10. juuni
Sõidame Lõiusele kohalikku viiulimeest lindistama. Kohapeal selgub,
et Elmar Ausmeest pole kodus. Lepime kokku uue aja ja kõmbime Ainiga edasi,
et kuni bussi ajani vähemalt midagi ära teha.
Mulle oli juhatatud Oskar Jõgisaart kui head jutumeest. Ongi nii, viga on ainult selles, et lindistada ei saa, kuna Oskar valvab aias mesilaste pereheitmist. "Pinnida" pole Oskarilt midagi vaja. Kõik tuleb juskui paisu tagant, muhedalt lopsakas Läänemaa murdes. (Selgub, et tema juures on vist murdeuurijad käinud, aga Oskar ei tea ka päris täpselt, kes nad olivad.) 86-aastane Oskar on veel täies "loomeeas". Mind üllatab tema repertuaari mitmekülgsus ja ka see, et ta teab jutte pea-aegu kogu kihelkonnast, tunneb kihelkonna vanemaid inimesi. Tema ise ütleb, et mäletab veel hobuste nimesid oma ratsaväes teenimise ajast. Saan tema käest usundilisi jutte, muistendeid, veidi ajaloolist juttu, Noor-Eidest naljandeid, jutte Rummu Jürist jm.
Veedan tema juures terve päeva. Jutuajamise vahepeal kraamime Oskariga veel "putkupannud" mesilased tarru tagasi. Hüvasti jättes saan Oskari kaasalt kaasa 3 laulikut ja siis korraga selgub, et Oskar on olnud nooruses kõva laulumees ja ka praegu veel võib "joru ajada". Niisiis nägemiseni, Oskar!
11. juuni
Kirjutan ümber laule Oskari laulikutest ja "praavitan" oma
"mesilasepüüdmisest" logisema kippuvat tervist.
8. juunil jääb Eda Lau külla, mina sõidan metsateid pidi edasi, nagu juhatatud. Vahva tee leppade all, rooplik, vahest tuleb jalgrattalt maha tulla, puud kipuvad pea kohal taevast varjutama. On sääski, on linnulaulu. Saan ornitoloogidele linnuatlase tarvis kirja panna siinseid metsalinde. Kui järjekordselt ratast käekõrval lükkan, leian rebase, metskitse ja karu jäljed. Ega muud, aga kui mõelda, et selle tee ääres on kool ja vallamaja, siis peab see olema küll õigegi käidav tee olnud. Mõlematest on järel vaid ase. Lõpuks — jõuan inimestesse. Lähestikku on kaks metsaperet, metsavaht Artur ühes ja tema vend Oskar Rinaldo teises. Siin on elanud nende vanavanemadki. Rinaldo on perekonnanimi ja Artur seletab, et muist käinud Juuru kirikus ja muist Rapla. Eks ühtviisi kauge olnud mõlemasse keskusesse ja seetõttu on siin kihelkonnapiir juba ammu ähmane. Nende perede inimesed on küll nii omased ja meil on nii palju rääkida, et rahvaluule kogumine kipub unarule jääma. Teadagi, seda juhtub mul ikka nendel kordadel, kui vanade metsameeste juurde satun. Siin on juba hele männik kaskedega, tee on liivane ja sile, kurvil nõlvaku peal on nii ilus talukoht, et jagan oma vaimustust ka pererahvaga. "Ilus küll, aga proovi siin elada," ütleb 77-aastane Oskar. No miks ma ei peaks teadma, kui olen ise proovinud sellises metsamajas elada enam kui poole aega oma senisest elust ja mu vanemad elavad nõnda praegugi.
9. juuni on vihmaropsudega päev, selle suve paras esindaja. Lähen ekspeditsioonibussist välja Mällo bussipeatuses, et sõita Vankse külla, aga tibutab ja pööran veelkord sisse Randma Herta poole. Naised niidavad kahekesi tohutusuurt emalammast. Ajan juttu ja küsin ära lambaga seotud uskumused, sest 83-aastane Tohvri Liide — Liide Limberg võiks olla hea rahvaluuleteadja. Toas peseme käed ja lambarauad, Herta sätib süüa, mina hoian kirjutamisriistad kogu aja käepärast, sest vaheldumisi nad räägivad ka minu jaoks. Sean asja nõnda (tavaline koguja-nipp), et nad meenutavad ka üksteisele ja vestan omaltpoolt samalaadset, nii et toas on ühtaegu kolm jutustajat ja kolm kuulajat.
16. juuni. Kauge kant, osaliselt liigume kihelkonna piirest välja. Teen Suurekivi k. (Türi) kivist pilti ja loodan sõita ca 8 km Oraniku külla, aga vihm sunnib pöörduma lähemasse peresse. Uks on lukus, koer toas kinni, istun palkoni akna all vanas tugitoolis ja ootan. Külm. Pääsuke siinsamas söödab poegi ja lendab vihma kätte. Sajab. Varsti on lõuna. Siis ilmub koju meesterahvas, kelle nimi on Vahur Pekkermann ja mul läheb siin õhtuni aega. Vahepeal viin jalgratta maja juurest tee äärde bussipeatusse, et mind osataks siit leida, ja lindistan ning kirjutan vaheldumisi. Muidugi jutuajamise peale läheb ka. Siin leidub kogu vanu münte, vanu raamatuid, räägime koerast, kes on kuningpuudel, sellest, miks inimene pärast Siberis oldud nooruseaastaid ning pealinnas jm veedetud tööaastaid üle 50 saanuna tuleb tagasi oma vanematekodusse, elab siin üksinda ning peab vanad hooned korras. Vahuri poisipõlv on olnud väga rahvaluulerikas, üldse on siinkandis säilinud palju vanapärast. See on olnud ilmselt ka tema elu kõige helgem periood, seetõttu on ta vanas kinni ning oskab tunnetada ka endisaegsete uskumuste ning pärimuste väärtust (teadjad, rahvaarstid, sõelaga tuule pööramine, täideläinud ended). Jutustaja ei ütle ära "roppudest" juttudest. Lubab ise muuseumi jaoks rahvaluulet kirja panna. Näis. Lindistamine on iseenesestmõistetav. On osanud tähele panna ka rahvapäraseid ütlemisi ning peab neist lugu. Meeldejääv kohtumine.
Suhtumine meie töösse üle ootuste mõistev, põhjaeestilist kinnisust või jahedust polnud tunda. Pealinna lähedus laseb märgata kohvipakkumise kombes. Märgatav on suvekodudes olijate tung mitte ainult puhata, vaid käsipidi mullas olla, ka mõningane side ümbruse ning vanade kohalikega, mida oli palju vähem näit. Otepää suvitusrajoonis, mis on täis asutuste puhkebaase. Kogu raadio- ja televiisorilembuse kõrval on tänasesse jõudnud vanapärastki — suvistekaskede või kaseokste tuppatoomine ning mitmes külas nääritondi tegemine.
Tasus käia küll.
Saarele jõudnud, seame sammud Niidu tallu. See on Katrin Sanga pere suvekodu, mis nii väljast kui seest paelub oma etnograafilisusega. Meid Ingridi ja Annega majutatakse verandale, kus muidu elab peretütar Liisi. Praegu on tütarlaps treeninglaagris. "Leigari"-neiud aga nõuavad endale Kristjani poolt soovitatud kahe-inimese-lakka. Saan endale imeilusa nikerdustega laia etnograafilise voodi, peal ehtne kihnu-triibuline tekk. Akendel selle kohal on aga lapitehnikas erksavärvilised kardinad. Õhtul läheme rahvamajja juubelipidu vaatama.
Päevastele kontsertidele me ei jõudnudki, sest esiteks sadas nii tihedalt vihma, teiseks põhjuseks oli aga see, et Katrin oli otsustanud sauna kütta. Maitsesime niisiis suitsusauna mõnusid, õhtul aga seadsime sammud rahvamaja poole, seljas kihnu kördid: Ingridil ja Annel punased, minul... (Katrin: "Kas oled sinise seelikuga rahul?" Mina, kes ma arvasin, et kõne all on poolpunane kört: "Olen küll") ... leseseelik. Ei hakka ma filosofeerima siin sisu ja vormi ühtsusest, tõsi on aga küll see, et vaatamata tegelikult musta ning üksikutele peenikestele kollastele ja rohelistele triipude maitsekast kombinatsioonist tundsin end selles väga halvasti, kahetsedes südame põhjani, et olin ta üldse selga pannud. Leseseelikul on tänini Kihnus kindel ühene tähendus. Selle kandjal peab suur mure, paljalt nalja pärast ei pane seda keegi selga. Seda kantakse leina puhul või siis juba väga kõrges eas. Niisiis küsisid Kihnu tuttavad minult siiralt, mis mure mul on. Jah, eks oli muretki mul omajagu, tuju viis nullini juba pärast sauna saadud telegramm emalt, kes nõudis mind juba teisipäeva õhtuks tagasi koju...
16. august
Esimene päris tööpäev. Eile leppisime kokku
Järsumäe perega. Lindistasime Virve Köstrilt lastelaule,
uskumusi, kombestikku, räägime nõidumisest. Perenaine
usub kindlalt, et sandi sõnaga inimene saab palju ära rikkuda.
Järsumäe Virve on väga huvitav inimene: ta tunneb hästi kohapealset traditsiooni, uskumusi, kombestikku, tantse, armastab laulda (regilaulu vähem, v.a lastelaulud) ning samas teeb usinalt country-stiilis laule. Tema ja ansambel "Suveniiri" laulud on väga lähedased. Teda ei pane aga laule looma mitte repertuaari mure, soov laulud n.ö edukalt maha müüa, vaid sisemine vajadus. Sõnad ja viis sünnivad koos, sageli mõtleb ta laulu läbi tööd tehes ja kui valmis, kirjutab sõnad ülesse, viisi jätab meelde. Aasta-aastalt imetlen seda naist üha rohkem. Ei ole ta külaboheemlane, kes reaalsusega pidevalt pahuksis on, vaid hoopis tõsine tööinimene, kes laulud hingekosutuseks loob. Näen, et "Kukerpillide" poolt kuulsaks lauldud ja merelaulude võistlusel peapreemia saanud "Merepidu" on talle sisemist julgust juurde andnud, aga veelgi enam: tema laule tunnustanud nii teiste kihnlaste silmis. Juba enne võitu telliti temalt mitmeteks tähtpäevadeks laule (näiteks pulmadeks), kuid samas leidus ka kihnlasi kes tema laule halvustasid, lausa suu sisse ütlesid, et mis laulu tegija sina ka oled!