4. juuni kulub Põltsamaale sõitmiseks ja majutamiseks. Minul on kaasas kogu pere ja kaks akvaariumi kaladega ning jään peatuma vanaema pool. Mu ema ja vanaema on folkloristi ametist alati kõrgel arvamusel olnud: kena tubane töö, vaikne ja rahulik. No suviti veidi inimesi külastada. 5. juuni avab nende silmad ja ühiselt otsustavad nad, et amet on raske ja pole ilmselt ikka väärt nii pikka õppimist.
Lähen peale kerget kaalumist end. Nurme tänavale (nüüdseks on see Pasternakiks ristitud) Linda Varuskini poole. Kõnnin kultuurses majas edasi-tagasi, üles-alla, kuni järsku trepi otsale ilmub otsitav. Meie positsioon on äärmiselt ebavõrdne. Räägin üles kõrgustesse oma kaalutlusi, tema vastab veidi tõrksalt — ta ei tea neid vanu asju, neil olnud haritud vanematekodu ja ta ise on Põltsamaal õmbluskoolis õppinud. Aastaid on ta ETKVL-is töötanud, laulnud ansamblis laule. Lõpuks pürgin maki, fotoaparaadi ja kirjutusvahenditega pööningutubadesse, mis on kaetud isetehtud vaipadega. Kirjutan ja lindistan igast liigist, kuid eriti üllatab Linda Varuskin mind roosisõnadega. Veel on tal märkmik, kuhu ta paneb kirja unenäo kohe peale nägemist, et detailid ei ununeks. Seal on kirjas unenägu, mis ennustas mehe surma, ja selle järel hiljem selle surmasaamise kirjeldus. Hiljuti on ta näinud unenäo oma surmast. (Kui augustikuul uuesti Põltsamaal kogumas olen, kuulen, et Linda Varuskin on vahepeal surnud, ta unenägu tõelisuseks saanud.) Kõneviis on tal peen, jutus vilksatab sageli võõrsõnu. Kaasa saan mõned laulukladed, mida tagasi viies leian ukse tagant kirja pealdisega — Sulle, luulekoguja — ja meeldetulnud "luulega".
Õhtul lähen Mõhkülla vanaisa Martin Jürmanni poole. Praktilist laadi asju ta teab, kuid laulmisest ei tule eputamise tõttu midagi välja. Linda Aruoja seevastu vastab meeleldi ja ladusalt. Vanaisa tabab naerukramp niipea, kui ma maki lülitan, loobun lõpuks üritamisest.
9. juunil pannakse mind metoodikuks. Tiiu Tammo õpib ametit, s. o. rahvaluulekogumist. Pean koguja käitumismaneeri niivõrd tema isikust lähtuvaks, et ei kujuta ette, mida siin õppida on. Oleme Kõpu külas ja küsitleme Leida Lampsonit. Algul on mul õpetajaamet meeles, varsti unustan selja taga istuva Tiiu. Pärast ütleb, et oli küll õpetlik. Eks ta ise tea. Seni polnud ma küsimusele: "Kuidas sa lähed ja hakkad küsima?" osanud vastata, sest niisuguste asjade etteteadmisega on nagu ilmaennustamisega. Järgmise pere puhul teen Tiiule ettepaneku, et lähed vast ise, ja ongi näidistund lõppenud.
8. juuni. Täna olen esimest päeva iseseisvalt kogumas — Sopimetsa külas. Maanteelt tallu viivale teele astudes läks südame alt külmaks. Teadsin, et taganemisteed ei ole.
9. juuni. Täna käisin koos Mallega [M. Hiiemäega] Kõpu külas. Esimeses talus kuulsin Malle küsitlemist. Mall oskab inimestega suhelda ilma vaevata. Ellen [Liiv] samuti. Aga erinevus on nende küsitluses siiski olemas. Ellen huvitub rohkem juttudest ja eriti muistenditest, Mall aga kalendrist. Muidugi võib see olla ennatlik järeldus, kuid nii mulle lihtsalt paistis.
13. juuni. Täna kogusime linnas. Esimese aadressiga läks küll kummaliselt. Korterinumbri täpsustamiseks koputasin esimesele ettejuhtuvale uksele. Ja ukse avas kursusekaaslane. See võttis lihtsalt keeletuks. Kui Sirje mu rumalat nägu nägi, seletas ta, et kas ma siis ei mäleta, teda suunati ju siia Põltsamaale õpetajaks. Mina ei mäletanud loomulikult midagi. Esialgsest ehmatusest toibunud, võtsime istet ja rääkisime, kuidas meil vahepeal läinud on. Inimest, keda ma sealt majast otsima olin läinud, seal ei elanudki.
Läksimegi 87-aastase Eduard Keldri juurde, kes oma vanadusepäevi ratastoolis mööda saatma peab. Sellele vaatamata oli ta elurõõmus ja huumorimeelne piiputossutav vanataat, kellele ümbritsev maailm veel väga palju korda läheb. 14-aastaselt oli ta Paduvere vürsti mõisas moonakaks olnud. Hiljem tuli leiba teenida metsavahina ja riiklikus kindlustuses inspektorina. Nüüd oleks ta võinud pidada jutuvestja ametit. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ka minul võib juba esimesel ekspeditsioonil niisugune kullaauk ette juhtuda. Aga võib-olla ainult esimesel, sest nagu Ellen juba täna ütles, pidi just noortel ja rumalatel vedama.
1981. a 11. august on see päev, mil ma taas saabun tuttavatesse paikadesse. Kallastelt läheb Kodavere poole klassimaantee. Kunagine järveäärne tee on kohati põlluks küntud. Sooküla tamme algul ei märkagi, see tuhandeaastane pole küll vanemaks jäänud, toed allesjäänud haru all nagu 12 a. eest. Endine teeäärne moonakamaja Ranna mõisas jääb nüüd teest kõrvale, Leida Laasma majake paistab praegusse bussipeatusse hästi ära.
Ise on ta jäänud tükk maad vanemaks ja väiksemaks. Juba ta küsibki: "No millest me räägime?" Teen ettepaneku käia Kodavere surnuaial, sõiduk on käepärast. Astume peaväravast sisse ja varsti märkan üllatusega, kui palju on siin ristidel mulle tuttavaid nimesid. Kõik nad on siin: rahvaluulekogujad, jutustajad ning laulikud, ja mis kõige mõjuvam — pajatuste tegelased. Pildistan Oskar Treiali hauda, leian Marie Villemsoni oma, aga seal on veel Priks, Saul, Paju, Lea, Annuk, Haavakivi... Leida Laasma nimetab neid ka talunimede ja hüüdnimede järgi, peatub ühe või teise juures, tuletab meelde episoode nende elust. Mõnigi meenub kui pajatusesüžee muuseumi rahvaluulekogudes. Surnuaial kulub meil tubli tund.
Pajatuste tegelased puhkavad siin Peipsiäärses mullas. Mis saab juttudest endist? Kui mõnda küsida, teab ja mäletab Leida Laasma neid küll, on valmis jutustama ja teebki seda. Talle näib peale langevat mälestuste laviin. Mis siin rääkida kohalikust inimesest, kellel need elavaina silme ees on, nii et ta on saanud nendest jutte luua ning jutustada võõrastelegi. Mina, üks neist võõrastest, tunnetan siin ootamatu selgusega, et rahvajuttude tegelased pole neis paigus lihtsalt "kujud", nagu kirjanduses armastatakse öelda, vaid midagi hoopis tõelisemat. Kui kirjanduses on antud mingile inimtüübile — "kujule" konkreetsus ja isikupära, siis siin on antud konkreetsele isikule rohkem või vähem jooni mingist inimtüübist.