Tartumaa (Kambja kihelkond)
1985


Ellen Liiv

05. juuni. Natuke kõhe on. Juba EStK-aegsed kogujad on ütelnud, et siin pole midagi, ja prof. Laugaste ütles enne ärasõitu, et see on teil küll tühi töö.

*

12.juuni. [---] Jään Ignase külla, kuid see on kõik täis mujalt tulnud rahvast, kes on noored ja rahvaluulevabad, vähemalt väidavad end seda olevat. Ega ma ei saa ju kedagi sundida endaga vestlema. Mul pole ammu olnud nii masendavat tunnet: paljusid külasid näinud pilguga tean, et see on olnud vana põlisasustusega küla, jõukas ja õitsev. Ilmselt oli liialt jõukas.

*

13.juuni. [---] Tee peal saan kokku Armilde Seppmanniga, kes on pealt kuulnud, kuidas Erna oma objekti küsitles, ja teatab, et tema ei tea mitte midagi. Mina aga võtan asja juba jahimehe-kirega ja vestlen temaga ikka, kuni ta üles sulab ja lõpuks paar päris haruldast kombekirjeldust räägib.

Õhtul hakkab mul süda jukerdama ja kiirabi toob mu ära Tartusse. Nii jääbki mu ekspeditsioon pooleli.

RKM II 393, 3, 12/3, 15/6




Erna Tampere

11. juuni. Hommikul vaatame Prangli laanes suurt ristimändi. Puu on võimas ja tema koore sisse on lõigatud palju riste. Seda tehtavat ka
praegu veel, kui surnuga mintas. Igaüks tahtvat lõigata kõrgemale. Vahest seisvat lõikaja autokatusel, et kõrgemale ulatuks.

RKM II 392, 196/7




Merrit Kiho

10.juuni. [---] Viimane osa päevast möödub üsnagi tulutult. Juhatatakse küll 91-aastase Juhan Eerli juurde. Tal on tõesti hea mälu, kahjuks aga ei midagi rahvaluulest. Tähelepanu äratab tema kummaline poeg. Ehtne Šveik! Šveigil on elamine paksult rauakoli, tööriistu ja jumal ise teab, mis mutreid täis. Ja kuigi ta ise vastab mu küsimusele "mis teoksil, mis kavas" kavalalt muiates, et ehitab ratastel iseliikuvat lillat litsimaja, jääb mulle mulje, et tegelikult on kavas ehitada masinavärk, mis selle maamuna pahupidi pööraks.

*

13.juuni — paistab, et mu abikaasal on kahtlusi mu tööstiili suhtes. Kuidas on võimalik paari päeva jooksul nii palju haavu koguda? Nii et tänaseks on mul ihukaitse kindlustatud.

*

19. juuni — oleme Ainiga külas 84-aastasel Voldemar Rätsepal. Nii suurt vanust ei annaks ei välimuse ega käitumise järgi. Meid võetakse lahkelt vastu. Siin on ennegi käidud: televisioon, raadio. Tegemist ei ole ainult Tepo lõõtsa-, kandle- ja viiulimängijaga, vaid ka maalikunstnikuga.

Ainuke kurb lugu — vanahärra hääl on korrast ära. Seetõttu ei tule laulmisest midagi välja, isegi kõnelemine on raskendatud. Kõikide eespool loetletud pillide mängu saame aga lindile, sekka veel jutukesi ümberkaudsetest omaaegsetest tuntud kujudest (parun von Rücke, parun von Sievers, röövel August Prike).

Meile näidatakse ka oma kunstnikutöid.

Lõpetuseks viiakse meid teisele korrusele, kus asub vanahärra ateljee. Ka siin on hulgaliselt maale. Äratuntavad kohad Otepäält. Ennekõike ongi tegemist maastikumaalijaga. Rõdult avaneb vaade aiale ja sealt algavale metsale. Ei tea, paistab, et siin on osatud alati mõista ja tunnetada seda tõelise oma kodu olemasolu, mis linnainimesele vaid kauniks unistuseks jääb.

Lahkumisel kingitakse meile kummalegi graafilised lehed ja kutsutakse augustiks seenile.

*

Ja mida öelda kokkuvõtteks? Ei oska veel öelda, saab must hea kogu-ja. Pole ma ju eriti kontaktne tüüp ja "vaimlist" vaeva võõrast inimest enesega vestlema saada on palju. Aga põnev on see kõik ometi — iga kohtumine on kui novell. Ühel hetkel satud tundmatusse keskkonda, tundidega õpid inimest tundma — tavaliselt ei varjata ju sinu, võõra, eest oma muresid ja probleeme, tood ühte ellu omamoodi vaheldust — ja — lahkud. Ja mõlemad elame oma elu edasi teadmata, kas ka sellises, siiski hetkkohtumises on meile (peale vanarahva tarkuste talletamise) ka enda elu jaoks mingi kasulik kogemus.

RKM II 392, 448/9, 453, 462/4, 468/9




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS