Kodus hakkasime õhtul veel tööle, mina oma kursaka, Mare [Kõiva] oma artikliga. Siis tuli Ain [Urbel] õhtuselt retkelt ja kutsus meid oma tuppa töötama, et köögis on ebamugav. Seda küll, aga toas tegi Ain saatusliku liigutuse ja pani kaminasse tule. Sellega oli igasugune töö lõpetatud ja me hakkasime lobisema ekspeditsioonidest ja hingede rändamisest ja tont teab, millest veel. Väänasime naljaviluks Aini nime — parim variant oli mu meelest Abel Niru, ehkki ka igasugused idamaised Ibn Arulid jne. kõlasid päris hästi. Siis tuli juubelilt koju Mall [Hiiemäe] ja muljendas. Siis nad vestlesid veel pikalt filmimise vajadusest ja filmide säilitamisest. Mina lesisin kamina juures maas ja tundsin sügavat kahju, et inimesed ei oska nurruda. See oleks olnud mu oleku täpseim väljendus. Siis oli kell juba 4 läbi ja Ain teatas, et tema kavatseb päikesetõusu vaadata. Olime kõik vaimustatult nõus, aga hiljem leidis Mall, et tema on neid ikka näinud juba küll, pesi kätekreemiga hambaid ja läks magama. Läksime liiga vara välja, sest me ei teadnud keegi, mis kell see päike just tõusma peab. Ain oli hädas, sest tema teadmiste järgi Tartu ja Tallinna asukohtade kohta hakkas päike läänest tõusma. Nii ta jooksiski ringi ja otsis puudelt sammalt. Naersime ennast peaaegu haigeks. Päike tõusis meie kella järgi 5.07. Võtsime kerge hommikueine ja läksime kolmveerand kuus magama.
Koju jõudsin tontide tunnil 00.01, kõik magasid juba... Pugesin oma presentkesta sisse (magamiskotis ei saanud olla palavuse pärast, olime kuuekesi toas ja elektriradikas sisse lülitatud.Õnnetu mina magan ju ka talvel poikvel aknaga). Mõtlesin möödunud päevale ja leidsin, et just see ongi elu. Trampida hommikust õhtuni maki ja muu kolaga ringi, vestelda kenade inimestega, otsida tutvust küla krantsidega, koguda rahvaluulet ja lilli, olla näljane ja väsinud, õhtul koos süüa ja juua Malle keedetud imelisi rohuteesid, itsitada, lobiseda, muljeid vahetada, lõõpida ja pärast magamiskotti pugeda. Just, see ta ongi, see elu. Aga mis on sel puhul kõik see ülejäänu? Selle sügavalt filosoofilise mõttega vajusin unne.
Koolis võtab meid vastu piinlik kord ja puhtus, direktor on meist imelikult häiritud, ja ülepea kõnnivad koolitegelased ringi nägudega, nagu oleks neil kusagil midagi väga salajast (noh, mõni luukere varjul või aare peidetud). Kangekaelselt aetakse meid segi etnograafidega — küllap siis on meie amet nii tundmatu. Oleme vaikset ja mõnusat elu häirima tulnud saadikud ohtlikust välisilmast, ehkki mu meelest näeme igati ontlikud ja vagurad välja.
Perenaine on käre, järsu ja huvitava ütlemisega. Olevat Kodavere mailt, kus jutumehi jalaga segada. Proovime seda ja teist teemat. Jutukaaslane on hüplik — annab esimese lausega lootust, kuid hajub siis teistele teemadele. Aga vat viinuskat ta ei salli, see inimeste elu rikub. Kus on, sinna tuleb juurde — koduselt siseneb Endel Liping, tema kannul nooruke Sirje Liping. Mõlemal jutt jookseb. Meie perenaine kargab kui väle kassike kušetikapi juurde ja haarab tekkide vahelt peedipudeli.
Kõmm! käib see lauale, kork ära, sisu voolab teeklaasi ja alustab ringkäiku. Ja mis inimesi meie siis oleme? Nojah, eks Endel Liping näinud mind juba ennem poe juures, et mis võõraid siin liikumas. (Ja eks meenub mullegi üks peedine kamp poe ukse ees.) Igatahes paistab, et kartmiseks pole põhjust ja külalora vahele tilgub mõnigi anekdoot. Sean "Uherit" üles. Koputus ja siseneb A. A., juba õige seatud mees. Lisab omagi anekdooti paar. Perenaise käsi teeb veel ühe õnnestunud otsimise kušetikappi. Siis saabub Endel Lipingu naine ilusa pontsaka beebiga, see on Sirje Lipingu lapsuke. Sirjel jäänud kutsekool pooleli Lipingute poja ja lapse pärast. Äia-ämmaga on ta rahul — lõbus rahvas, mees on sõjaväes.
Peatume suure kahekorruselise maja ees. Vaikne. Arvukalt uksi nagu moonaka-majal. Viimaks märkan aiamaal inimhinge, kelle nägu erineb tugevasti siinse rahva omast. Kati Piirak ongi sisse rännanud Setust, peale sõda. Kodused kombed ja laulud, pulmad oma ereda kombestikuga on jätnud Katile kustutamatu mulje. Saan kuidagi nõusse ta maja juurde lindistama tulema. Uus häda — ta laulab tavaliselt koos Alliga, kes ammu enne viimast sõda tulnud Maarjamaile. Mõnda laulu ütleb hoopis Alli eest. Alli jälle elab küla teises otsas, oma 3 km. kaugusel. Kaja sõidab bussiga Alli järele, meie Katiga jutleme. Katil on tavaks surnule itkeda, seda teinud oma õnnetult surma saanud venda ümber mattes ja muulgi puhul. Sõnad loob ta ise (katkendist, mille ta mulle nuttes esitab, selgub küll, et seal on rida traditsioonilisi värsse). Surnuaial vahest tuleb iseenesest itkemise vajadus, siis ta laulabki. Lapsed häbenevad seda koledasti, ei luba. Ütlevad, et mis sa end piinad, ema. Allil on poeg sõjaväkke minemas, tollele on Kati lubanud saatmispeol itkeda, osa itkust on juba valmiski. Ka muistenditest paistab ühtteist huvitavat. Saabub buss Alliga, kes on väike, kena ja rahulik vaatamata isegi ootamatule röövimisele. Laulikud peavad veidi aru ja võimegi lindistama asuda. Meiega seltsib veel veidi kohtlane Saaremaa neiu, meestehull pealekauba, keda see kõik nii väga-väga huvitab ja kes lubab täiesti hiirvaikselt istuda. Lindistamine läheb ladusalt, kord ütleb üks, kord teine eest. Alli vaidleb vahel, öeldes, et tema on nii noorelt Setumaalt ära tulnud, ei oska sellepärast alati killet õigesti võtta. Üldse laulavad nad igal võimalusel koos, nii saab oma kodu meenutada. "Ma näen unes ka, kui ilus seal on ja missugune kõik on. Kõik on kohe silmade ees," kõneleb Kati. "Eestlased on ikka kehvemad, nemad nutavad pisaratega, aga seturahvas nutab sõnadega," lisab Alli. Mitmel puhul on olnud ütlemisi. Kohalikud peavad setusid endist halvemaiks, nende laule ja kombeid pentsikuiks. Lapsed ei tahagi tunnistada, et nad on setud, häbenevad.
Ja veel tunnetasin, et folkloor oma käskude ja keeldudega mõjub üsna tugevasti folkloristi hingele. Ei kipu võõraid loomi vaatama ega lapsi kiitma, vaevane on pärida sõnade saamise ja nende endi järele. See keeld oleks endale nagu mõnikord rohkemgi sisse kasvanud kui rahvaluulekandjale.
Lõunatamisel pakutakse mulle moosi, mille maitse ja päritolu kohta pere ootab huviga otsust. Midagi meenutaks nagu ploome. Tegelikult on see tomatimoos.
Et siin peres on põhjust eeskätt lindistada, jälgin murega, kuidas L.S. peab mikrofoni kellaks, sõidutab edasi-tagasi (aga missugust jõledat raginat see lindile mängib!) ja võtab ta mitut puhku pihku või satub hoopis selle vastu koputama. Ei taha keset lindistamist ilusat juttu häirida. Ent uue pala keskel algab sama — käed otsivad laual tegevust ja jõuavad — mikrofonini.
Ja siis tuleb plahvatus — käidi juba talu-talult ja tehti suurt albumit. Kõik andmed võeti sisse — millal talu asutati, palju on põllumaad ja karja. Aga pärast saadeti sellesama albumi järgi Siberisse. Ja mis muu eesmärgiga minagi eestlasi kimbutan. Vihastan üpris kirglikult ja asun vastukõnele. Perenaine katab selle peale laua pannkookide ja teega ning lahkume suures sõpruses.
Ja lõpuks August Vohla — uut tüüpi mitmekorruselises majas vanapoiss elabki, kuid kandle on müünud moldaavlastele. Pension on tilluke, loodab iga kuu panna mõne rubla kõrvale, siis saab mõne aastaga pilliraha kokku. Toas on kušett, tool, laud, mõned tellised. Karmivõitu tühjus. Huvitaval kombel pole elektrit — "Ja milleks mulle seda". Läheme siis endise kontori ruumidesse, mille uksed on lahkelt lahti. Tühi, kõle, ametilaud, pingid, määrdunud tapeet. Nokatsi alt karvakasvanud ja habetunud näost piiluvad kelmid silmad. Linti lähevad loomajutud ja muu. Mind vapustab eriti lugu väikesest poisist, kelle tee viib üle toa ja kes nihutab voodit või äratab A.V. kui see ta teele ette jääb. Et nii vana motiiv võib elutseda telliskividest tüüpmajas! Ain lubab vaimustunult tulla ööbima. Ega vana vastu pole. Väljudes pageb oma 4 inimest heinamaa poole, kuulasid akna all pealt ega jõudnud õigel ajal taanduda.
Küll see on üks vihastav kordusmotiiv — bussi ei ole, buss ei ole korras, bussijuht ei taha...
Kodus on Erna Tampere katnud suure lahkumislaua. Ja mulle saabunud külla Tiina — ent hoidku! valges pitsidega kleidis. No kus on küll see talu, kuhu ta sellises riides võib minna! Istume lahkumislauas, Erna räägib naljalugusid, meenutame möödunud ilusat ja rikast ekspeditsiooniaega, loodame uut sama saagikat. Meeleolu on ülev. Siis otsustame sõita Kaiaverre ujuma. Oleme teinud kõvasti tööd puhkamata, bussita, olgu see siis hüvituseks. Lõpuks jääb järele 4 uljaspead. Saab mõnusasti nalja. Ja mina ei oska võidusõidukaga muidu sõita kui tõstetagu peale ja jalad pandagu korvidesse. Ja ega pidama ei saa ka enne kui lõpus. Niisiis — otse igalt poolt läbi teiste suureks rõõmuks. Koome kodus veel ilusaid tulevikukangaid rahvaluule uurimisest.
Istun vahepeal rattale ja teen traditsioonilise lahkumisringi. Öökull sahiseb näo eest mööda, kihutan mõnuga mäest üles-alla. Ootame kodus päikesetõusu ära ja poeme pesadesse.