7. juuli möödus rahvaluulekogujate seminari tähe all. See toimus Pärnus, II L. Koidula nim. Keskkooli ruumes. Kohale saabus enamik ümbruskonna korrespondente: Ernst Raudsepp Torist, Evi Maasik Torist, Edur Maasik Tootsist, Johannes Laas Uulust, Salme Karu ja Oskar Randmäe Pärnust, Salme Karro Vändrast, Salme Kasesalu Pärnu-Jaagupist, Marta Mäesalu Häädemeestelt, Anni Kalmuk Koongalt, Teodor ja Sinaida Saar Kihnust ning ka Albert Kald, kes vahepeal oli kolinud kuskile Tallinna lähedale (ise on ta päritolult saarlane, vahepeal elas aga Pärnu rajoonis). Puudusid vaid Pärnu-Jaagupi koolilapsed — nähtavasti oli kool laiali läinud enne, kui meie kiri sinna jõudis — ja veel paar inimest.
Ainuke, kes asjasse suhtus teatava üleoleku ja skepsisega, oli O. Randmäe. Kõik teised võtsid üritusest osa suure innu ja kaasaelamisega. Muuseumi poolt oli 4 sõnavõttu: avasõna H. Tamperelt, muistendite kogumisest E. Liivilt, uuematest rahvalauludest minult ja andmete kogumisest H. Kokamäelt. Igale ettekandele järgnes elav keskustelu. Vestlus kulges vabalt ja sundimatult. Kõige jutukam oli kahtlemata J. Laas, kel alatasa oli midagi küsida või öelda. Kõige temperamentsem oli aga kahtlemata Albert Kald (muuseas laulu "Tasa, vaikselt sõudvad pilved" autor), kes vaimustas kõiki oma hoogsa ja sütitava sõnavõtuga. Sealjuures esitas ta väga ilmekalt ühe naljandi ("Igal kehaosal oma number"), mis oleks väärinud tervikuna mitte üksnes lindistamist, vaid ka filmimist. Tema entusiasm ja ind oli tõepoolest nakatav ning mõjus meile kõigile väga kosutavalt. Tagasihoidlikult ja sümpaatselt, nagu ikka, esines Marta Mäesalu. Asjalikult ja meeldivalt võtsid sõna ka Ernst Raudsepp (kõneles kohanimede kogumisest) ja Teodor Saar. Mäesalu ja Saar rääkisid peamiselt oma kogumistööst. Viimane ei saanud siiski jälle märkimata jätta, et talle uuem rahvalaul ei meeldi ja et ta ei taha seda koguda! Laulukladesid võivat ta siiski küla pealt korjata, sellega ta veel leppivat. Aga ise neid kunstiliselt nii mannetuid laule kirja panna — see olevat tema jaoks sunnitöö. (Oh ma vaene, kes ma seda uuema rahvalaulu pudrumäge läbi närima olen kutsutud ja seatud! Kuidas ma seda küll närin, kui teised selle nii söömiskõlbmatuks tunnistavad ja suust välja sülitavad!) Tutvusin ka võistlusel II auhinna saanud Salme Karuga, kes osutus väga sümpaatseks inimeseks. Seminaril ta küll avalikult üles ei astunud (võib-olla osalt ka seepärast, et tal oli hääl ära, kuna oli just metsas marjul käinud). Tegelikult mõtles ta aga kogu aeg aktiivselt kaasa ja konsulteeris minuga n.ö. separaatsel teel (istusin tema kõrval). Kokkuvõttes jäi seminarist väga hea ja meeldiv mälestus.
Anna Taliga (sünd. Gerberson) pärineb vanast rahvaluulekogujate perekonnast. Oma noorpõlve on ta Venemaal veetnud, seal vene keele õppinud ja õpetajanagi töötanud. Nüüdki on ta elav ja rahutu, liigub ümbruskonnas laialt ringi ja raske on teda kätte saada. Ta parem läheb päeval veel naabrite juurde, siis toimetab loomad ja tuleb pärast õhtul ise üle jõe paadiga koolimaja juurde.
Anna Taliga repertuaaris on veel vana regivärssigi. Need laulis ta vaikse sopraniga. Uuemate laulude hulk näis olevat ammendamatu. Vene rahvalaulule omase pidevuse ja laiuse suutis see naine samuti hästi edasi anda.
No kui ta nii palju oskab, ehk teab ta siis muinasjuttugi. Usaldan küsida. — "Miks ma juttu ei tea." Tuligi lugu "pardiajajatest", ikka päris "Punapardi"-aegadest ja samuti mina-vormis, nagu jutustaja isagi seda rääkinud oli, kuigi hiljem arutluses välja tuli, et isa ega vanaisagi ise "Punapardi"- ajal ei elanud, et olgu siis just, et vanavanaisa.
Aga jutt tuli toredasti, nii elavalt ja lõbusalt, naerukurdudega paljunäinud naisenäos, ja hoopis kõvema häälega, kui oli vaja teisele kurja öelda. Selles käeplaksus, mis hundi ehmatamiseks vaja läks, oli nii palju tõtt, et isegi vaatasid järele jutustaja käele, kui ta näitas, et just sinnapoole ta kihutas Taali mõisast mööda, rada taga...
Esimest jutustatud muinasjuttu meenutas ta samuti, alates keskelt — hundi ja rebase dialoogist kalahunnikul. Siis läks tagasi surnud rebasele, surma teesklemisele. Ja nüüd külmast talveilmast alates sündis muinasjutt, vana laialt tuntud muinasjutt oma vanas lihvis ja mõõdetud sõnastuses, aga uue, küll vaikse, kuid värske häälega. Meie tunnetatud otsese esituse naudingut saavad kindlasti jagada paljud lindikuulajad veel aegadegi pärast. Aga neile jääb kaduma see mõtlik silmavaade, kätega kaetud suupool pingelise mõtlemise momendil, mil silmad otsekui kauget metsasihti esile tahtsid manada, kust just vanamees "kasukakrae" leidis. Neile jäävad kaduma pärani silmad ja hundi uhkelt toruliaetud suu suuremate kalade tellimise momendil ning rebase õel-parastav vastusekila.
Regina [Praakli] märkas üht sümpaatset karvaste kõrvadega isandat, läksime siis tema juurde, ta tagus mingit aukudega plekist asja. Oli väga lahke ja laskis peast läbi kõik võimalikud vanemad Sindi inimesed. Lõpuks soovitas meil külastada Anton ja Ella Peetersood. Ta juhatas väga üksikasjaliselt nende elukoha ja vaatas samas Reginale õrn-kavalalt silma.
Esmaspäev, 8. juuli.
Hommikul sõitsime Ore külla Liisa Kümmeli poole,
et teda tuua meile internaati lindistama. Ta küll ei kannata bussisõitu,
kuid oli siiski jälle nõus tulema. Laulis ja jutustas vahetpidamata,
väsimatult tunnist tundi. Ta on tõesti olnud suur laulik. Peale
seni mälus säilinud üle 70 regivärsi on tal veel palju-palju
uuemaid laule, mis talle endale rohkem meeldivad. Peale selle on ta veel
suur inimene, lihtne ja tagasihoidlik. Väga hea ja südamlik.
Teised on talle elus palju halba teinud, kuid tema on ikka heaks ja lahkeks
jäänud. Hea, et tema tütrepojad teda hoiavad ja tema eest
hoolitsevad. Tema on ju neid kasvatanud. Kahju, et ta on nüüd
haige, nagu ise ütleb, pole temast enam midagi järele jäänud.
Seega ei saagi sellest inimesest enam õiget pilti, tema elurõõm
ja reipus on kadunud, aga ega ta praegugi pole nukker ega õnnetu,
ikka naeratab ja on tänulik iga väiksemagi tähelepanu ja
hoolitsuse eest. Seejuures ei pea ta oma lauluvara kuigi väärtuslikuks.
Ainult teab, et see on tema elu üks osa olnud. Teisiti ei ole ta saanud
ja laulab nüüdki oma laule kodus üksi istudes. Lugeda ta
enam ei näe, käsitööd teha ei saa, seega on jäänud
ainult laul.