Virumaa (Viru-Jaagupi)
1984


Ottilie Kõiva

KM folkloristid on Viru-Jaagupis esmakordselt. RO heliarhiivis on siit ainult mõned juhuslikud helilindistused.

Meie peatuspaigaks on Viru-Jaagupi endine leerimaja, praegu on siin Viru-Jaagupi 8-kl. kooli algklassid. Kirik on otse meie maja kõrval, üle tee on koguduse kantselei. Pastor Madis Oviir on meie teenekas korrespondent, rahvaluulehuviline juba Läänemaa Õpetajate Seminaris õppimise ajast, kus lauluõpetajaks oli Cyrillus Kreek.

Madis Oviir võtab meid väga lahkelt vastu ja juhatab kohalikke rahvaluuleteadjaid. Suur raamatukogu, klaver, heliplaadikogu ja huvitavad etnograafilised esemed täpsete andmetega näitavad pereisa huvideringi ja selle pere vaimsust.

*

8. juuni
Käisime Lisete Lepa juures lindistamas. Ta paneb meid kõigepealt saia praadima ja sööma. Vaatamata haigetele jalgadele ja haigele südamele on tragi ja lõbus, kuraasika jutuga. Ütleb, et "ma olen kaks nädalat järjest tantsinud, nüüd ei saa siis kahte tundi lauldud." Ta tahab väga, et ta laulud alles jääksid, kui tema kaob. Mõned laulude algused on ta paberile pannud. Rahvalaulude seas on ka paar omaloomingulist. Enda kohta ütleb, et ta on kõrgesti haritud, kuigi koolis käinud vaid kaks aastat. Tal olevat "2 aastat kitsekopli gorotskoid ja 5 aastat Komi ülikooli." On laulukoorides laulnud ja näidendites mänginud, teinud Ferdinand Veiksestki näitleja. Helilindistamine ei lähe eriti kiiresti, sest Lisete on lõpmata jutukas.[---]

Lõpuks aitame Lisetel veel vett vedada, tema aga paneb meile külakostiks kaasa mune ja moosi. Organiseerija ja hakkaja naine ja helde käega. Läheks veel pidudelegi, kui vaid jalad kannaks. Teised kahetsevat: "Kes siis pidudel mürtsu teeb, kui sind enam pole!" Koloriitne kuju!

*

9. juuni
Teistkordselt Roelas Sonja Ronkoneni juures. Jätkame helilindistamist. Sonja kardab, et on olnud kiire ja laulude meeldetuletamiseks polevat aega jäänud, ometi laulab ta tänagi üle paarikümne laulu. On huvitavaid vanu ballaade, mille vasteid Eestiski tuntakse, eriti palju aga ringmängulaule, ralle ja pulmalaule (ikka uuemaid, kuid need sisaldavad vanu motiive). Sonjal on väga tugev, peaaegu läbilõikav hääl ("nagu udupasun" Kaja Kleimanni iseloomustuse järgi). Niisugust laulmismaneeri on rahva seas hinnatud. Laulude vahele jutustab Sonja Ingerimaa asukate ränkadest elujuhtumitest, mis nendegi peret tabasid. Laulud olid elutoeks.

Helilindistamine jäi seegi kord pooleli. Heinatöö ootab. Pealegi tahab Sonja lähematel päevadel Leningradi sõita, seal olevat tal sugulasi. Sugulasi olevat Sonjal ka Tartus. Saame Sonjalt tema sugulase Eva Ukkoneni aadressi, kes teadvat ka palju laule. Sonja lubab sügisel kindlasti ka Tartu tulla.

*

On nelipühi laupäev. Tuuakse kaski, köetakse sauna. Oviiri pere kutsub meidki sauna. Pärast aga saadetakse meile sooja rabarberikooki.

RKM II 371, 423/4, 431/3, 434, 435




Mare Kõiva

Esimesest päevast tekib südamlik kontakt pastori ja meie muuseumi korrespondendi Madis Oviiri perega. Veedame seal mõnegi õdusa tunni. MO-l on suur raamatukogu. Osalt Kiivitilt jäänud, on ka palju vanemaid saksakeelseid raamatuid. Eraldi köidetuna on M. V. jutlused; peres on palju plaate. M. Oviiril on kirikutornis terve muuseum. Sinna on kogutud mitmesuguseid etnograafilisi esemeid, mis on varustatud päritolu andmetega: millal, kellelt saadud, kust pärit, kes tegi. Mõnel juhul on juurde kirjutatud väike lugu valmistajast vms. M. O. poole sauna käime igal laupäeval. Peseme sügavatest vaskkaussidest, akna taga sagivad igas vanuses nutriad. Tülitsevad, lepivad, hüppavad vanni ujuma. Saame sealt sooja kooki, käime mitut puhku külas ja nemad meilgi. Saame kirikukella lüüa ja vestelda. Lahkumislaulud on kukeprae, kringli ja Ameerika kohviga. Mari-Ann Oviir lõpetab parajasti keskkooli, saame temaga päris häädeks sõpradeks, veedame koos mõnegi mõnusa tunni.

*

Kuna liigun kihelkonna lääne ja ida aladel, tajun selgesti ka alade erinevust. Läänes on enamasti Vilde kolhoosi maad, satun veidi ka Vinni ja idas juba "Energia" vms nimega sovhoosi maadele. Vilde-rahvas on rahulolev ja rõõmus. Pension kõigub 100–120 piires, eriti hästi on tasutud asutajaliikmed. Tähtpäevadel saadakse hinnalisi kingitusi või raha. Parajasti minu käikude ajal ongi saadud 100-rublased, naised siidrätte jne. Ka on rahvas palju lugenud. Seda mõjutab kolhoosi oma kirjanduspreemia. Peangi paljudes peredes viimaste aastate romaanide üle arutlema. Teinegi kord annab päris pingutada, et mitte jänni jääda.

*

Satun ka Kakukülla — see on väikeasula Vilde töölistele. Tüüpprojekt on soodne: 7 tuba, väga avar köök, vann, panipaigad, garaaž. Põrandail parkett. Maja juurde kuulub väike peenramaa, kuhu on tarbepuud-põõsad istutatud. Täpse planeeringuga on majaesised — kunstniku kavandi järgi on sinna istutatud mitmeid ilupuid ja -põõsaid. Esialgu on need tillukesed, kuid kunagi võib siin olla väga ilus. Lubatud on pidada kasse-koeri. Muud loomad on keelatud kärbeste pärast. See ei meeldi inimestele. Suurem põllumaa on eemal, seda kutsutakse Punaseks Lõksuks. Igal omanikul on kohustus seal 3 päeva tööd teha, töö eest saab ka tasu. Saagiga teeb igaüks, mida tahab: jätab endale ja turustab ise või müüb osa kolhoosile või kõik — oma asi. Peremees ei salli seda nime, ta lubab aga kuidagi siiski enda kuuldes öelda — Lõks, läheme Lõksu tööle jm. Naaberalade asukad on hoopis vaesemad ja vaevatumad.

*

Nii nagu igal ekspeditsioonil on mingi kuritegu, mis hoiab meeli elevil, satun idas aladele, kus kõneldakse väejooksikust, kes on tapnud mitu inimest ja redutab metsi ja talusid pidi. Patrullid teda otsivadki. Kõneldakse pahaselt ka sovhoosi direktorist, kes laseb järjekindlalt põhu põletada. Seda pole lubatud inimestele anda ega kasutada allapanuks. Ka olla ta vihahoos maha lasknud (saunapeolt tulles) noormehe, kes on põhukuhja lähedal lõket teinud. Et tuleohtlik koht ja hakkas vastu. Vangi muidugi läinud hoopis keegi teine, vähem ametnik. Seda siis elust-olust.

RKM II 371, 769/70, 771/2, 774, 775




Kaja Kleimann

Astusin sisse Aino Majamehe juurde, kes oli kahjuks väga kõva kuulmisega, rääkis veidi kurjast silmast, painajast ja kodukäijast. Ja juhatas mind oma naabrite poole, andes koerte jaoks kaasa peotäie "Tiina" komme. Kuna mul oli kõht tühi, koerad ei olnud kurjad ja koertele on palju kommi kahjulik, andsin neile ühe ja sõin ülejäänud. Naaber Alma Maasik luges mulle veidi liisusalme ja laulis linti ul. tükikesi. Vaatasin seal veel ka viimast "Burdat" ja läksin edasi. Istusin teeveerde maha, meel oli kurb, jalad väsinud, kõht tühi. Istusin vist oma pool tundi. Siis läksin Liisa Jürna juurde. Tema ütles, et ta ei tea midagi, aga tema ema Mari Nirgi käest olevat üliõpilased vanasti väga palju üles kirjutanud. Üht-teist kirjutasin siiski ka temalt. Aga ta oli ise imekaunis vanainimene, kauni kortsuvõrgu ja päevitusega näol, hästi siniste silmadega. Kahju, et temast pilti pole — aga ta ei tõusnud enam voodist, koduste sõnade järgi on tal vähk. Tema oli üks vähestest mu "objektidest", kes oli elanud õnnelikku elu.

*

8. juuni.
Täna oli üks äärmiselt must päev. Just praegu kärsatasin läbi keedupulga. Hommikul ärkasin tundega, et tahaks "surnt" olla. Tormasin apteeki, sain abi.

*

Absoluutne null, ütleksin ma. Vanainimene, kes mitte ei loe lehte, vaid "jälgib ajakirjandust". Jube. "Välispanoraamid" laua peal hunnikus. Lindistasin loo sellest, kuidas sündis tants "Targa rehealune", ma ei tea isegi, mis see selline on. Üldiselt tüütas ta oma peenutsemisega mu päris ära. Homme sõidan koju. Sess!

RKM II 371, 250/1, 252/3, 263




Erna Tampere

Järgmine minu objekt on Hilda Eerik, kes ka on vana inimene ja ennem olnud suur laulja. Kõige enne ta pakub mulle neid laule, mis Georg Ots on laulnud. Kui ma neid ei taha, siis neid laule, mis ema on laulnud. Nii kirjutan tema etteütlemise järgi pikad laulud. Need on tal kenasti peas. Töötame H. Eeriku köögis, mis on täiesti külm. Pärast räägib ta, et ta pole kütnud oma maja juba kevadest peale. Pole puid. Ise ei jõua teha ja kedagi teist ka pole, kes puid tooks. Ta kardab, et ma külmetun ja paneb minule õlgadele oma mantli. Nii on mul päris mõnus, ainult jalgadel on külm.

*

Kuna meil on aega, läheme me uuesti Proos Augusti juurde. Vast on ta meenutanud veel jutte. Ta tuleb heal meelel vastu ja kutsub meid ruttu tuppa. Asi on selles, et naine talitab õues, keda ta kardab. Hommikul oli naine sõitnud linna, siis oli mehel julge jutustada, aga nüüd kardab ta naist. Ja ongi õige. Naine tuleb väljast kööki ja kuuleb ühe jutu lõppu ning hakkab torisema. Õnneks läheb ta ära teise tuppa ja meie teeme oma tööd edasi. Kui mees on enamiku oma juttudest lindile rääkinud ütleb ta: "Nüüd ma ikka ühe sauna saan." Tunneme end kaassüüdlastena, sest meie ju õhutasime meest jutustama.

*

18. juunil läheme Ainiga Alavere külla lindistama. Sealt ma leidsin lauliku, kes veel mäletas oma isa laule. Anni Soone mäletab mõned lastelaulud ja siis mitmed regivärsid nagu "Arg laulik", "Rikka härg ja vaese vares", "Kiigele kutse", "Kull kutsumata", siis meenub tal üks isa lauldud tantsulaul. Selle järel laulab ta "Venna sõjalugu" ja "Suur naine". Anni Soone pole oma elus palju laulnud ja tänagi ei taha ta kuidagi laulma hakata. Ta on väga vaikne ja tagasihoidlik. Küll annab veenda ja keelitada kuni ta viimaks teeb häält. Lõpuks on kõik lindil ja meie võime minna. Mul on hea meel, et niigi palju saame regivärsse lindile. Rohkem niisuguseid laulikuid pole ma tänavu leidnud. Ega ole ka lootust leida. On veel jäänud viimane nädal. Pea seegi kaob.

RKM II 371, 210, 215/6, 223/3




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS