Pikemale jutule saan Mihkel Naelaga, kes 81 a. vana, kuid väga elujõuline ja tubli veel, elab Pajude talus. Suguvõsa, nii kaugele kui ulatab, teada olnud Ridalepa külas ja samas peres. [---] Väga kaine jutuga mees, kuid armastab vestelda. Huvitav küla, et siin vanas külas pole säilinud midagi vanast külakogukonnast. Ei ole siin teateid hiiest, ei ohvri- ega matusepaikadest. Ise väidab, et liiga linna ligidal, siin niisuguseid asju ei ole. Kui jutt vähegi üleloomulikkusele või fantaasia-alale kaldub, siis on ainevald kodukohast kaugemalt valitud — seal niisuguseid asju esineb. Väga meeldiv vestleja, räägib mitmesuguseid muljeid inimestest. Ka keelemurdest tuleb juttu. Ütleb, et kuskil räägitakse nii: linnu lännu lämmemaale. Sa heldeke, see ju minu emakeel! Ons see nii naljakas — väga poeetiline ja ilus. Ma ei räägi sellest, et just see nii minu emakeel on, sest temale tundus ta veider ja naljakas. Lahkudes tänab mind väga, et ma, naisterahvas, ka huvi tunnen niisuguste küsimuste vastu.
Ring viib meid jälle Tõstamaa kanti. Kasutame juhust, et külastada Kastna ümbrust. Seal on juhatatud pulmalaulikuid. Otsime üles Ants Vitsa, kes on 81 a. vana. Tee viib läbi kauni kadakase karjamaa. Kadakad on suured ja sihvakad kui küpressid. [---]
Siin juhtub jälle see tüüpiline lugu: kui on väljas ilus päiksepaiste, kutsutakse meid sumpus külma tuppa vestlema. Täna on aga vilu tuul ja istume väljas. Lõdisen pisut. Hiljem hakkab ka minu kaasvestlejal jahe ja kolime päikese kätte tuulevarju. Hea on. Mitmeid omapäraseid jooni siinses traditsioonis. Huvitav on suur Kastna laat, mis on rahvapärases ajaarvamises sees... jaagupäevast kolm külimaarjapäeva, maarjapäevast 3 Kastna laata. Väga suur laat olnud. Siin teostati aasta oste-müüke. Loomade laat olnud väga suur, siis veel riiet, jalanõusid, maiustusi jne. Muidugi olid ka lõbustused suured. Jutustaja teab juhtumeid, kus kahe küla poisid läksid omavahel riidu ja pussiga lõid laadal ühe noormehe surnuks. Laadal olnud karussellid, vahel tsirkus. Posikesed käinud karusselli ringi ajamas, said siis jälle tasuta sõita.
Kastna rannast viidud varemalt ravimuda. Olevat väga kange muda. Jutustaja on oma jalgadele kasutanud, kuid ei kannata kaua välja, võtab nõrgaks, pea higiseks, süda peksab.
Tagasiteel kohtame Malda külas veel regivärsside teadjat Hilda Petersoni. Õieti külastan siinseid peresid mõttega, et näha-kuulda midagi hiie rändamisel maha jäänud puudest, mis Malda külas pidid olema. Hilda Peterson räägib küll loo, kuid siia jäänud maha mägi, väike liivaküngas: praegu vedavad säält kruusi. Kuidagi see jääbki kõlama siitkandi muistenditega seotud kohtadest, et nende hävitamine on [olnud] varem ja on ka praegu agaralt käsil.
Pildistan Pulljärve Jalgsema külas. Pulljärvest on järel üksikud tümad lohud, milledest ainult ühes leidub vett. Siin-seal kivisid, keskel soomänd ja -kask, turbamuld. Ühe ja sama mätta peal villpea ja tulikas, pääsusilm ja palukas. Üleujutuste ajal on küllap see kõik vee all, nüüd aga pole mitmel aastal Pulljärves vett olnud. Pole ka pullil kuhugi uppuda.
Jään päikese kätte pikutama. Veidi aja pärast näen ühte eidekest minu poole hiilivat. Tuleb põõsaste tagant, seisatab ja jälle piilub. Näe, kuidas magaja kassi suhu hiir jookseb! Tõusen ja lähen vastu. Eideke toibub ja on väga rõõmus, et ma polegi ametnik, kes teda võiks karistada, kuna ta oma lehma kolhoosi karjamaale tõi. Saame nii Amalie Vaaderiga hästi jutule, arutame maailma asju. Ta ootab, kuni jutu kirja saan, ja siis alles alustab uut. Luban talle foto saata, arvab, et teistele ei ütle, kust sai, küll siis imestavad. (Tuleb ka ilus foto!)
Vaja olla iseseisev. Ometi otsin kaua ööbimiskohta küla servas. Läheduses pole mõistlikku veekogu. Lõpuks tõmban telgi kahe lepa vahele, teen lõkke, mis ajab ohtlikult palju suitsu — äkki külas märgatakse!
Aegamööda läheb uduseks, hämaraks ja külmaks. Mind äratab kiivitajate kisa. Siiski pole see inimene, vaid rebane hüppab mööda mäeveeru, saba häbelikult mööda maad. Esimene telgiöö on liiga külm, et hästi magada, kuigi katuse allapoole lasen ja end telgiriidesse keeran.
Pärast lasen end metsavahil Salu taadi teeotsale juhatada. See on Jäneda ja Lehtmetsa külade vahelt maanteelt u. 4 km vasakule. Salu taat on Põrgupõhja Jürka moodi mehemürakas, juuksed ja habe pikad ja salkus, pastlad jalas, koduõmmeldud särk seljas. Näitab, milline on suitsurehi, ja on ilmselt pettunud, kui ma ei ahheta ega imesta. Tema "ütlemised" on omamoodi kuulsad, ja ta püüab mindki rabada tabavate vastustega. See kõik meeldiks väga, kui see efektitaotlus liialt läbipaistev poleks. Ei hakkagi ma sellelt paljukülastatud ja -küsitud mehelt rahvaluulet küsima, vaid sean minekule. Vana Mart Tomp saadab mu lahkelt tükk maad raja otsale.
Kirun mõttes meie muuseumi korda: miks ometi ei tohi kasutada külade kaarti!?
Ööbin Mägede küla Roobu talu lakapealsel. See on ainus koht, kus õnnestub piimaliitri eest raha maksta. Mujal lihtsalt antakse süüa ja kõik. [---] Mägede küla sai Tartus enne väljasõitu peetud kõige põnevamaks. Ürgne metsanurk. Muistendid, kivinenud uskumused, naljamees Joosep Murd, kes Türgi sõjas Konstantinoopoli väravad lahti teinud, Kalevipoeg Saunasaare Antsuga kemplemas... Kas see viimane on muistend või pseudo?
Juba eelmisel õhtul veendusin, et siin peres ei usuta midagi ega peeta vanu kombeid. Või nagu Lilia Briedis ütleb: Sa küsid talt kõige lihtsamat asja — mis öeldakse, kui toit kurku läheb? — ta ütleb sulle: Midagi, köhitakse välja ja, mis seal ikka ütled!... Samasugune mulje jääb minul siit.
Saan ratast mitu kilomeetrit käekõrval lükata. Uudismaal on ristik põlvini, sügavad kraavid põllust läbi, edasi kolhoosi karjamaa ja paremat kätt kord kaugemal, kord lähemal jõgi.
Napu külas aitan Pauliine Kermit kolhoosi pullikarja hoida. Jutt jookseb hästi. Üks auto sõidab mööda, juht jätab seisma ja ajab tagurpidi meie juurde: "Kust teie siia saite?" küsib rõõmsa näoga. See on sama, kes mind paari päeva eest puukoorma otsas sõidutas. Ajame juttu — oleme ju vanad sõbrad, kes äkki kohtusid.
Takkajärgi on nii hea meel nendest inimestest, et ajan oma ratast siira-viira teeservast teise nagu poisike.
Lõpetuseks tuleb märkida, et on kahesugust kogumist. Üks on küsimus-vastus: ma küsin uskumusi, kombestikku, mulle vastatakse. Teine on niisugune: ma ei küsi peaaegu midagi, aga me vestleme, kui ma juba üleskirjutamisega tegelen, siis räägib ainult vastaspool, minult on üksikud repliigid. Kui oleme väsinud, hakkan ise rääkima — kuidas on minu kandis või mujal. Siis jälle tema. Igatahes on ja peab olema väga huvitav nii jutustajale-lauljale kui kogujale.