Järgmine peatus on meil jälle vanakeste Reinholdide juures. Memmeke on just rohtu võtnud ja puhkab voodis, üsna kaame. Kuid Toomas Reinhold on reibas ja jutumaias nagu eelmine kord. Jutu jatkudes toibub ka memm ja varsti ta noomibki oma meest: "Kõnõlõ iks nii, mis vähegi tükin püsüs!" Sest see hakkab rääkima, kuidas mõisnik vanast esimese öö õigust kasutanud. Memm on üldiselt arukam, paistab, et kaalub rohkem oma sõnu. Kuid temagi usub veel kodukäijat, nõidumist ja maa-arstide oskusi.Taat on spontaansem, räägib kõik, mis mõtleb, ise tihti pisarateni härdudes.
21. juunil sõidab H. Tampere Tartu üht ülikooli tööd oponeerima. Käin Kakulaanes. Siin on täna kõigil kange tahtmine rääkida oma elu- ja haiguslugusid.
10. juunil sõidame muuseumi eest välja, olles enne andnud põhjaliku intervjuu televisioonile. Pärast 6-tunnist sõitu oleme Lihulas, kus saame korteri keskkooli internaati. Seame end sisse, loome esimesed tutvused ja näeme "Aktuaalsest Kaamerast", et sellest pikast jutuajamisest ja paljudest piltidest on kasutatud ainult mõnd lauset ja kolme pilti. Kui meie ka nii palju ülearust koguksime, kui televisioon, mis siis küll üteldaks!
Uie-Virtsu külas filmime kohta, kuhu on tahetud Hanila kirikut ehitada. Siis läheme Karusele, et kirikut seest filmida: kellaaeg on just selline, et päike paistab akendest sisse. Ootamatult aga seisame takistuse ees: kuna paar päeva tagasi on Karuse kirikus käinud filmimas "Tallinnfilm" ja maksnud kogudusele 50 rubla, ei taheta meidki ilma rahata kirikusse lasta. Jätamegi siis selle tegemata, sest ei tea, kust me sellist raha peaksime võtma. Filmime ainult kiviristid kiriku juures.
Siis sõidame otsima maa alla vajunud kiriku aset Alakülas. Juhatatakse lahkelt, postiljon paneb oma postikoti kuhugi hoiule ja tuleb kaasa teed näitama. Teel on aga ilmselt mingi allikane koht ja buss jääb sisse. Jätame siis juhi oma masinat päästma ja läheme jala edasi, varandus seljas, päike pea kohal ja sääseparv ümber. Kui see töö tehtud saab ja uuesti bussiga tee peale jõuame, tuleb küll selline tunne peale, et loomakaitseselts astuks kindlasti vahele, kui loomad niisugustes tingimustes peaksid töötama. Buss karjub sõna otseses mõttes: signaalseadme juures on miski katki põrunud. Ilmselt on viimane aeg filmimistöö-aktsioon lõpetada, muidu pingutame üleliia üle.
Kaasas on meil filmiaparaat, kaks suurt magnetofoni (Mag 8) ja üks portatiivne (Reporter 3). Esialgne koosseis: Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnast Selma Lätt, Ellen Liiv, Lilia Briedis, Regina Praakli, Erna Tampere ja Olli Kõiva, KM laboratooriumist Richard Hansen ja Õile Hansen, Konservatooriumist Herbert Tampere. [---] Õhtul jõuab kohale ka Kristi Salve Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektorist. Kaasas on tal hea Reporter 5.
Hilineme, hilineme, kogu aeg hilineme!
Jõudsin juba teise, nimelt Sepamaa küla lõppu. Ümberringi on kadakanõmmed. Õhk on äiksejärgselt värske, lõokesed trillerdavad väsimatult. Tee ääres punavad esimesed maasikad. Kuskil kaugel kukub kägu. Rookatusega maja kadakate keskel tundub paljutõotav. Lillepeenrad maja ees on ümbritsetud kena aiaga. Pojengid on õitsemishoos. Lüüriline rännakumeeleolu kaob järsku, kui rehealt tormab välja maruvihane peni. Ja teine, veel suurem, tuleb mu kallale toa tagant. Kaitsen end käekotiga. Väiksem on õelam. Ta lööb hambad kotti, tirib selle endale ja valabki oma viha minu koti peale välja. Ma ei julge ennast üldse liigutada. Vaatan ainult pääsemiselootuses lahtise toa ukse poole. Sealt peaks ju ometi kedagi tulema! Tulebki lõpuks üks vanem naine ja peletab koerad eemale, aga kogumistööst ei saa asja. Naine on peaaegu täiesti kurt.
Kuhu veel Ridase külas minna? Arvati, et siin pole enam ühtegi vanemat kohalikku inimest. Oleme ka liiga märjad, et täna veel küla mööda käia. Bussi oodates kirjutan päevikut. Küll on hea, et meil Ingridiga [I. Rüütliga] on praegu käepärast see väärt laul "Alati olen ma lustlik, lustlik..."
Küsin muuseas ka ilmalike kombetalituste kohta. Järsku tundus mulle, et pärimisi hakati nagu pelgama, et ei tea, kuhu need kirikuskäimise andmed lähevad. Nagu liiga rõhutatult hakati kiitma ilmalikke kombeid. Nii ei tihanud ma lõpuks enam märkmeid teha ega tütre nimegi küsida.
Järgmisena otsime üles Julia Randmaa, kellelt Linda Palu samuti tekste kirja on pannud. Ta on aga väga haige. Tütar ütleb, et ema elab viimaseid päevi — tal on põievähk. Lamab liikumatuna voodis, on väga kõhn ja näeb tõesti välja nii kurnatuna, et me ei julgegi teda tülitada. Tütar aga räägib, et ema ise usub kindlalt, et ta paraneb, ja et tal on hea meel, kui teda vaatama tullakse, ning pakub meile siiski istet. Küsin siis temalt endalt mõnd ema laulu — ehk oskab tütargi nende viise? Viimane püüab meenutada, pöördub siis aga ema poole — kas oli õige? Ema vastab, et päris nii ei olnud, ja laulab nüüd ise voodis lamades, küll väga vaikselt ja tuhmilt, kuid siiski kindlalt viisi pidades kolm laulu, mille meloodiad ma noodistan. "Need laulud jäävad sinust nüüd igaveseks alles," sõnab tütar ema poole pöördudes. Lahkun neist, südames ühtaegu nukker ja helge tunne. Veerandtunni jooksul, mille veetsin nende mulle täiesti võõraste inimestega, seisid sellised abstraktsed mõisted, nagu paratamatus ja surm, inimlikkus, elu ja igavik minu ees niivõrd konkreetsel kujul, et tundus, nagu oleksin neid oma käega puudutanud.