Oleme juba hulk aastaid kogenud, et kogumistöö on tõhusam, kui peatuspaik võtta kuhugi külla ja liikuda mitte väga suures raadiuses selle sees ja ümber. Nii saab rahvaga tihedasse kontakti, koguja muutub külas nagu omainimeseks, tema märkmikku koguneb rohkesti aadresse, on võimalik korduvalt külastada teadjamat rahvast jne. Kui meie Eesti Rahvaluule Arhiivi päevil olime enamasti ekspeditsioonidel alalises edasirühkimises, jäid niisugused korduvad külastamised tihtilugu ära. Tuli leppida sellega, mida oli võimalik paari-kolme tunni jooksul jutustaja-laulja mälus üles äratada. Mõnikord oli see vara rikkalik, mõnikord aga üsna kesine. Aga on ju nii, et vanal inimesel, kes on juhitud niiviisi minevikuradadele, hakkavad alles pikkamööda meenuma paremad, teadvuse sügavamaisse kihtidesse sadestunud palad. Mõte liigub neile eriti pikkadel öötundidel, mis polegi pahatihti kõik unega täidetud. Tolleaegse kogumistöö vooruseks oli siiski jalgsi liikumine. Oli võimalik vestelda vastutulijatega, tee ääres töötajatega, astuda sisse kord siia, kord sinna. Kui me tänapäeval armastame ekspeditsiooni keskuseks võtta mõnda linna või alevit, pikki vahemaid katta bussidega, siis jääb viljakas kontakt rahvaga ikkagi üsna pealiskaudseks. Jah, aparaatidega liikuda on nõnda küll parem. Aga kas pole võimalik koguda kvaliteetsemaid lindistusi, kui enne on tehtud põhjalikke eeltöid?
12. juuni. Tee on pärast sadu nii meeletult porine, et ma pean jalgratta tee äärde võsasse jätma ja jala edasi minema, jalgu sitke savi seest välja kiskudes. Nii jõuan Maali Sahki juurde Saare tallu. Jälle igasugused muud jutud, kuid ma hakkan selle seas siiski tajuma ka voorusi: elava külakollektiivi tunnetamist, omavaheliste suhete ja traditsioonide tunnetamist. Seda on raske paberile panna, seda ei saa lehekülgedes mõõta, ja ma kardan, et uurimustessegi see kõik ei jõua, kuna pole tsiteerimisvõimalust. Aga see kujundab folkloristi intuitsiooni.
Tajun selgesti üht Kolga-Jaani folkloori omapära: usku sõna jõusse. Usku, mis ei ole veel 1971. aastalgi kadunud, ükskõik, kas seda endale ja teistele tunnistatakse või mitte.
Maali Sahk igatahes tunnistab. Dešifreerime temaga koos siitkandi kõige kuulsama nõia Serva Ellu nõiasõnu, mida on omal ajal üles kirjutatud ikka praktilise kasutamise jaoks, ja ta tunneb huvi, kas ma ikka armusõnad ära kirjutan. Selle koha pealt on klade kulunud ja katki. Maali Sahkil on ju kolm tütart... Ja ta küsib, kui vanad minu tütred on...
13. juuni. Unt Jakob on mesilaste juures nagu alati. Ta on veendunud, et tema hea tervis on tingitud sellest, et ta sööb mett ja mesilasema piima, viibib värskes õhus ja on rahulik, kuna mesilaste juures peab rahulik olema.
On olnud oma eluaja ärgas põllumees, igasugustest täienduskursustest osavõtja ja nende organiseerija, igasugustest seltsidest (piimaühing, pulliühing, tõulava, rehepeksumasina-ühing, põllumeeste-selts, perenaiste-selts jne.jne.) osavõtja ja nende organiseerija. Räägib uhkusega, kuidas nüüd veel võeti tema endisaegsetest kultuurkoplitest heinaseemet ja kuidas temale anti Eesti Punase Karja aretajate märk. Nüüd on ta matnud oma abikaasa ja kõik lapsed, kuid saanud sellest üle sügava filosoofiaga kõige kaduvusest. Näide sellest, räägitud juba paar aastat tagasi: "Kui mina olin noor mees, sinu vanaisa aga vana, oli ikka nii, et laupäeva õhtul mina kaevasin kraavi ja tegin kultuurheinamaad, sinu vanaisa aga läks Kolga-Jaani kirikusse (Ta oli V.Reimanni juures vöörmündriks, kirik oli aga 20 km kaugel, hommikul ei oleks vana mees enam jõudnud. E. L.). Nüüd on minu kultuurheinamaa võssa lastud kasvada ja sina teed kirikuvastase sisuga raadiosaateid. Nii et mõlemate töö on tühja läinud."