22. juuni. Täna sõidame Tarvastu kihelkonna maile. Osa rahvast läheb Suislepa juures maha. Meie sõidame veel paar kilomeetrit edasi, et minna Võrtsjärve-äärsetesse küladesse. Esimesena peatume Orbiku külas Silla peres. See on omaaegse rahvaluulekoguja Andres Lattiku talu, kus praegu elab vennatütar. Ta juhatab meid küla "nõia" ja arsti juurde, kes on praegugi üldtuntud ussihammustuste ja roosiarst. Jaan Sari on 79 a. vana, natuke kõva kuulmisega ja ühest puusast vähe vigane, kuid kange mees. Räägib peamiselt oma ravitsemise-lugusid: kui palju ja kui kiiresti on ravinud ussihammustatud inimesi ja loomi. Suurima trumbina paneb ta välja selle, kuidas ta Tartus silmakliinikus olles on ravinud neljandat päeva Maarjamõisa kliinikus ussihammustusega vaevleva mehe. Luges õhtupoolikul kella viie paiku sõnad peale ja hommikuks oli terve. Kõik arstid imestasid!
25. juuni. Sõidame Hummuli poole. Mina lähen bussist maha otse Hummuli mõisa juures ning satun juttu ajama Minna ja Andres Neumanniga Rohtlaane talus. Pärast pildistan Rootsi kuninga mände, rootsiaegset kalmistut Hummuli mõisa juures ning seda kohta Väike-Emajões, kust on tulnud üle sõjavägi Põhjasõja ajal ja Suure isamaasõja ajalgi. Viimaste kohtade juurde juhatavad: õigemini viivad hobusega kohale mind lahked inimesed, kellel minu pärast veel õnnetus juhtub: hobust ümber pöörates murdub vankriais.
29. juuli. [---] Väga huvitav kuju on Liis Madiste. Ta on karjas, aga see kari on temasse väga kiindunud ning ei söö ka, kui tema ära läheks. Kõik loomad on siin: lehm, kits, lambad, siga, kanad, koer ja kass. Seda juhtub harva, et isegi kass perenaisega koos karjas käib.
2. juuli. Oleme koos I. Rüütliga Voorus. Otsime endise rahvalauliku
Jaak Üpruse tütart, kuid läheme algul valesti ja satume
Amalie Kalasnikovi juurde. See on hea huumori ja väga piltliku keelega
inimene, kuid laulud olevat ta enamasti unustanud, sest tal on olnud väga
kuri mees, kes tal kõneldagi ei ole lubanud, laulmisest rääkimata.
Ta ise kohe tahaks laulda, kuid ei saa kuidagi oma hirmust võitu.
Muide, ka nende ema on teatud määral kuulus — temast
on tehtud laul "Oh sa vana Tuuri Liis".
6. juuli. Läheme P. Kippari ja A. Rochliniga Koorkülla,
et kohtuda T[artu] R[iikliku] Ü[likooli] rahvaluulekogumis-ekspeditsiooniga.
Leiame nad Koorküla koolimajast materjale ümber kirjutamast,
sest nende tööstiil on selline: mitte enne uuele kogumisretkele
minna, kui eelmise päeva materjal on ümber kirjutatud. Kuna see
neil veel tüki aega pidi võtma, lähme omal käel Valgejärve
vaatama. Pildistan, katsume jutule saada ühe karjas oleva vanamehega
ja hiljem tema "naisterahvaga", kuid ilmselt teen ma mingi taktikalise
vea ja puudutan mingit hella kohta, kui ütlen, et me abikaasaga rääkisime,
noh, igatahes läheb eit vihale ja me saame nii sõimata, et
ma vist hullemini oma 10-aastase ekspeditsioonilkäimise ajaloo jooksul
veel ei ole sõimata saanudki. Tuleme siis ära ja korjame kättemaksuks
kaasikust kõik kukeseened ära, et neist õhtul sousti
teha.
11. juuli [---] Kui Alale tagasi jõuame,leidub minu jaoks uus
töö: hoida magnetofoni peal üht nuppu näpuga kinni,
sest muidu enam ei saa võtteid teha. Tehnika hakkab vist ka aru
saama, et ekspeditsiooni lõpp on ligidal.
Ainult kord vaadati mind ülevalt alla ja alt üles ning imestati:
"Ah siis niisuguse töö jaoks raiskab riik rahva raha?!"
Räägime kirjandusmuuseumile kaastöö tegemise küsimusi.
H. Kalal on üsna hea silm-kõrv ka tänapäeva nähtuste
vaatlemisele, kirjeldamisele. Nii on ta kogunud välklehtede materjale.
Näib, et see on siin väga elav olnud. Palun ka muuseumile neid
muretseda või kopeerida. Mingil moel peaks see materjal ka folkloriste
huvitama, kuigi see otse rahvaluule pole. Ta kajastab kolhoosielu vahenditult
ja reageerib aktuaalsetele sündmustele.
Samal päeval külastame veel Pikasilla ligidal elavat pillimeest
Juhan Kubu (64 a.). Kubu elab just maantee ääres väikeses
majas. Tuba on väike ja hästi igasugust kraami täis. Naine
on tal pisut noorem, kuid kangesti elav ja suure jutuga. Kubu ise on haige
— pillimehe asi. On napsutanud ja kukkunud ning kardab, et mõne
roide murdis. Ta on omamoodi pillimeister. Näitab lennuki klaasi,
millest teeb vilepilli. Praegu tal ühtegi valmis pilli pole. Rahvapille
katsub ta meisterdada aga mitte enam looduslikust materjalist, vaid juba
mingist keerulisemast ainest. Lehepilli teeb filmilindist, millelt emulsiooni
maha kaabib ja siis vastava lehekese lõikab. Demonstreerib lõõtspilli
ja samal ajal mängib ka lehepilli. Ka kannelt on ta mänginud.
Nüüd aga pole vormis, tervis paha. Aga meistrimees on ta ikka
küll. On endale teinud uued hambad — protees, mis protees, midagi
ei jää puudu. Ja seda kõike teeb ta siin selle räpase
töölaua juures.
92-aastane Hendrik on hommikul sõitnud Tõrva arsti juurde!
Läinud päris üksi. Liis Visteriga vestleme kaua. Ta teab
mõningaid laule, muistendeid, kombeid ja isegi mõistatusi.
Lisab ise: "Mia-s ole pailu aiga tüdruk, mia es laula pallu." Küllap
on tõtt selles. Elureeglid on tal ranged. Kuidagi tuletab meelde
"Libahundi" vanaema. Tal on olnud mitu poega. Väga kiidab minijaid,
kellel mitu last. Ühe poja naisel olevat neid neli, "aga naine esi
ku nukk!" Siin elab tal üks poeg, kellel teine naine. Seda laidab,
sest tal ainult üks poeg. See poeg öelnud emale: "Kas sa ka mõni
ema oled, mul os võinu olla ka mõni vend või õde!"
Kas need sõnad ei pärine siiski vanaemalt? Pojanaine on lahke
ja arenenud inimene, nii näib. Mulle pakutakse piima ja üldse
jutt sobib. Toast libistab end kööki pruunisilmaline tütarlaps
— on siin karjas. Liis Vister kiidab teda, et on tragi, ei ole unine. Tellitud
on hoopis tema vend karja, see aga ei viitsi või ei saa käia,
tema aga, noorem õde, tuleb vabatahtlikult. "Palga saab sügise
kah temä," ütleb vanaperenaine. Lahkudes poetab Liis lause: "Ega
see mees mul suur ei ole" — täiesti ootuspärane, sest see tõu
ja vere probleem näib tal väga tähtis olevat.
Sain vaevalt väravast välja kui tuli vastu väike
hallihabemega mees — tõeline metsavana. Arvasin, et on vanaperemees.
Ja oligi. Ta reageeris väga elavalt kõigele, sealjuures aga
vaatles mind hoolega ja teraselt, vaatas siis otsa ja ütles: "Sa oled
täis ilus naisterahvas! Just paras." Oli muidugi hirmus naljakas kogu
see olukord ja ütlemine. Jaa, isegi 92-aastaselt võib veel
niimoodi rääkida!
Ilm on ilus, istume aias maas ja kuulatame ilusaid muinasjutte — muinasjutuline
ju. [Ida] Aab esitab meeldiva muhedusega. Meie grupiga liitus ka sm. Ertis.
Ta kirjutab või joonistab midagi. Hiljem selgub, et on joonistanud
meie jutustaja. Teda võlunud eriti jutustaja käehoid suu ligiduses
jutustamise ajal. Joonistus pole sugugi halb, inimene oma iseloomulike
joontega on tuntav. Vaat, milliseid andeid inimestel on!
Anna Kubu usub praegugi üleloomulikku. 13-aastaselt hakanud endale
pisuhända tegema. Teine tüdruk hakanud nutma, et sa pead ju verd
kah andma ja ütlema: sinu hing ja minu hing olgu üks! Jätnud
siis järele.
Külastasime huvi pärast Lupet. Lupe on vana suur talu, aga
[Hella] Vuolijoe sünnimaja pole enam alles. Soomest käinud Hella
kord Lupel ja soovinud oma endises toas kana süüa ja toonud kaasa
põues kanamune haudumiseks. Nüüd oli muidugi Soome sort
juba välja surnud.
Seekordne retk ei kuulunud õieti välitööde hulka.
Meie üheks ülesandeks oli kontakti luua Alutaguse, eriti põlevkivibasseini
linnade korrespondentidega, neid juhendada ja uuesti värvata, ühes
sellega teatav valimik kogumisvõistlusel laekunud laule jäädvustada
helilindile. Teine ülesanne Alutagusel oli kontrollida kohal materjale
läänemeresoome-slaavi suhete uurimiseks.
5. juunil käime Viinistu külas sm. Lillheina juures ja koduloomuuseumis.
Tema juhatust mööda Turbuneeme külla. Siit saame lindile
ka vanu laule poolpimeda vanamehe K. Kiviloo esituses. Mäletab, et
ema on olnud suur vanade laulude teadja. Ise ta on õppinud laule
ka ajumeestelt, soomlastelt, kes käisid siit rannast piiritust ostmas.
RKM II 143, 16/7, 23, 28/30, 37/9, 43, 45
Selma Lätt
RKM II 144, 258/9, 265/6, 274/6, 293/4, 307
Hilja Kokamägi
RKM II 144, 349
Harjumaa (Kuusalu kihelkond)
1962Erna ja Herbert Tampere
RKM II 142, 456, 454
üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS