[Saardo] külast eraldi seisabki Sääse talu ja aias puude all on Sääse Villem. Minia on eeltöö teinud ja minu lähenemisel küsib Villem ainult, kas tema laul ikka sobib ja põrutab: "Kirp naisterahva seltsimees". Kui selle peale kutsun Villemit tuppa linti laulma, on ta üllatunud. "Eelmisel aastal käisid siin tudengid. Nagu ma olin mõne rea laulnud, nii kuulsin, kuidas sammud vaikselt ära hiilisid." Laulame selle laulu linti ja järgmisegi. Siis hakkab Villem rääkima krätist ja tema juttudest on tunda head jutumeest ja tõsist usku lugudesse, mida ta räägib. 20-aastaselt võttis Villem naise ja müüs oma lõõtsa maha, sestpeale ta mänginud pole, kuid lood on meeles. Üks silm jäi pimedaks Esimeses ilmasõjas, teine hiljaaegu puuraiumisel. Kuid Villem on uhke: naise katsetest aidata tee leidmisel saab ta õige kurjaks. "Mu vanamooril tulid ka need baptismi-tuurid peale, aga ma ütlesin, et nende lapsemõrtsukate ja ringiajajatega sa tegemist ei tee!" põrutab veel.
Magnetofon saab üles, välja ilmuvad paksud kladed ja hetke pärast kajab südantlõhestav baptistide laul. Džinn on pudelist pääsenud!
Õhtul sõidame Puisesse jaanitulele. Näen esimest korda elus, kuidas jaanitulena lõpetab oma eksistentsi vana mahakantud kakuam-paat. Tõrvatud kuiv puu põleb uhkelt. Kujutan ette, milline võis sellise tulega olla jaaniõhtu siis, kui külad olid rahvast täis. Praegu on siin valdavaks nimelt hääbumisnukrus, sest põhijaanitulelisteks on ju ainult need üksinda maale jäänud vanad pereemad, lisaks suveks linnast vanaema juurde saadetud lapselapsed. Täiskasvanud noorus puudub. Istutakse ja vaadatakse tuld.
Pildistame, kuid seda meeleolu ei jäädvusta miski.