8. juuni.Sõidan jälle Kaimi. Seal lähen 85-aastase Linda Erebi poole. Pärit on ta Puka kandist, elanud Otepää lähistel ja viimasel ajal tütre pool Kaimis.
Mul hakkab üsna varsti väga huvitav olema. Öelnud algul, et nemad kodus vanu kunste ei pidanud, hakkab L. Ereb varsti sõtsest ja tema kunstidest rääkima. Ajame üsna kaua juttu.Vahepeal pakub tütar, Kaimi kooli õpetaja, süüagi. Lõpuks hakkab mul südametunnistus vaevama, et vanainimese liiga ära väsitan. Jätan hüvasti.
Külastan Karl Kroosbergi.Rahvaluulelist saan temalt vähe, kuid mul kulub tema pool üsna tükk aega. Mehel on hinge peal nii mõndagi, mis kellegagi jagamist nõuab. Lõpuks annab peremees mulle purgi mett kaasa sõnadega: "Kust sa, linnainimene, ikka puhast mett saad."
15.juuni. On jälle väga tore päev. Hakka või uskuma, et sel ekspeditsioonil on esmaspäevad ja kolmapäevad minu kõige paremad. Hommikul on vähe rohkem sebimist, sest meile tuli abiväge juurde. Minnakse osalt üle kihelkonna piiride, sest siin on väga palju juba läbi käidud.Mina sõidan Uulasse, seega jään Puhja kihelkonda. Küsin teed ja juhatusi vanade kohalike inimeste juurde, kuid juhatada ei osata ühtki sellist, kelle pool juba käidud ei ole. Sõidan Uulasse välja ning otsin üles juba Kaimis juhatatud Anna Pehka. Õu täis igasugu sulelisi ja perenaine ise nende keskel askeldamas. Saame kohe jutule. Matnud 12 a. tagasi oma mehe, elab ta üksinda oma majas. Olen vaimustuses, kui palju üks inimene teada võib! Ema olevat tal kogemata vainuköie ära lahutanud ja sealt võime inimesi aidata saanud. A. Pehka teadmised ongi saadud Rõngus sündinud emalt ja vanaemalt ning Puhjast pärit ämmalt. A. Pehka ise on hulk aastaid olnud Puhja sovhoosis noorhobuste talitaja. Temast on raamatki kirjutatud: "Anna Pehka kogemusi noorhobuste kasvatamisel." Viimast näidatakse mullegi.
Õhtuks saame alevis ringi vaatama ning jalgrattaid proovima. Taas osutub kahest "korralikult üle vaadatud" vanast jalgrattast teise kumm ikka ja jälle tühjaks, pumpa või ära pumpa. Magnetofone enamvähem jagub, iseasi kui kvaliteetsed nad on. Nagu Erna Tampere ütleb: "Õppinud mehed ja head riistad."
11.juuni on laupäevane päev ja meil ettekavatsetud sõit Puhja kihelkonna põhjaservale. See on Palupõhja, kus kõik tahaksid ära käia. Rekus parvevahti pole, ei saa üle Emajõest. Meie otsustame sõita läbi Tartu Laeva kaudu ringi. 74-aastana Ella Utsal elab Emajõe käärus — vana jõgi on siin nagu väike järveke. Meiega on Einar Sinijärv, kaasas värske videomagnetofon.Einar tahaks kohe ekspromt filmida rahvaluule küsitlemist. Ise arvan, et see ei kuku hästi välja: kui seltskond ümberringi, kui üldse ei tea, mida siit saada võib.Päris sissesöötmisele võib minna veerandtund. Saabki "Uher" õuest tuppa, teised jäävad ümber maja uudistama ja meie toas rahvaluule-teemade poole pürgima.Tulevad mõned ilusad memoraadid nägemusest surma ettekuulutajana.
Kui õues puuriitade juures istet võtame, palungi seda uuesti rääkida, et teised samuti teada saaksid.Einar saab oma filmi ja vähe aja pärast toimub juba selle vaatamine. Paistab, et perenaine jääb vastvalminud šedöövriga rahule ja üldse on ta rahu ise, nagu käiks siin vesiste luhtade taga iga päev seltskond videofilmi tegemas. Minule on see selle ekspeditsiooni kõige elamuslikum päev, seda loodusmaastiku pärast. Heameelega jääksin kauemaks, kuid irduda vist ei sobi.
Õhtul sõidame Mallega veel kord Võsivere külla, et lindistada Alma Kimmeli laule. Tänane lindistamine käib koerte ja kasside rahutu ronimisega igale poole ja põrandal kontidega kolistamisega. Vanainimene ise on ka muidugi närviline, kõneleb ühtelugu laulude vahele ja vannub koeri ja kasse. Teeme, mis saame, aga midagi head sest ei tule. Pole parata, see on ekspeditsiooni-olustik.
Võsivere külaga kunagi seotud rohkeid ilusaid muistendeid ei ole enam kelleltki küsida. Jätsin Erna sinna maha ja suundusin edasi Härjanurme külla. Teel sinna kohtasin jälle inimlikku nõmedust ja hoolimatust: ilus Keeri järv all lohus ja mäe otsas ümbrust reostav sigala.
7. juuni. Jätkan täna Härjanurme külas. Eelmisel korral juhatati mulle Kulli Leod kui vanemat kohalikku taati, aga tema poole minna ma ei saanud, sest ta oli parajasti õe matustel. Mul ei ole valikut — pean täna minema, kuigi ei tahaks ka praegu veel inimest häirida. Selgub, et Leo perekonnanimi ei olegi Kull vaid hoopis Sild ja talu nime järgi kutsutakse Kulli Leo ning see ei olegi enam Härjanurme küla vaid hoopis Kannu küla. Leo rääkis ka pärimuse selle nime kohta.
Leo on 82-aastane kõhetu vanamees. Elab üksi teistest eemal. Talu paikneb maaliliselt põldude vahel lohus, ühest küljest piirneb aga väikese metsatukaga. Eelmisel aastal on Leo matnud endast palju noorema naise, nüüd jälle noorema õe. Algul ei saa temaga kuidagi jutuotsale. Leo kurdab oma valutava pea ja kõrge vererõhu üle. Veel üks kummaline asi näib teda häirivat. Istume nimelt õues pingil ja kägu on lennanud sinna päris lähedale puu otsa, nii et teda nähagi võib ja kukub nagu pöörane. Vahepeal lendab jälle ära ja tuleb ikka ja jälle tagasi. Leo arvab, et see on nüüd talle märguandeks, et on kauaks siia ilma pidama jäänud. Üldiselt paistab ta muhe ja jutukas vanamees olevat, ainult täna ei ole tal tuju. Ainult korraks kui naabrimees talle külla tuleb, unustab ta kurva meeleolu ja vastastikku räägivad nad ühe anekdoodi ja pajatuse ning naljandi teise järel. Jutt on muhe ja elamuslik. Veel teab Leo mitmeid kohamuistendeid. Kui naabrimees ära läheb, kibeleb Leo tööle: kanaaeda tegema. Need on ta ainukesed seltsilised ja meelelahutus. Mind ära saates ütleb ta: "Tule teine kord kui tervis ja tuju parem ning rohkem aega".
11. juuni. Palupõhja küla asub väga ilusa koha peal Emajõe kaldal metsade, soode ja rabade keskel. Kunagi oli külas 120 peret, praegu elatakse aastaringi ainult kolmes majas. Siin oli kunagi oma elekter (jõujaam), oma rikas külatraditsioon, omad laulud ja pillimehed, omad jutud ja jutumehed. Üht-teist sellest kuulsime me Puhja kihelkonna pealt. Praegust pilti on masendav vaadata: mõned veel päris korras majad nõgesed ja ohakad akendest sisse kasvamas, viltuvajunud aiad ja katused. Suurt kahju siin teevad venelastest kalastajad. Nad saevad maha uksi, aknaid ja terveid seinatükke, põletavad neid lõkkes, lagastavad kõik ümberringi.
Ma ei kogunud sel päeval peaaegu midagi vihikusse küll aga vist kuhugile mujale.
Vellaveres käies ei saa ma jätta käimata ka Vadim Želnini juures. Ta pole küll põline kohalik inimene, aga siiski väga kaua siin elanud ja vahest rohkemgi kohalikke jutte meelde jätnud kui mõni mitmenda põlve kohalik inimene. Vana esimees valutab südant narritud põldude ja karja pärast, räägib mulle nendest põhjustest miks see nii on. Muu hulgas räägib mulle ka muistendi Vellavere külanimest, pajatuse Hullust Krahvist, hingedeajast, kommenteerib ilmaennustamisega seotud vanasõnu. Oma vaadetelt on Vellavere ilmatark humanist, aga sugugi mitte päriselt realist, temas on ka palju tavalise inimese ebausku.
Millegipärast tundsin, et sel suvel oli kuidagi eriti raske koguda. Inimesed valutasid nii väga südant oma maa ja rahva tuleviku pärast, olid julged endale tehtud ülekohtust rääkima. Kuidas ka jutt ei veerenud, lõpuks jõudis ta ikka selleni välja. Materjali osas oli Puhjal küll oma nägu: mitmekesine ll, rohked rmngl-d, oma kohamuistendid ja muud paikkondlikud jutud. Mulle tundub aga et mõne aasta pärast ei ole Eestist enam midagi koguda peale "kurja silma juttude". Vanad inimesed kaovad ära ja noored teavad järjest vähem. Ilmselt tuleb siis koguda rohkem kaasaegset folkloori: anekdoote, pajatusi, mänge jms.