Mets on täis kasvanud ja rägune, vana küladevaheline rada on vähesest kasutusest kadunud. Metsa all näen metskallat, tillukese rullikeerdunud valge õiega. Küll on see kant ilus ja tühjavõitu. On lagunenud talusid. Ka otseteelt on tükk maad veel Kalbergideni Vahekülas. Perenaisel Linda Kalbergil on õues pooleli näputöö ja lapselaste valvamine. Päikese käes istumisest uimasena teen siin oma suurima vea — jätan linti võtmata kõik nood kuu poole pöördumised ja päeva meelitamised ja võitegemise-laulud. Hobusega jõuab koju Voldemar Kalberg, hirmus jutukas mees, tõstab maha kasti piimapudeleid ("lehma pidada me ei jõua, aga ilma hobuseta ei saa poes käia"), räägib palju ja peamiselt koduloolist juttu. Õigeks ajaks kokkulepitud paika ei jõuaks ma mingi väega, kui kalakasvatuse auto mind kohale ei viiks.
Sõidan uuesti Kalbergide poole, sest olen kaotanud kampsuni kuhugi sinna. Kampsunit muidugi ei leia ja teel otse üle mägede, läbi võsa, üle oja, lendan läbi purde sisse. Mure "Sony" pärast, viha veritseva jala ja mudaste kingade pärast toob mu ruttu kaldale. Ja siis laiub ees 10-meetrine nõgesteväli nii pikalt kui silm võtab. Energiliselt ja üsna jubeda väljanägemisega jõuan pärast paari juhatust Räbi külla pillimehe Süisi Loidapi juurde. Süisi on 50-aastane, jalust üsna ära vanapoiss. Kuri, nagu hoiatati, ta pole. Kui Süisi puhkab kandlemängust, küsin talt meditsiini, kombeid, metsloomadega seotud lugusid ja kõik vastused on kui kuld.
Peaksingi siinkohal vist avaldama küll oma tänulikke mõtteid nende paljude maitsvate lõunate üle. Eriline on ka see avaliolek, mitte-võõrastamine. Enda ja oma eesmärgi tutvustamine on kuidagi ilma vaevata. Oled nagu oma inimene. Ei keegi karda ega eputa ega tõrju sind.
Kastolatsi küla valisin sellepärast, et siit pärit Madis Rajult varem juhatust sain. 85-aastane Alma Kõrvel, kelle juurde Heino Mägi juhatas, elab kohe teepervel. Näitab ette oma toad ja albumid, eriti fotod, mis saadud Heino Mäelt. Kunagist külapidudel lauljat ja "eestütlejat" on Heino Mäe algatusel tutvustatud televiisorisaates "Kodukandi lood", ja see on vanainimesele väga suur tunnustus. Alma ütleb kahetsusega: "Peokõnesid pidasin, pulmakõnesid ja... Mul on meel küll tark, aga see värisemine, see tege suurt vaiva." Tõepoolest, käed ei kuula sõna, hääl võngub, ja jälle jääb mul magnetofon kotist välja võtmata. Almal on hea pea, dikteerib pikki laule, püüab laulda, aga vist ei taipa, et viisist midagi järel pole. Kolm klassi vallakooli ja neli kihelkonnakooli, ise sepa uhke tütar ja omajagu positsioonikas — selline on "Otepää hümni" autor, mis sest, et "hakassi adrapürjelis", st. põllupidajaks. Minust jääb Almal hea mulje: "Teil on ka iks pää otsan, mis too kinni peas", imestab mu rahvaluuleteadmist, ja edasi: "Kas olete abielus või lahtine inimene ja kas mees usaldas teid nii kaugele. Sääl peat iks kolm asja olema: armastus, sõprus ja truudus. Kas teil lapsi ka on? — No siis olete küll kultuurne inemine." Ja Alma jääb ootama, et ma ikka kindlasti veel tuleksin teda vaatama ja juttu ajama.
Õhtul on tekstiilikombinaadis "Areng" ansambliproov, mõeldud lindistamiseks. [---] Tänavu on esmakordselt tänu Einar Sinijärvele kaasas jalaga mikrofonid iga pilli jaoks ja juhtimispult. Pillide häälestamisega kulub umbes tund, seni on meil aega tehnikat üles seada. Minu ülesanne seisab siin selles, et mängijail kodust ja rahulikku sundimatut meeleolu hoida.
Jälle Pilkusel. Astra talus 85-aastane Anna Urm on väga loomuliku olekuga, seda on küll enamik siitkandi rahvast. Pakub mõned vanad trükised: "Võtke, kaua mina enam elan!" Just sellepärast ma ei söanda talt võtta talismani seisuses "Õnnetuma päeva raamatut". See olevat [olnud] perekonnal viimase sõja ajal metsas kaasas, kui pommide eest peitu mindi, ja hakkan seda sealsamas ümber kirjutama. Lõpuks lepime ikka nii, et saan selle muuseumile ümbervõtmiseks. Loodetavasti ei juhtu vanainimesega selle aja sees midagi halba.
Õhtu veedame Einariga Otepää linnas Lille Tali (s. 1954.a.) pool. [---] Lille toob meile sületäie vanu raamatuid: "Võtke aga, kui tahate, olen nad niisama vanadest majadest ära päästnud." Võtan ühe piibli ja veel paar trükist. Ise leiab ta, et temast võiks hea vanavarakoguja saada ja me ei kahtle selles. Lille ei mängi üheski rahvapilliansamblis, ka side omas mitte, ehkki töötab praegu postiljonina. Näha, et pillimängijaid siin jätkub, ainult et ikka rohkem hakkavad meeldima "need moodsamad lood". Ühe õhtu kohta on siin liiga palju tegemist. Lille laulukladedes näen mitmeid laule, mille kohta oleks vaja selgitusi kasutamise jms. kohta. Siin on näiteks teisendeid laulust, mille autoriks peetakse ajaloodoktor Ea Jansenit tema tudengipõlves: "Kord südaöösel metsik ratsu", muid noortelaule, tuntud viisidele uusi sõnu jms.
Ümberkirjutamiseks jääb ööaeg, sest ekspeditsiooni lõpp pole kaugel. Hommikul jõuab see hakkaja noorik mootorrattal Nüplisse just enne meie väljasõitu: "Kes unustas oma võtmekimbu kušetile?"
Lõpetuseks kuulen hinnangu: "Päris põnev rahvaluule-päev oli. Ma ei uskunudki — nii palju tuli meelde. Nii hästi oskate küsida."