Tartumaa (Võnnu kihelkond)
1986


Mall Hiiemäe

5. juuni. Välja sõita või Tartusse jääda — selles on küsimus. Sest homme on Richard Viidalepa ärasaatmine tema viimasele teekonnale. Otsustan välja sõita, nii tundub õigem, pealegi olen esimest korda määratud ekspeditsiooni juhiks. Võnnu kooli direktoriga on saabumise aeg kokku lepitud ja buss meie kohaleviimiseks tellitud.

*

Külastatuist üks sümpaatsemaid on Aino Raig — kauaaegne velsker-ämmaemand, kelle kohta
naabrinaine ütleb: "Kui hea inimene ta on ja kui palju teisi aidanud, aga teda ennast ei aita keegi." Tõepoolest näib ta tervis halb olevat, lisaks hääl ära ning rääkimine ajab köhima. Ometi räägib kõigest, mida küsin ning mida teab, seejuures ka oma tööalaga seoses olevat. Tõelist kutse-eetikat tunnetan, kui ta jutustab, et näinud sünnitusvaeva kergendamiseks määratud pühakirjalehti, ent ei teinud seda märkama — võib-olla see segaks nende usku, st vähendaks abivahendi psühhoteraapilist mõju.

*

Naabriperes istub paar vihast inimest teine teiselpool lauda ja valjuhäälselt sõimatakse, nagu ma aru saan, mitte konkreetset isikut, vaid olukorda, mis inimesel elada ei lase. Spontaanselt lülitub siia naabrinaine: kuidas sa saad elada, kui siin üle tee on "puuk",st nõid, kes su looma ära kahetab, nii et see tuleb ära müüa ning kogu kari ei edene. Nii ehedat "ebausku" pole ma vist varem näinudki. Pean etemaks jääda diskreetseks kõrvalseisjaks ega hakka kaastunnet avaldama, targu olen vait, et äsja just teisest perest tulin. Ehkki kõik see on omajagu põnev ja ka kohutav, suunan neutraalsematele teemadele: ussisõnade teadmised, kodukäijad, kooljaluu ravi jms.

*

On üks asi, mida noorem rahvas on ette võtnud vist, kui ma ei eksi, 1983. a Maarja-Magdaleena ekspeditsioonist alates. Viru-Jaagupi 1984 ja nüüd. Sedapuhku pole ühtegi kojujääjat. Meie eesmärgiks on vaadata, millal see päike siis pööriööl õieti tõuseb. Selle üle sai kunagi vaieldud ja ärgitamisest pole mu hing puhas. Päiksese tõusu läheme vaatama Võõbste teed ohvripärna juurde. Öö on tavatult vaikne ja kisub koidu eel veidi pilve. Vaatame hoolega, kas kuskil majade kohal või metsapiiril pole puuki lendamas. Jätkuvad igaõhtused ümberjutustamised päeval kogutust. Jätkub sääski ja poolunist koerte haukumist, mõni lõoke ärkab ja teeb pisikese laulu. Kogu meie seltskond ei mahu ohvripärna õõnsusse korraga sisse, aga ära me seal kordamööda käime. Siin künkal olnud noorte jaanitule ja peoplats, kaugemale mälestused ei ulatu.

RKM II 395, 487, 491/2, 500/1, 507




Kadri Peebo

7. juuni
Hommik on imeline. Sõidame Mare ja Ainiga vaimustunult mööda teed, on tahtmine õige pikalt sõita. Talitseme ennast siiski ja lähme Ainiga Issakusse.

*

Õhtu ja öö on võimas. Kõik sõitsid Tartusse. Jään üksi Võndu ja naudin pöörast tormi ja äikest, istudes siin vanas pastoraadis. Akna taga on iidsed kirikuaia puud ennast andnud musta tormi vintsutada.

*

Õhtu on käes ja palavus tahab ikkagi tappa. Hakkan Võnnu poole väntama, tee ääres näen peenra vahel istuvat tädi. Siia mind küll pole juhatatud, aga lähen teen juttu. Selgub, et see on Aleksandra Molodost, venelane, sündinud-kasvanud Võrtsjärve ääres, elanud mujalgi Eestis, Venemaal olnud elus 5 päeva. Ja kui siis hakkavad tulema jutud Kuradi nägemisest küll ühel küll teisel kujul, isikliku kogemusena, tunnen kergeid judinaid seljal. Suudan teda niipalju peatada, et avaldada soovi minna tuppa lindistama. Lähmegi. Üsna vinge lehk. Lugematu hulk lapselapsi, nii mulle näib. Aga elektri saan siiski kätte. Lindistan. Ja siis hakkab makk jupsima. Lihtsalt jääb äkki seisma. Kui natukese aja pärast uuesti proovin, mängib jälle. Nii mitu korda. Osa lugusid saan linti, osa püüan üles kirjutada. Järgnevad õuduslood sellest, kuidas pärast sõda inimestest vorsti tehti. Jälle esitatud isikliku kogemusena. Olen üsna oimetu. Pealegi on üks väike poiss otsustanud, et tema tuleb nüüd minuga kaasa, ükskõik, kuhu ma lähen. Hoiab muudkui käest kinni ja ütleb, et tema tuleb kodust ära, las ema-isa, õed-vennad jäävad siia. Õues pildistan neid üksi ja mitmekesi, koeraga ja ilma. Kõige lõpuks veel noort perenaist koos lehma ja kitsega, see oli eritellimus.

Võndu jõuan üsna hilja ja kergelt eufoorilisena. Päeval kuuldud jutud kummitavad ja segunevad jutustajate nägude ja olekutega.

*

Nii ongi siis kogumine selleks korraks lõppenud. Ega enam ei jaksakski. Suhtlemine on ära väsitanud. Nii palju uusi ja võõraid nägusid ja elusid ühtejärge. Ja emotsioone, olgugi et positiivseid, nii et tekib tunne, et oled neid ääreni täis. Päris õige aeg lõpetada.

RKM II 397, 383, 393/5, 385/6, 410




Eda Kalmre

Kell kukkus kaks ja ma jäin oma jutukaaslasest ilma: poes hakati müüma teadagi mida.

RKM II 397, 594




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS