[Räägitakse] ühest sõjajärgsel ajal rahvast terroriseerinud kohalikust ülemusest, vist külanõukogu esimehest, hüüdnimega Vanapagan. Peale kõige muu käinud ta koguni röövimas. Abi ei saadud kuidagi. Siis, ühe röövretke ajal, oli keegi taibukas jooksnud lähema telefoni juurde ja helistanud linna, et seal ja seal on metsavennad. Siis olid püssimehed kohe platsis ja kui metsavendade asemel teolt tabati hoopis teistlaadi tegelane, ei saadud asja enam niisama jätta ja rahvas pääseski nii sellest Vanapaganast.
Vahepeal selgus, et Ingridiga [I. Rüütliga] tehtud lindistused on täitsa aia taha läinud. Lint käib väga aeglaselt, hääl on ebaloomulikult madal. Nimetasime neid "Karula karulauludeks". Nüüd siis tahtsime Olaviga [O. Kiisiga] need "karulaulud" üle lindistada. Elurõõmsad noored pensionärid olid jälle lahkelt nõus laulma, veel enam, nad olid koguni mõne uue laulu meelde tuletanud. Mikrofoni lauldes närveerisid küll mõlemad, eriti mees. Ilmselt ei mõju väike reportermakk siiski nii aukartustäratavalt kui selline, mis on bussis, kust veetakse tuppa igasuguseid juhtmeid ja värke.
Järgmine juhatus oli Peissa tallu. Seda otsides sattun esiti mahajäetud talu juurde, mille ümber kasvab palju suuri puid. Teiste seas on hiigelsuur pärn, õigemini kolm ühest juurest väljakasvavat pärna. Nad on nii kõrged, et pean pea kuklasse lööma, kui nende latvu näha tahan, ja siis tundub kergest peapööritusest, et pärnade oksad on tõesti pilvisse pugenud. Kuulen suminat — aga pärnad ei õitse ju veel. Vaatan terasemalt ja näen, et need puud on tõelised mesipuud — mesilased voorivad mitmest õõnest sisse-välja.
Ei mäleta, kuidas jutt käändus, kuid järsku jõudsid minuni R. Kannukese sõnad: "Möödunud nädalal matsin Helmi Villa, kellelt ju palju vanu laule üles kirjutatud on". See oli ootamatu löök. H. Vill oli ju suhteliselt noor. Olin mõtelnud ettepaneku teha ekspeditsiooni lõpupoole tema juurde sõita. Kuigi ehk midagi uut poleks saanud, kuid ometi elavaid Karula regivärsse kuulata. (H. Villa kasvukodu oli Karula khk mail). See soov oli tugevnenud sedamööda, kuidas hakkas selgeks saama, et meie regivärsisaak piirdubki üksikute pulmalaulude ja fragmentidega. Ja nüüd siis saame teada, et oleme hiljaks jäänud. [---] Enne surma polnud ta kaua haige. Teda oli juba mitmendat korda tabanud halvatus, millest ta eelmistel kordadel oli paranenud. Enne surma olevat ta avaldanud soovi, et teda maetaks samade lauludega, milledega ta emagi. See oli kuidagi väga tunnuslik — oli ta ju õppinud ja säilitanud vanaema laule, kuigi tema põlvkond neid ei laulnud ega tundnud huvi nende vastu. Side eelmiste põlvkondadega oli Helmi Villa jaoks tähtis. Lisan veel tema sünni- ja surmadaatumid Urvaste koguduse meetrikaraamatust.
Helmi Vill
* 11. XII 1904
† 20. VI 1973
Suuremõisast tagasi sõites märkasin järsku midagi teeäärsel kadakaväljal. Tõesti, polnud mingit eksitust: kamp 10. a. ringis poisse ehitas ehtsat Muhu leedutorni. Ühed tõid kummiratastega aiakärul kadakaid juurde, teised ladusid neid torni, pannes kihtide vahele vanu auto- ja jalgrattakumme. Kõrvale tehti väiksem hunnik. See pidi olema kutsetuli, nagu poisid seletasid. Polnud ühtegi vanemat inimest ja ometi oli kõik tehtud, nagu peab. Kuhja, s.t leedutorni keskel ei puudunud ka laasitud ja allesjäetud ladvatutiga kask. Praegusel kultuurilise ühtlustumise ajajärgul oli seda tore näha. Kaasasolev kirjandusteadlane Ülo Tonts tegi pilte.
Bussi kasutasime kirjandusinimestega kahasse ja seegi oli "raskendav asjaolu". Mu enda seisukohalt oli väga tähtis mu umbeshaige sõrm, mis ei lasknud mul öösiti magada ja mistõttu päevalgi ei piisanud ettevõtlikkust.
[---] Kui Saare talu uksest sisse astusin, oli pidu juba käimas. Laua taga, millel oli toidupoolise kõrval ka veini ja viinapudel, istus kuus vana naist. E. Kolu ütles: "Teile võib-olla tundub imelik, et vanaeided niimoodi viinapudeli ümber istuvad, aga noh, tühja kah!" Pakuti mullegi ühte kui teist, aga mul polnud mahti süüagi, sest naistel kippus laul peale ja pidin vaatama, et aga magnetofon käima saada. Enamasti oli eestvõtjaks E. Kolu, aga mitmeid eriti pikki Muhu laule vedas just Saadu Juula, kes ei teinud teist nägugi sellepärast, et oli neljapäeval väitnud ainult ühte laulu oskavat. Perenaine ise laulis teiste ainult nõrgal toetusel "Samburi linnas elas ka" ja et see oli ringmängulaul, kippus veel vahepeal tantsima ja kutsus teisi ka, kuid nooremad ei võtnud vedu. Pidin kaks korda linti vahetama. Lõpupoole laulis E. Kolu ühte soome laulu, mille keel oli küll üsna pöörane, ja kaks omaloomingulist. Ühte neist oli meenutanud Irina Kolk. See oli üsna lähedal külalaulu stiilile. Lindile lauldi üsna julge sõnastusega kohalikke laule, aga ka nn "viisidega" (naised ise seletasid: "Ega vanasti viisidega laule ei olnud palju, rohkem aidu-raidu laulud") ja sõnastusstiililt hästi "luulelisi" laule. Kesköö paiku tahtis üks Kallaste küla naine (kaasa see ei laulnud) koju minna, et metssigu hirmutada, kuid teised keelasid ja ta jäi, öeldes: "Las neil täna öösi jõulud olla!" Metssead on siingi suur nuhtlus, arvati, et inimesed peavad varsti nende eest ära kolima. Pidu lõppes kella kahe paiku.