Edasi liigun talveteid pidi ja sood mööda. Pea kohal on kärbsepilv, mis paneb silmade ees õhu virvendama. Olen eksinud, lükkan jalgratast tundide kaupa käekõrval. Minu kõrvalt kraavist tõuseb põder, kes siin mudavanni võttis ja jätab mulle oma kärbsepilve. Leian üles Ahijärve, siit lähen Kivesaare kaudu Ahunapalusse, käin ära Tasa külas. Kunagi läks Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse, Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe. Nüüd on see tee nii rohtu kasvanud, et raske on jalgratast läbi lükata. Ahunapalust lähen Apnasaarde ja Leegu järve äärde. Siinsetest taludest käiakse väljas paadiga ja Leegul imestatakse, et mul jätkus tahtmist jalgratast seljas läbi soo tassida. Emajõe luhal pajupõõsaste vahel satun tugeva äikese kätte. Põdrad tulevad pajuoksi sööma. Näen neid ka Laaksaare jahimaja lähedal. Teen kilomeetrise paadiretke Peipsil, muidu ei pääse röövlitamme pildistama. Oma jaanitule pean tänavu Laaksaare jahimaja lähedal vihmamärjas kuusikus. Kaks päeva elan suhkru ja leivaga, kolmandal päeval jõuan poe juurde. Ja pärastlõunal algab sõit Põlva poole — 40 km ühtjärge.
Öösel käisime jaanitulesid otsimas. Ühelt Rosma mäekünkalt paistis jaanik meieni. Läksime läbi metsa, üle mäekinkude. Taevas oli noor kuu, orgudes tõusis udu, kohises jõgi, mäekünkal aga leekis lõke otsekui ohvrituli. Põlesid autokummid. Nagu meie jaoks — süütajad ise olid lahkunud.
Ahjalt läksin Kärsa külla, et veel kontrollida andmeid ohvripaiga kohta. Kõik kohalikud, keda küsitlesin, seletasid, et muistne ohvripaik olnud Laeva (Rihma) talu põllul. Aleksander Savik (65 a.) seletas, et seda kutsutud "Kitse ohvri platsiks". Sama räägiti mulle eelmisel korral, aga lisati kohe, et see olnud kuskil kirjas, vist Võnnu kiriku juubeliväljaandes. [---]
Enne ärasõitu nägin Kärsa kõrtsi juures vanameest, kes kinnitas, et niikaua kui tema mäletab (ta oli kohalik), on ikka räägitud, et Laeva talu põllu sees on vana "ohvrialtar". Õhtul rääkisin heinamaal veel ühe Ahja mehega, kes meenutas, et tema ema olevat vanasti, kui nad Kärsa laadal käisid, temale seletanud, et Laeva põllu sees on ohvripaik. See ohverdamine olnud küll üsna imelik. Ema seletanud, et jõukamad viinud sinna suurema kivi, vaesemad väiksema ja et midagi olevat pandud sinna kivi alla, aga ei tea mida. Mees ise arvas, et ehk raha.
Õhtul sõitsime Kanepisse Mõnsi külla Regina Praakli pillimehi lindistama. Kaunilt vaheldusrikas on Kanepi loodus — mäed, orud, järved ja metsasalud! Kahjuks hakkas sadama vihma. Ootasime saju möödumist talus, kuhu pidid kogunema pillimehed. Tulid kõik, pillid hõlma all, aga siis äkki läks elekter ära ega tulnudki tagasi.
Ei jäänud muud üle kui niisamuti kuulata. Haruldane kapell! Kõik on omaette meistrid — 2 vana viiuldajat ja üks noor kandlemängija. Eraldi mängis veel lõõtsapillimees. Vanad töömehekäed meisterlikult viiulikeeli valitsemas — see on elamus!
Meemaste küla oli ka minu plaanis. Sinna läheb Lilia Briedis laulumeest ja pillimeistrit Jaan Kriimi külastama. Teeäärne talu, avar õu, ilus vaade. Koputame uksele. Näis, nagu oleks just enne meid uks haaki pandud. Küsime pillimeest. Veidi aja pärast tuleb elujõuline Jaan Kriim (90 a.!), lööb ukse pärani: "Mis kurat, uks kinni!" Omajagu tagasihoidlik ja muhe. Olnud pillimeister ja küla- ning pulmapillimees, kaugelt kuulus, kuid aastate koormus ei luba enam üht ega teist. Käsi on veidi haige. Üks pill on vist pikemat aega pooleli. Jutt ei taha rahvaluule teemadel edeneda. Tore kõnemaneer, vannub nii magusalt vahele, hea ja lõbus on kuulata. Ta ise täitsa nakatub meie huvist ja lõbususest. Kahju on katkestada. Istume välja pingile. Siis aga suure pinnimise peale tuleb ühtteist, ja järsku, ilma, et oskasime küsida: "Kurat, kuidas need naised nelipühi hommikul Kergu orus kergutamas käisid!" Midagi väga ürgset. Kui kari välja saadetud, võtnud naised pingid ligi ja läinud kergutama. Demonstreerib nn. kergutamist. Asub kaksiti pingile, jalad toetuvad üks ühele poole, teine teisele poole pinki. Kätega võtab pingist kinni, tõstab ühe pingi otsa üles, lööb seda vastu maad, ise loeb midagi "meie isa" palve paroodia taolist. Siis hüppab kähku ringi, nägu sinna, kus enne selg, haarab pingi teisest otsast ja kordub sama tegevus ja lugemine. Hallistes nimetati niisugust pingil ratsutamist "kangakudumiseks". Väga haruldane teade. "Kergutamist" on omal ajal Jakob Hurt kirjeldanud.
Sõidan esmakordselt folkoristina Kodavere kihelkonda — komandeerituna augustikuuks materjali koguma oma uurimisteemal. Meie Kodavere-uurija Selma Lätt soovitab korterisse jääda Ranna koolimajja. Saabun Rannale liinibussiga, pungil seljakott seljas ja texased jalas ning palun tagasihoidlikult peavarju. Ilmselt oli see esimene väärsamm siin isevärki arusaamade ja kommetega maanurgas. Sest minu tööd ei võeta kuigi tõsiselt, ehk küll mainin, et olen Kirjandusmuuseumist ja tulin rahvaluulet koguma. Mulle antakse voodi, kuid tarekeses pole ei tooli ega lauda. Kuidas pumbakaevu juures silmi ilma kausita pesta saab, pole kellegi asi. [---] Salapärasel moel kaovad kooli postkastist minu nimele saabunud kirjad. [---] Küllap ei suuda mõned pedagoogid ette kujutada, et teadlane võiks käia lihtsais tööriideis, hakata kolhoosis tööle ja käia läbi arenemata inimestega. Kuid mulle on tähtsam võita jutustajate usaldus, muutuda neile omainimeseks, et nad oma juttegi räägiksid mulle kui omasugusele ja mitte linnast tulnud uurijale. Kogumistöö praktika on näidanud, et võõrale serveeritakse jutud teisiti, olgu ta kuitahes meeldiv võõras.
Peipsi on siit koolimaja juurest ligilähedal, viie minuti tee.[---]
Ei tea äkki, kust otsast kogumist alata. Kuulsate paljuteatud jutustajate juurde ei taha otsemaid minna. Kauplen end kolmeks päevaks kolhoosi tööle, et oludesse ja inimestesse sisse elada. Need on heinategemised — kuhjad ja varju alla tõstmised. Jutuvestmiseks töö juures siin mahti pole. Suitsutunnid on lühikesed. Lõunaks sõidetakse koju ja möödaminnes astutakse enamasti poest läbi. Üks iseärasus on siin küll, mida igal pool ei kohta: inimesed peaaegu ei räägigi otse, vaid ümbernurga, osatamisega, pilkega. Pealtnäha on see selge sõim, sest sõnad on kohati vängedki, ütlemised rõvedavõitu. Kuid üldine reegel on, et vastane tuleb veel parema ütlemisega üle trumbata. Samalaadset üksteise ilma vihata aasimist olen kuulnud Tudulinna parvepoiste suust parvetustöödel või takkajärgi arutamisel.
Kui mees tuleb tööle, pintsakunööbid lahti, üteldakse: "Käib nagu kalkun, hõlmad laiali." Brigadiri kohta, kes ei saa abi organiseeritud, kui tööjõust puudus on: "Ega temast pole midagi hakkajat. Aksel ongi niisugune pussu." Või vanapoisi kohta: "Ei sest naisevõtjat saa, tal käib langetõbi peale, tüdrukud ei julge talle minnagi, jääb veel selga, ei saa ära." [---] Noorele poisile, kellest heinatööl palju abi ei ole: "Ennust ei ole ka kedagi asja, tema niigu kusilane." Ja selle asemel, et öelda: "Sõida oma traktoriga eest ära" vms., öeldakse: "Korja oma krempel siit jalust minema."
Leida Laasma brigaadi ma ei sattunud ja nii jääbki temaga tutvumine hilisemaks. Tööl käiakse siin kolhoosis loiult, sest heinatöö on vähetasuv, praegu aga kurgihooaeg ja siin kasvatatakse peaaegu igas peres müügikurke. Teenin päevas veidi üle kolme rubla, s.t. keskmiselt samapalju kui meie teaduslik töötaja, ega oska seda raha seepärast väikeseks pidada.
See on talvine kogumismatk. Kodavere-Ranna Peipsiäärne tee tuiskab umbe ja siia asetatakse sõidukeelu märk. Lümati ja Ranna küla vahelisel teel on traktor lükanud lumehanged majadest kõrgemaks. Järvelt puhub alatasa külm tuul ja kui vähegi tuult on, siis hakkab juba ka tuiskama. Kuu lõpupoole kõigub temperatuur -20–30° C vahel, ulatudes -35° C-ni.
Inimestel on aega, õhtud on pikad. Pole vaja jutustama õhutada, — ainult kraan lahti keerata. Pole endal ega teistel seda mõtet, et mõni töö jääb jutu pärast tegemata. Olen oodatud külaline, isegi omainimene, kellele enamasti kohe "sina" öeldakse.
Tuleb märkida, et jutud kohapeal tuntud isikutest on ka tõepoolest põhiliselt levinud sinnamaani, kus neid inimesi teatakse ja näinud ollakse. Metsanuka külas Jõe valla põhjaosas teatakse Jõe valla mehest Villem Ernitsast juba kaunis ebamääraselt rääkida: Jõe vallas olnud üks mees, kellel mitu keelt selged, ja olnud niisugune joodik [!], et Eestis pandud riide, enne kui välismaale saadeti, aga tema joonud ikka kõik maha ja tulnud räbalates. Tema elust Tartus ei teatud midagi.