Meie pere on vahepeal suurenenud. Üksteise järel on juurde tulnud 6 konservatooriumi üliõpilast ja sm. Tõnurist. 27. juunil on meie buss varakult kohal ja sõidame Värskasse. Siia tulevad kokku Treski ja Nedsaja küla koorid. Valmistuvad ette peoks Põlvas. Laulavad kõik koos. Klubijuhataja soovi kohaselt peavad nad liikuma käest kinni sõõris ringi, kuigi see pole rahvatraditsioonile väga omane. Ja mõnda muudki niisugust õpetatakse, mis ei vasta kohalikule pärimusele. Ta võiks rohkem austada rahvatraditsiooni. Meie aga peame nende kooride suhtes olema ettevaatlikud. Oleme selgitanud, et Treski koor on laule raamatustki õppinud.
Tamme Allal sõnadest puudu ei tule, ta ütleb väga kindlalt eest ja teistel on talle kerge järgi laulda. Pulmalaulus räägib ta maaelust — tuleb talitada loomi virtsases laudas, mis rikub rõivaid jne. See on suunatud linnaneiust mõrsjale või antud juhul linlaseks peetavale laulukogujale. Seda on märgata minu poole heidetud pilkudest, muigavatest ja uurivatest. Kuigi oleks tegemist pilkega minu kui maad mööda hulkuva linnauntsaka aadressil, on see siiski nii elegantses vormis, et solvuda on võimatu. Hakkan hoopis naerma. Pärast imetlevad naised, et kuidas ma kõigest aru sain.
Pärast käisin veel Ella Lehese õe juures. Ta ise juhatas mu teeotsale, mis viis läbi parimas kasvuhoos männimetsa. Ella Lehes ütles selle kohta: "Kui mina noor olin, oli siin suur kõivumets." Meenusid need muinasjutu-vanaeided, kelle elueas kolm tammemetsa ära on mädanenud.
Kui Jermakova külla Tamme Alla maja ette jõudsime, kostis läbi akna juba laulu. Kohaletulnute hulgas oli ka Maria Tõnisson. [---] Kulus tükk aega, enne kui mikrofonid õigesse kohta said ja lindistamine võis alata. Esimesed laulud ütleski M. Tõnisson. Lauldes kõigutas ta keha laulurütmis (laulis istudes), seda ka kooripartii ajal, kui ta ise hinge tõmbas. Vahepeal tuli juurde üks naine, kes, nagu selgus, oli käinud poes — klapitud pudelit toomas. See tehti kohe lahti, valati klaasi ja lasti ringi käia. Pärast läks laul palju hoogsamaks. Ilmselt esines viin siin rohkem sümboli väärtusest — 9 naise peale joodi u. 150 g viina, nii et vaevalt see kedagi nn. joobeseisundisse sai viia. Oluline oli teadmine — me oleme viina joonud, päris loomulik siis, et laulame, vahel jalga vastu maad lööme ja muidu kuraasikad oleme.
Petseri tee on mulle juba tuttavaks saanud. Seekord oli plaanis pikem matk: tahtsin käia Võmmorskis. Liinibussi ma kasutada ei tahtnud — ilm oli väga ilus, tee suhteliselt vaikne, mis viga jala käia. Pealegi võib niimoodi tee peal või ääres kohata mõnda laulikut-jutustajat. Nii oli tänagi. 3-4 km Obinitsast Petseri poole põikasin teeäärsesse tallu küsima, mis küla see on. Selgus, et Polovina. [---]
Küla oli väike ja vanainimesi napilt. Mind juhatati siiski Ir´o Lilliaia juurde. See istus kuuris ja lõikus räbalaid. Sealsamas jahedas kuurialuses võetigi mind jutule. Ir´o teadis laule küll, kuid laulma ei hakanud — "üksi ei saa laulda". See, et mina neist lauludest huvitatud olen, näis talle täitsa loomulik, sest "seto laul um illos laul". [---] Suurde kimbatusse sattusin juttudega. Lilliaia Ir´o osutus tõsiselt usklikuks inimeseks ja rääkis mulle õige mitmeid legende. Kahjuks orienteerun neis aga üsna halvasti. Ir´o on kirjaoskamatu nagu temaealised setu naised üldiselt ja nii ei saa tema jutud otse loetud olla. Mõned on ta kuulnud palverändajatelt, mõned oma kodustelt. Kirjutasin üles rahvapärasematena näivad lood, jättes piiblilugude ümberjutustused kõrvale. Kuid kindel ei võinud siingi olla. Nii rääkis Ir´o algul üsna kirjasõna järgi, kuid jõudis lõpuks ikka kalasabaga inimeste juurde.
Hommikupoole läksin Kõõru külla. See on üsna suur ja tihedasti koos paiknev, kohati päris tänavküla. Külastasin noorepoolset Kati Õllemetsa, kellega koos läksime Kiveste Hemmo juurde. (Hemmo on vanemate naiste hulgas levinud nimi, näib, et iga neljas on Hemmo. Ja eks ole see hästi ilus nimi, väga leebe kõlaga ja nagu unistuslik.) Seal Hemmo juures laule meenutades ja kuulates ei märganud me keegi, kui taevas oli kattunud pilvedega ja hakkas müristama. Hemmo lõi risti ette ja sosistas palvesõnu. Siis meenus talle, et aias on kuivi heinu. Jooksime neid sisse kandma. Mina kandsin suure peerukorviga, Kati riidega, Hemmo ise riisus. Saime heina varju alla, aga siis oli ka müristamine üle läinud, vihma peaaegu ei tulnudki.
Edasi läksin Talka külla mööda imeilusat metsavahelist teed. See on liivaküngastel asuv männimets. Mändide all põdrasammal, lagedamatel kohtadel õitseb kukehari ja nõmmeliivatee. Talka küla on samuti künkal, all voolab oja. Jah, aga see on omane vist kõigile küladele, kus ma käinud olen.
Lähen edasi Marjapuu Od´et otsima. Jõuangi tallu üheaegselt tiheda vihmasabinaga. Astun lauda külge ehitatud varjualuse alla, kus peremees on ametis rehapulkade tegemisega. Ajame juttu, kuni Od´e külast koju jõuab. Peremees ütleb, et on noorest peast "Eestimaale" tööle läinud. Nii on ta setu kommetest võõrdunud ja suhtub neisse kerge üleolekuga. Ta ütleb, et pühi on väga palju — "iga kolmas päev on püha ja iga püha peetakse kolm päeva".
Rahvalaule pidas ta küll väga ilusaiks, ja mitte ainult setu laule. Ta väitis end kuulavat "Laula, laula, suukese" saateid ja ütles, et need on väga head saated. Pisut üllatav ja erakordselt meeldiv kuulata!
Rääkisime Setumaast, selle minevikust ja tänapäevast. Siitki on väga palju inimesi, just nooremaid, linnadesse siirdunud, kuid maa jätab praegugi tiheda asustatuse mulje. Igatahes pole ma kohanud ühtegi mujal Eestis sagedast väljasurevat küla. Jah, külasid on tihedalt, pered olid suured ja see ajas juba sõjaeelsel ajal mujalt teenistust otsima. Siit perenaine pole küll ise võõrsil teenimas olnud, aga ta meenutas teiste tüdrukute jutte: oli olnud "väega ilodu kullõlda", kui nende kohta öeldi "Petserimaa seto". Eks nende sõnade taga seisnud alavääristav suhtumine ole kaasa aidanud sellele, et tänaseni peetakse kindlat vahet oma maa ja Eestimaa vahel.
Läksime siis F[ilip] M]ägi] poole, kaasas veel vahepeal saabunud naabripoiss Lembit. See u. 12-aastane poiss oli F. M. juttudega hästi kursis, neid nähtavasti kõiki mitu korda kuulanud. Vahel läks F. M.-l, nagu vanainimestel sageli (ta oli 86 a. vana) mõni episood hetkeks meelest. Sel puhul küsis ta Lembitu käest ja see aitas vanamehe jälle järje peale. Tore oli seda noort traditsioonikandjat vaadata. Mõni jutt oli küll selline, mis oleks filmituna kandnud hoiatusmärki "Alla 16 a. keelatud!"
Kui Hilp oma jutte lindilt kuulas, oli ta vaimustatatud. Eriti hämmastas teda see, et ka iga köhatus ja segamini läinud sõna oli täpselt nii jutu sisse jäänud.
Vennad Jalajad, Paul Kõiv, Tamm Semmen ja viimase vend olnud nii kõvad lauljad, et 3 km kaugusel kuulatatud ja öeldud: "Helbi poisid laulavad." [---] Vahepeal ajasime juttu, mehed tegid ukse peal suitsu. Olav [Kiis] oli "Reporteriga" teises toas, sest samas ruumis lindistamiseks olid Jalajate hääled liiga võimsad. Ootamatult hakkasid nad ehtsat meestelaulu laulma. Õnneks sai Olav kettad kohe käima panna. Selle üle on seda suurem heameel, et teised lindistatud laulud polnud ju meestelaulud ja seda polnud nad "kontsertesituses" nõus kordama.
Kohalikud ütlevad küll, et võrreldes paasapäivaga polnud tänane surnuaiapüha midagi. Võib-olla tõesti, sest omakseid oli vast iga kolmanda-neljanda platsi juures. Huvitav oli jälgida mitmeid eri kihistusi — kõne, mille pidas kuuldavasti Võrust tulnud mees, esindas ametlikult organiseeritavaid tänapäevasi kombetalitusi, haudadel söödi ja joodi, ühe haua juures itketi — ürgvana suhtlemine surnuga -, haua juurde tulles või pakutud klaasi vastu võttes löödi õigeusu kombe kohaselt risti ette. Kõne ise oli küllalt kehv, minu meelest halvas mõttes pastorlik. Seda, et ollakse Setumaal, polnud millestki võimalik aru saada. Kõneleja nimetas küll mitu ja mitu korda "oma kallite kalmude ehtimist kõige kaunimate lilledega," aga mitte kordagi mälestussöömingut. Või taheti sellega just söömiskombe vastu võidelda? Lilli ongi toodud ja istutatud, aga vähe — peamiselt risti juurde. Teisiti polekski hauda võimalik linaga katta ja söögilauana kasutada. Tänapäeval on need hauad-lauad (ühel platsil on ka tõeline laud) väga rikkalikult kaetud. Peaaegu igal haual on tort, kas omatehtud või (enamasti) poest ostetud. Neid, samuti keekse, plaadikooke jms. sai osta ka kohapealt — autopuhvetist. Oli ka vanu surnuroogi — näit. keedetud herneid.
Et pikad laulud kaunis eakaid lauljaid ei väsitaks, soovitasin neil prooviks pooli hääli laulda. Selle peale ütles Nati: "Laulu laulai kiäki hillokesi." Siin ilmnevad jälle kindlad esteetilised normid, mis justkui omalaadne, hinnangute süsteemina väljenduv pärimuslik lauluteooria laulikuid suunab.
O[lli] A[laveeri] pulmalaulu on põimitud isegi poiste pikad juuksed — "näio ei kae karvatsit." Vanade laulude laulmist tuleb veel tänapäevalgi pulmades sageli ette, aga peamiselt lauldakse ainult ülistuslaule pruudi ja peigmehe kohta, ehk nagu O. A. ütles, lauldakse, et peigmees on hea, pruut veel parem. Aga vanasti tuli kõike ette. Meenutatakse, kuidas Ir´o Käokuld kord pulmalaulus halvustanud pruuti. Ir´o möönab — jah, nii see oli. Küsin, miks ta nii tegi. — Peigmehe emale oli tulevane minia vastumeelne ja ta oli Ir´ot palunud, et ta pruudist halvasti laulaks. Olli erutub veel nüüdki sellele mõeldes. Ta ütleb, et see oli suur patt.
Läksime ühe noorema mehega Kar´ole /G. Riitsaarele/ järgi. Selgus, et takistajaks oli naine, kes oli oma rahuliku ja mõistliku mehe eest solvunud, kuna viimasele pole kolhoosipeol, kus nad viimati laulsid, lilli antud!
Igasugused seletused näisid lootusetud olevat ja lõpuks rääkisin juba lihtsalt sellepärast, et vihane naine ei võiks liiga kergesti võitu pühitseda. Lõpuks märkasin ootamatult, et Riitsaare perenaise toon taltub. Asusin pealetungile ja ennäe, lõpuks öeldigi peremehele, et see võib minna — viimast korda. See-eest oli ka laul, mida Meremäel kuulsime, nii vägev, et oleks võinud selle nimel kõnelust G. Riitsaare naisega uuesti alustada. Igor Tõnurist ütles Uusvada meeste laulu kohta: "Meie (ansambel "Leegajus") oleme nendega võrreldes nagu kammerkoor."
Lõpp venis jälle keskööle, kuid oldi juba hoogu sattunud ja keegi ei kiirustanud enam. Lõpuks lauldi "Tahtui kuaki kodo minna" ja nii näiski olevat. Ka kogu kodutee bussis lauldi ja võib-olla olin mina ainuke, kes hirmuga mõtles lüpsmata lehmadele ja ähvardavatele pereskandaalidele.
Kui mõned laulud juba lindil, pilgutas Od´e mulle silma ja ütles, et eks nüüd teised imesta küll, kui näevad, kui palju laule ma olen jälle saanud. Jäin vist äkki sähvatanud aimusest lahti sui. Arvasin õigesti — Od´e seletas, et nad ei tahtnud teistele midagi rääkida, ega nad igaühele käepärast võtta ole ja "sina oled juba nagu oma inimene".
Varem, lindistamise algul ähvardasid võtteid rikkuda kärbsed, kes lendasid ja sumistasid mikrofonide ümber ja nende peal. Siis tulime heale mõttele — Manni tõi kärbsemürki ja pritsis mikrofonid üle. See aitas — kärbsed hoidsid nüüd mikrofonidest aupaklikku kaugusse.