7. juuni, kolmapäev.
Varahommikul läksime Ainiga vette. Paraku olid Erna ja Piia meist
varasemad olnud. Pidime Piiaga sõitma kahekesi ratastel Pikknurme,
kuid Piia osutus naisteratta jaoks liiga pisikeseks. Kaasa tuli hoopis
Marika. See oli saatus, nagu välja tuli.
Ja siis sõitsimegi Valter Saba juurde, kes küla peal kuuldud juttude järgi pidi olema veel halvatud. Nägime läbi akna, et ta magab. Siiski kutsus üks ta majakondsetest meid sisse. Valter oli juba ärganud, aga esimene vastuvõtt oli üsna irooniline ja turtsakas (à la "napakas küsimus" jms.). Selgus, et ta ravib hoopis hüpnoosiga. Aga varsti vestluse toon muutus sõbralikuks ja läksime üle sina peale. Pärast mõningat vestlust teemast, mille ta aga tihti üldfilosoofilistele probleemidele pööras, küsisime talt meie aurade värvust. See öeldud (meile mõlemale üsna meelitaval kujul), pani ta ette korraldada Marikale hüpnoosiseanss. Ja kohe olin minu jaoks ennenägematute asjade tunnistajaks. Vestlesime veel paljudest asjadest. Raske oli sellest majast lahkuda, sest Valter oli väga huvitav vestluskaaslane, rõõmsameelne, erudeeritud. Ta näitas meile ka oma luuletuste käsikirju, mida pidi olema üle tuhande. Kahjuks ei lubanud meeleolu mul neisse süüvida, ka käsikiri oli raskesti loetav.
Tänavu juhtub nii, et Kursi on pea ainuke kihelkond, kuhu sedapuhku üldse minna on võimalik, sest siin pole käidud ja ekspeditsiooni juhatajaks on võimalik jääda ainult Anu Korbil, sedagi oma kodukoha Äksi lähistel. Ise olen siin, Kursi kihelkonnas, pooleldi külaline — saan tulla ainult lõpunädalaks. "Vanad" kogujad on Anu Korb, Erna Tampere, Ain Urbel, kes lõpul ära läheb. Teised on esmakordsed ja ka suhteliselt liikuvad: kes tuleb kusagilt, kes läheb. Ilmselt mõjub esmakordsete suur osakaal kogu ekspeditsiooni üldilmele, märkan imestusega. Tavatult vähe, võrreldes eelmistega, arutatakse ekspeditsioonimuljeid, meestetoas kestab midagi tudengilabraka taolist pea hommikuvalgeni, aegajalt pudeneb sealt keegi, et kaotsiläinud uneaega kiirkursil tasa teha. Hommikuse väljasõidu ajaks selgub, et mõnigi koguks rahvaluulet "ükskõik mis kohas", ent need seni kogumata kohad tuleb alles selgitada ja marsruuti panna, et meie bussi päevatee kõige ökonoomsem oleks.
Minu õnneks on Puurmani lähistel Jüri küla kogumata. Siia saan sõita jalgrattaga. Erna Tamperele on siit juhatatud ka aadresse, kelle poole võiks pöörduda. Üks neist on 83-aastane Juntsi Anna, endine kooliteenija, kelle isa olnud Puurmani lossi härraste katlakütja. Lapsepõlve veetnud mõisakeskuses, teab Anna sealsest elust-olust rääkida. Jutustamistraditsiooni polevat olnud: "Meil olid tööliste lapsed, polnud neil aega midagi jutustada." Rahvakalendrist suurt ei tea nagu enamus siitrahvast, mõisajaanitulest siiski saan asjalikumat teavet.
Jüri küla asub Puurmani mõisa kohal teispool Tartu maanteed ja pole õnneks veel välja surnud. Siin liigub naisi jalgrataste ja piimakärudega meierei poole ning tagasi, tehakse heina ja peetakse põldu, piki külateed saadavad sind koeraklähvitsad, mõni kurjem, mõni sõbralikum ja rukkipõllu veerel passib hiirekuningaid. Mitu peret on külas? küsin vanaperenaiselt, vastuseks saan: "Kui ütlen, siis valetan."
Järgmine vanaperenaine on 88-aastane Aliide Suup. Hiljuti olnud õe matused, õde olnud lauluinimene, temalt käinud teisedki laulusõnu saamas, teistsuguse iseloomugagi, lõbus ja seltskondlik. Kunagi käinud üks mees ja kirjutanud tema laulud üles, aga ei tea, kas nad alles on. Kui nad meie muuseumi toodi, on nad alles, ütlen, ja luban vaadata, kas Hilda Paemurd on meie kartoteegis.
Otsustan sõita nii kaugele kui võimalik — teadaolevalt on seal taga keelumärk ja sõjaväe polügon. Sõita saab tükk maad, vasakul saadab mind jõekalda võsariba, siis aga pöördub see üsna tee lähedale. Siin on teerist: vasakul on majake jõekaldal, paremal suur ja ilus talukoht, otsetee on eespool keelumärgiga. Majake jõekaldal ei võta mind — osutub asutuse saunaks või suvemajaks kohandatuks. Istun veidi jõepealsel parvel ja uurin vee ökoloogilist seisu. Paistab, et pole viga . Parempoolne on "vana talukoht, kadunud vanaisa ütles, et 300 aastat on vana see Keldri vamiil." Nii ütleb Mäe Jaani Antsu talu 79aastane perenaine Linda Kelder. Küsin kinnismuististe kohta. "Üks suur mänd on siin toa taga, see on looduskaitse all. See võib olla midagi 300 aastat või vanem." Ilusat mändi on perekond hoidnud, aga kas ilu või millegi muu pärast veel, seda perenaine öelda ei tea. Paar ilusat muistendit siiski saan, ülejäänu on uskumused ja kombestikukirjeldused.
Üks vihmapäev saab veedetud nii, et sõidan bussiga Erna Tampere ja Ain Urbeliga kaasa. Neil on plaanis lindistada 65. aastast Kibena Agnest Vanapööra külas. Sellel olla nii paks lauluklade, mida perest välja ei antavat. Laulude lindistamisest suurt välja ei tule, ka juttudest. Vihma aina sajab. Mina kirjutan kogu päeva, kuni buss järgi tuleb, enamus jääb sinnapaika, sest kalde on tõesti paks.
Kui Liide Suup ütles end olevat oma õest Paemurru Hildast palju kehvem lauluinimene (Hildal olnud üle saja laulu), siis Linda Ots Tõrve külast (õigemini Kirikuvalla külast) ütleb, et tema on ikka olnud see, kes tantsuõhtutel käinud ja ring-mänge alustanud, õde Ida Kangur aga pole sellistest asjadest pidanud. Veedangi oma päeva siin, Ülejõe talus.
"Ega see töö raha ei anna teil, ainuke asi, kui leiad midagi huvitavat, siis on nalja nagu 50 rubla palgalisa. Kokk on, tõstab portsusid välja, saab mõne kotleti omale, — te saate sealt mõne nalja." Ja nii tabavat iseloomustust pean kuulma siin Jüri küla otsas lepiku servas eraettevõtja õue peal.
Minu pinge kasvab iga minutiga: pilv tõuseb, hein ootab raamidesse panekut, aga seatakse sööki lauale ja pidevalt tuleb rahvaluulet. Kirjutan käigupealt, vanaema on minu rattaga tagasi — olla hea eestiaegne ratas, arvab ta muuseumi vanast jalgrattast.Võtan mõned suutäied ja põgenen, vastutuult on raske sõita ja minu süda on raske nende heinte pärast. Teisel päeval sealt mööda sõites näen rukkipõllu taga kõrguvat heinaraame, loen neid kaheksa. Ju sai kõik korda.
6. juuni. Jõudsime. Siin sajab. Sääl, st. Tartus ka sadas. Puurmani mõisa lastakse meid lahti, või mis mõis nüüd — piisab ühest korralikust nõukogude koolist, et miski täielikult lagastada. Kurb, kurb. õnneks on säilinud lossitornid keerdtreppega ja kõiksugu vahvad urkad. Muuseas — seina pääl ripub üks Joh. Uiga maal, ta paljudest maastikest. Erakordselt halvasti hoitud. Kuni õhtuni säädame end sisse. õpime magnetofone ja fotoaparaate tundma jne. Lossipark on vapustav. Võrratult suured ja kõrged ja vanad puud. NAHKHIIRED. (Eriti öösel.)
7. juuni. Vahvalt abitu on olla. Sest nüüd läheb selleks tõeliseks asjaks. Sajab.
Tundub, et need, kes veel vähegi laulsid kunagi, on kõik kas läinud või põdenud miskit seletamatut kurgutõbe (kuu aega tagasi, nädal aega tagasi jne.) Ja kui nõustuvadki laulma, siis taeva pärast mitte linti. Küllap meil jääb nahhaalsusest puudu ja ehk see ongi hää.
10. juuni. Põldude kohal lendab parte. Äksi. Saadjärve v., Kõdu küla. Tõeline kõdu. Sajab ja kõduneb siin kõik. Üks vahva lambakarjus juhtub siiski olema. Nimelt Johannes Trull. Varjab enda oma pika habeme taha ja justkui kardaks ja häbeneks ja ei tahaks juttu ajada. Eks nad vist kipuvadki noorte tüdrukutega säherdused olema. Piisab, kui tuleb teed mööda naabrimemm, suhteliselt hiljuti Venemaalt tulnud eestlane, kui papi jutt kisub vägisi sinna "ahtreile" ja tagapooltele.
12. juuni. Sinikülas. Üksi lähen. Ilm on säärane, et võiks leida ühe šamaanistunud vanamammi kuskilt metsast ja paluda luba jääda talle igavesti sulaseks ja õpipoisiks. Lihtsalt kõik särab ja vohab ja lendab. Kes teeb heina, kes siblib aiamaal. Küllap ma olen väga tüütu neile.
Mingil hetkel leian end kahe valla vahelisest kraavist ja kuivan seejärel tund aega päikse käes.
Sajab. Üritame vihma minema laulda ja ta läheb, võibolla, et tõesti Venemaale.
17. juuni. Siiras austus ja imetlus E. Tamperele, kes igal hommikul on esimesena üleval ja esimesena (vahelgi ainukesena) ujumas.
7. juuni. Minu elu kõige-kõige-kõige esimene kogumispäev, olen alles õpipoiss. Läksime koos Erna Tamperega. Mina kirjutasin ja panin hoolega kõrva taha, kuidas Erna inimestelt vanavara välja meelitas.
Lähen ühte teeäärsesse majja sisse, sest näen seal õues ühte kepiga vanainimest. Taas selgub, et ta pole kohalik vaid on tulnud siia Leningradi lähistelt okupatsiooni ajal. Ise ta on eestlane aga mees on ingerlane. Aga vanavanemad on läinud siit Tabiverest Venemaale. Ise ta ütleb, et ta ebausklik ei ole aga kaheksa aastasena nägi ta inglit ühe uskliku surnu majas. Kord talvel oli ta siin elades külmanud akna härmatise hallil taustal hõbedast risti näinud. Ja see püsis akna peal paar päeva. Ta hakkas arvama, et see ennustab surma. Ja oligi nii. Paari aasta pärast suri ta noorem poeg ära.
Rahvas on juba ülekasvanud kõiksugustest sõnumistest ja muust nõidusest. Vaime ja muid kodukäijaid enam ei usuta, väljaarvatud mõned päris vanad inimesed. Seega hakkab tunduma, et oleme oma tööga hiljaks jäänud.
Siiski, põhitähelepanek päevast, see leidis hiljemgi kinnitust: see, kellelt küsisime on juba Stalini-aegse lastekasvatuse põlvkond. Naised ütlevad: Meie ei teagi neid lastelaule ja -mängitusi. Kus sa sellega — mehed olid, kes surnud, kes Siberis, kes välismaal, aga kolhoosis pidi keegi rabama, et hinge sees hoida. Eks need vanaemad hoidsid lapsi, meie ei teagi, mis nad nendega tegid...
Jaak Nõumees (83. a), Nahksepa Jaak, oli mees, keda juhatasid meile mitmed inimesed. "Hoidke sinna Kuninga poole, esimene talu mis tuleb, ongi vana suur Nahksepa. Vanamees elab seal päris üksi ja peab koguni lehma!" No läksime siis otsima seda Jaaku. Kogu see päev kujunes veidi eriskummaliseks. Otsingud algasid väikese ebaõnnestumisega — suure Nahksepa talu asemel leidsime ühe väikse "nabani" heina kasvanud lobudiku, mis nägi välja ühtaegu saladuslik ja arhailine. Madalal katusel istus valge toonekurg ja plõgistas nokka. Muidu aga valitses hoone ümber ja tundus, et ka hoone sees, täielik vaikus, mis tekitas mingit arusaamatut ebakindlust ja võõristust. Panime rattad puu najale ja lähenesime uksele. Hele arvas, et peab ikka koputama. Koputasin. Ei mingit elumärki. Koputasin veel korra. Ikka ei midagi. Siis ma tahtsin sealt ära ja me jätsimegi osmiku sinnapaika. Nüüd sattusime ka õige Nahksepa jälgedele, õigemini Nahksepa naabertallu, mille perenaiselt kuulsime üht-teist ka tolle hurtsiku kohta. Nimelt pidavat seal elama üks üksik vana naine, kes enam väljas ei käi ning kellele tuleb isegi süüa koju viia. Kõrvakuulmine pidi tal aga korras olema.
Nahksepa talu ise erines kõigist varem nähtutest juba oma suuruse poolest. Endisele jõukusele viitas nii võimas maakividest laut kui ka silmapaistvalt suursugune elumaja õuna- ja marjaaiaga. Ning jälle ei puudunud õuelt paraja jämedusega kahar tamm.
Taluhoone räästa all askeldas pisike vanamees — Jaak, talu kunagine sulane või päeviline. Kui tema juurde jõudsime, noppis ta parajasti maha raiutud pärnadelt õisi ning pani neid talveks kuivama. Ravimtaimedest alustasimegi juttu. Algsest kinnisusest hoolimata osutus Jaak üsnagi teadjaks meheks. Arheoloogia kohta väitis ta olevat lugenud koguni mingisuguseid raamatuidki ja kalmeid teadis ta nimetada tõepoolest mitu. Tema käest kuulsime ka esimest korda, et Rimmus on terviseallikas olnud (praeguse metskonna sauna vastas üle Rimmu jõe). Keegi teine seda ei mäletanud. Jaaguni olid ulatunud ka Põhjasõja aegsed pärimused katkust ja pelgupaikadest, samuti ilus jutt koerakoonlastest. Jäi mulje, et tallele sai pandud vaid pealmine kiht tema teadmistest. Kuid aeg sai otsa, sest lehm tahtis lüpsta. Peremees kutsus meid lahkesti lauta oma lehmakest ning ühtlasi ka lüpsitehnikat vaatama. Paistis, et lehm (punane muidugi) tundis masinaga lüpsmisest lausa mõnu.
Jaagu abikaasa oli aastapäevad surnud ning Jaak elas päris üksi oma lehmaga. Linna laste juurde ka ei taha minna — niikaua kui veel jaksu on. Aga ta kartis, et jaks võib varsti otsa saada.
Kui olime sooja piima ära maitsnud, kutsuti meid ka tuppa.
Kõrge köök suure pliidi (küllap siin valmistati kogu talu söök) ja tahmunud laega, kolm suurt tuba, mida on talvel ilmselt võimatu soojaks kütta, eriti üksikul vanainimesel. Üks tuba oli surnud perenaise jagu, seal oli kõik jäetud nii, nagu tema ajal oli. Jaagul tuli pisar silma, kuid ta näitas seda siiski. Eks mure tahab ka vahel jagamist. Teine tuba oli Jaagu ja kolmas, õieti päris saal, seisis peaaegu kasutamata. Laes rippus uhke vanaaegne portselankupliga lamp ning mööbel oli samuti tähelepanuväärselt kaunis. Selgus, et osa mööblitükke on Jaagu enda tehtud. Tõepoolest, tal oli sisse seatud lausa väike tisleritöökoda. Tegemist oli igal juhul kuldsete kätega meistriga. Õpipoisse aga ei paistnud kusagilt. Kuidagi trööstitu tunne tekkis selles vahest ehk viimast põlve hingitsevas ümbruskonna rikkaimas talus. Need kes selle rikkuse lõid, said tasuks priisõidu külmale maale. Ühe vana Jaagu jaoks on aga sedagi, mis järele on jäänud, liiga palju.
Muide, kui Rimmust tulevat teed mööda Nahksepast edasi minna, peaks tulema KUNINGA küla. See viidud omal ajal üsna tühjaks ning nüüd hüütavat seda praeguste elanike järgi POTJOMKINI külaks.
Jaagu juurest lahkudes otsustasime veel korra käia tolles hurtsikus, kus pidi elama too vana naine. Endiselt oli kõik surmvaikne. Paotasin ust, selle taga oli kottpime akendeta ruum, vist mingi koda või köök. Hüüdmisele keegi ei vastanud. Ruum tundus kuidagi halvaendeline. Läksime sama targalt tagasi. Vahepeal oli tulnud autokauplus, mille juures jälle Jaagu ja tema naabrinaisega kohtusime. Kõnelesime oma käigust. Jaak tegi kavala näo (temalgi olid eht-mulgilikud kavalad sinised silmad) ning hakkas rääkima hoopis imelikku juttu: nimelt et "arvata võib, et on ära koolnud, rääkis ju ammugi, et tal see plaan on. Lapsed tahtsid teda nüüd ära viia, küllap siis sellepärast. Ja-jaa..., nöörgi olnud tal kapi otsas valmis, viimaks on enese ära poonud. Kangesti paks ka teine, nüüd palava ajaga... jne". Naabrinaine läks täiesti endast välja, ütles, et tema ei julge sinna süüa viima minna, tulgu me kaasa. No selleks ajaks oli küll kadunud igasugune isu sinna veel kord minna. Jaak ostis meile hüvastijätuks kotitäie kommi ja me kihutasime minema nagu rattad võtsid.
Seda, kas seal majas oli laip või mitte, me teada ei saanudki.