4. juulil sõidame läbi häda Tartust välja. Buss on üle igasuguste võimaluste täis ja kohutavalt palav. Olen hirmul, kas H[erbert] T[ampere] tervis peab vastu. Jõuame ikka kuidagi Pärnusse, kus oleme hädas ööbimisega. Lõpuks saab H. T. voodikoha ühte ühisesse tuppa, kuid mina pean jääma koridori, kust öösel voorib läbi igasugu rahvast, küll kaineid, küll purjus.
Lõpuks läheb asi niikaugele, et meile tuuakse maitsta Saaremaa õlutki. Joome ja kiidame. [---] Istume juba mitu tundi ning lõpuks imestab laulik ise ka, et nii palju meelde tuleb. Ühtlasi mõistab ta, et küsitlemine toob talle neid asju uuesti meelde, ning sõnab: "Te ise ju teete täkked peele, sellepärast tuleb meelde."
Tabame vanapoisid lõunastamast. Pilt on natuke rabav — laual on tubli maaleiva päts, supitaldrikutäis võid ning vahest pangene emailitud silmapesukauss hapupiimaga. Laua juures istumas kaks pikka, päevitunud, kangesti "seitsme venna" moodi meest leiba hammustamas, kausist lusikaga piima, sama lusikaga ka taldrikult võid peale võtmas. See on üks tõsine söömaaeg! Siin lindistame paar pikka Sõrve laulu. Need on aga üsna "paksud", nagu nad ise ütlevad. Vanem Körsidest võtab kuskilt riiulinurgast ühe vihiku, kus arvatavasti on mingid laulud kirjas, kuid viskab selle pea pliidinurka maha, sest noorem ütleb, et see ei kõlba näidata. Ju siis need laulud ikka valgust ei kannata. Peab ütlema, et Sõrve meestelaul on üldse ropp, nagu seda on sageli purjus peaga lauldud laulud.
31. juulil toob lennuk meid paari tunniga Tartu. Tore on lennukilt alla vaadata. Ilm on päikesepaisteline ning maa paistab all nii selgelt. Eriti kaunis on Saaremaa oma kurveliste valgete teedega ja kadakatega. Ka Võrtsjärv on ülevalt vaadatuna väga ilus. Kuid peamine on, et jõuame 2½ tunniga Tartusse ja sõita pole kuum, ei raputa ega tolmuta. Kas tõesti selle paarikümne rubla pärast, mis lennukisõit rohkem maksab, tasub peaaegu kaks päeva piinelda bussides?
Saaremaale tahetakse tuleval aastal jälle minna. See ongi juba nii koduseks saanud, et tahaks igal suvel sinna minna.
13. juuni. Hommikul võtsin kursi (jalgrattal) jälle Polli-Mäkiste suunas. Kõigepealt tahtsin üles leida Esloni. Majandist (peahoonest) juhatati mind luuviljaliste osakonda. Andis otsida teda kirsside, ploomide, kreekide jms. meeletust hulgast. Leidsin ta lõpuks teostamas kontrolli risttolmlemise kulu üle ühe Leningradi kirsi otsas. Ta olevat sisserännanu. Taga targemaks, sellepärast tal nainegi venelane. 1915–1943 elanud Venemaal. Tema käest minu jaoks küll midagi ei kuku. Kuid ta rääkis muud huvitavat, pea-asjalikult puudest, õitest, tuulest, päikesest, vihmast.
Edasi läksin sealt Mäkistele. Ühes talus käisin juua küsimas ja sattusin viie jõmpsika peale, kes suure kuurialuse all paaripalkidelt turbalademesse alla hüppasid. Nad olid üleni sametised — musta turbatolmuga koos, ainult valged hambad ja silmad välkusid. Nad tõid mulle juua ja ma sain nendega jutule mängude üle, mis ma kirja panin. Küsiti muidugi — milleks neid vaja? Seletasin, et muud lapsed ehk nende mänge ei tea jne., jne. — Kas teil lapsi on? — Ei ole. — Miks ei ole? — Ma olen ise ka veel laps. — Aga sõrmus on sõrmes! — Terane väikerahvas!
24. juuni. Tegelik jaanipäev. Sudiste-Mäeküla reis. Viriti talus, mis oli esimene sissepõikekoht, oli koos hulk inimesi — pea-asjalikult noori, kuna peretütrel pidi laupäeval pulm olema. Küll seal riiviti, pressiti, klopiti, lõhuti, hakiti. Suvekojas keedeti sülti, pasteeti jne. Lauad olid kõik õue toodud, sest ilm oli nii ilus. Jõukas rahvas ja pulmad tulid küll vist umbes selles mastaabis:
terve vald oli kokku aetud,
kihelkond kokku kutsutud...
Viina viiskümmend vaati...
Õlut joodi niipalju kui saadi.
30. juuni. Hommikul läksime Mäekülla lindistama ja filmima. See kõik sünnib minu kaukal, s.t. teised pole siin käinud ja ma pean olema juhiks. Naljakas kartus, asjade kordamineku kahtlus. [Marie] Helimetsa juurde bussiga ei pääsenud ja mul tuli talle 2 km järele minna — jala. Ta polnud kodus. Närv hakkab vibreerima sääse-pirinaliselt. Uks oli lahti, toad tühjad (inimestest!). Käisin tema karjamaal, kus ta tavatses lehmi hoida — pole. Lõpuks kuskilt sain ta kätte, kui mõtlesin ära tulla, kahe lehmaga. Ta ajas loomad kuuri, pani uued rõivad ja läksime bussile. Siis uus häda! Siin külades pole elektrit. Sõitsime Juhan Viirat otsima, et tema ka peale võtta ja siis elektriga talu üles leida. Viira oli Nuia läinud hobusega, ei tulevat enne õhtut! Mine võta ja püüa! Lõpuks, alles Kukese talu juures, saime Helimetsa lindistamisele asuda — aidatrepil, lahtise tuule käes. Õnneks oli Helimetsa hääl tugev ja selge, nii et tuule kahjustus oli minimaalne.
Karksi naiste keerukat pääräti sidumist on Kadri [Jõnts] osanud, oskavad seda ka tütredki. Palun Annat, et ta valmistaks ette pääräti, et saaksime seda pähesidumist filmida. Kaugeltki mitte iga naine pole sellega hakkama saanud. Ega võinudki saada, sest lumivalge pearäti pesemine, tärgeldamine ja sidumine tööst krobeliste ja pargitud kätega oli juba ise omaette kunst. Päärätt oli üksnes abielunaise tunnus ja see seoti pulmas pähe. Päärätt oli auasi. Kui vanatüdrukupõlv ähvardas, mindi kasvõi mõnele halvemale mehele, et aga päärätt pähe saada. Ega muidu üks eit kurtnud: "Egä ma temä manu magame es taha minnä, ma tahtsi laulated rätti!" Vallasema võis ka päärätti kanda. Kord aga pidanud Halliste õpetaja päärätiga naist suure talu perenaiseks ja annud oma alt tooli istumiseks. Kui siis naine kurtnud, et on "pordik", vihastanud õpetaja hirmsasti ja keelanud tüdrukutel pääräti kandmise hoopis.
Anna Kiusalaas räägib, kuidas tema isakodu ligidal elanud suur laulik Mari Sikk. Tulnud siis ka vanavarakorjajad sinna peresse. Just sel õhtul teinud aga külapoisid Mari Sikule niisuguse vembu, et pannud teda papi kabelisse kinni. Sikk teinud hirmsat kisa. Juhtunud siis üks reisisell sealt mööda minema ja lasknud Mari lahti. Järgmisel hommikul tulnud vanavarakorjajad. Mari ehmatanud hirmsasti, et teda tullakse kabelis karjumise pärast kimbutama ja pole sõnagi suust saanud. Mari Siku laulud läinudki temaga koos hauda.
Külastasin veel kohaliku ajalehe "Kommunaar" toimetust. Kirjutasin sinna teate meie ekspeditsioonist, senistest töökogemustest ja saagist. Toimetuse töötajatega oli hea vestelda. Nende hulgas oli tõsiseid kodukoha-armastajaid. Üks töötaja lubas kohe vanapagana koopa Vana-Kariste järve ääres lahti kaevata. Kena oleks.
Katsun organiseerida mõnede stseenide filmimist. Mitte ilma vaevata ei lähe korda tuhkapoisi toomise, vastla kottiajamise ja pääräti pähepanemise filmimine. Anna Jõnts on küll teinud pääräti, kuid ise on nii arg, et ei julge siduma hakata. Seda teeb aga väga vapralt Mari Sarv. Anton Sarv on peategelane vastla kottiajamise juures. Tuhkapoisi toomist teostab Ann Toompalu pojapoeg. Ann on ise ka meie hulgas.
Suureks elamuseks oli jälle Kadri Kukk. Auto ei pääsenud tema kodu juurde, tee oli halb. Imeilus oli mets praegu, kuldkollane ja sügavroheline vaheldusid. Läbi puude latvade vilkus sinine taevas. Suurt vaikust segas ainult üksiku lehe langemise krabin. Üllatav on, et Kadri Kukk, kes peaaegu kogu elu on elanud siin looduse rüpes, elab looduse muutustele, meeleolule ja ilule sügavalt sisse. Ta räägib, kuidas kevadel kased siin lõhnavad, kui vaikne on talvine mets ja kui kaunis ja meeleolukas on sügis. Siin on tema valude maa. Kadri on elanud ka mujal, kuid ikka igatseb ta siia metsavaikusse tagasi. Tema laulud on enamasti kurva põhitooniga. Esitades laulu "Kasvatus asjata" elab ta nii tugevasti kaasa, et sõnade juures: kudas vii vere vesile... katkes hääl ja nutt tuli peale. Pole ime, Kadri Kukk on sünnitanud tervenisti 10 last, ta teab, mida tähendab emaarmastus. Vaeslapselaulud näivad tal samuti olevat südamelähedased.
Lauludesse paneb Kadri Kukk oma mured ja rõõmud, laulud on ta kaaslasteks.
27. juuni hommikul on jälle ilm mossis. Hooti sajab. Kuid lindistamist see ei takista. Viime aparaadid [Mari] Sarve poole, kus meil on lahkesti lubatud teha, mida tahame. Sõidame koos M. Mäesaluga Ann Jõestet tooma. Leiame ta kodunt, kuid selgub, et ainult vihma tõttu on ta teelt tagasi tulnud. Nii on meil seekord vihmast kasugi. Jõeste on aga natuke ehmunud, kui räägime talle oma soovi. Kardab, et vahest Nuias on palju võõraid inimesi. Annab tükk aega paluda, enne kui ta hakkab end kaasa seadima. Jõuame Nuia ning hakkame lindistama, kuni R. Praakli läheb tooma oma suurt laulikut Kadri Kukke. Jõeste on alguses ilmselt ärritatud. Hääl ei kõla nii vabalt kui omas kodus. Hiljem ta mõnevõrra rahuneb, ning kui saabub Kukk ja hakatakse filmima, on ta juba üsna rõõmus. Filmitakse laulikuid ja kogujaid küll töö juures, küll aias. Kui Jõeste oma laulud lõpetanud, alustab K. Kukk. Nüüd aga soovib Jõeste jääda kuulama tema laule. See on muidugi õige, sest meie isegi oleme põnevil. Kadri Kukelt on kirja pandud kümneid väga häid, pikki ja terviklikke regivärsse. Ta on veel laulik, kes laulu on loovalt kasutanud. Õppinud on ta oma emalt ja vanaemalt, ka vanaisa on laule teadnud. Üldse tundub, et selles peres on laulutraditsioon püsinud kuni viimase ajani elavana. K. Kuke jutu järgi on ema temale ja kõigile oma lastele eluõpetused jaganud lauludes. Sellepärast ongi tal meeles palju õpetuslaule. Kuid vanu ballaadegi on terve rida ("Ema haual", "Haned kadunud", "Venna sõjalugu" jne.). Muusikaliselt oli tema esitus uudiseks. Karksi viise tunneme üldse väga vähe. Oli tekkinud arvamine, et need on üsna kivinenud struktuuriga (näit. skandeerivad). Kuid kuuleme siin väga varieeruvaid retsitatiive. Temalt on ka noores eas kirjutatud laule (A. Saareste 1921. a., lauliku nimi oli siis Kadri Štšerbakov), aga kaugeltki mitte kõiki. Tema ülesotsimine varematel aegadel ei õnnestunud. Rõõmustame, et Praakli ja Briedis on leidnud tõelise kullaaugu. K. K. laulab mitu tundi, kuni hääl väsib, kuid regivärssidel lõppu ei tule.
Ongi 16. juuni. Ammuoodatud päev. Möödunud-suvised valged maanteed ei ununud. Nad aina kutsusid,kutsusid kogu nukra sügise ja talve...
Kell 15.00 alustasimegi sõitu järjekordsele rahvaluulekogumise ekspeditsioonile endisesse Halliste kihelkonda. Seekord aga juba meie oma kauni bussiga.
Aeg aga ruttab. Ka M. Laanemets muutub rahutuks.Vastused küsimustele tulevad juba kärsitult üle huulte, silmad ruttavad siia-sinna. Muidugi — aeg on lahkuda. Kolhoosi tibutalitaja kohustusi ei saa ju matta lauludesse ega juttudesse!
Pöördume tagasi Abja poole,kuid süda igatseb ikka tagasi Karksi. Iga teekene siin on kuidagi lähedane ja kallis.Laulud ja inimesedki helisevad siin kuidagi eriliselt — neid tahaks ikka ja jälle kuulata. Halliste tundub kõige selle kõrval nukrailmelisena ja pisut karminagi. Võib-olla eksin? Oleks hea.
35-a. naine istub voodis patjade najal,vaatab mind küsivalt oma suurte pruunide silmadega. Kuuldes, kes olen ja mis mind huvitab, muutub ta jutukaks ja kahetseb, et tal peale lauliku mulle midagi pakkuda pole. Kuid sedagi tahab ta hiljem tagasi. Tänan ja luban tagastada. Ema ei teadvat ka midagi. Raske ja kurb elu on küll varakult vist pühkinud laulud ta meeltest. Elavad kahekesi kolhoosilt saadavast abirahast. Isa on surnud. Maimu Maasing — nii on laulikuomaniku nimi — jäi juba 12-a. lapsena jalutuks. Ema viib teda sülega sinna, kuhu vaja. Väga kurb. Ta on aga armsa jutuga ja ilusa õrna häälega. Pisikeste sõrmede vahel aina pikeneb peenike vahepits. Nii saadakse kolhoosi poolt määratud "sissetulekule" pisut lisa. Elu on ju veel siiski küllalt paljunõudev ja pisikese abirahaga ei taha kuigi hästi välja tulla. Jutleme tükk aega seal kolmekesi ja meil on hea olla. Jutt aina veereb. Vist käib siin harva inimesi. Tahetakse nii väga vestelda ja mul pole südant, et kiiresti lahkuda.
19. juuni. Meile juhatati Paluoja alevis Mats Laarmanni, omaaegset tegelast, kes peaks olema Kaarli valla rahvaluulekoguja (Hurda) suguvõsast. Temalt pidi raske siiski materjali kätte saada olema. Leidsin Laarmanni Viljandi t. 13., kus ta elab üksi: "Ma olen ise peremees, perenaine ja pere."
Laarmann on kahtlemata haruldane teadusemees rahva hulgas. Ta on ajaloo ja kultuurielu teemal kirjutanud täis tervenisti 10 või rohkem raamatut, mis on küll trükkimata, kuid kokku köidetud. Kirjutatud väga selge ja ilusa käekirjaga. Uurinud on ta omaaja tähtsamaid ja "ärksamaid" perekondi, koostanud nende sugupuud, muuseas ka Laarmannide, siis veel rahvaluulekogujate Peeter Ruubeli, Mihkel Ilusa perekonna ajaloo. [---] Suurt tähelepanu on ta pühendanud Sammaste küla kultuuriloole, kus ta vanemad kolmandat põlve olid kooliõpetajad (alates 1824). Ka on teateid sellest, kus olid ja millal tulid majadele esimesed korstnad, saksamaa adrad jne. jne.
Veidi umbusklikult küll annab oma teadmisi edasi. Pahandab mingisuguste "poisikeste" üle, kes tulevad ja küsivad, et anna aga materjalid neile. Mina seda viga küll ei tee, kuid arutan siiski, et need tööd peaks olema teadusemeestele ja rahvale kättesaadavad. Eriti viimane sõna teeb Matsi silmad märjaks. Muidugi on tal olnud palju ränki elamusi ja kaotusi. Ka oma lemmikraamatukogu, kus olnud palju Baltimaade ajalugu puudutavaid teoseid, on ta kaotanud, see on lihtsalt hävitatud. Vaidleb teadlastega meeles ja mõttes. Ei ole rahul V. Alttoa Kitzbergi-raamatuga ja Põhjasõja materjalide väljaandega. Üldse on ta suur õigusenõudja. Saan temalt andmeid siinsete kogujate ja laulikute, ka pastorite (kelle pooldaja ta sugugi ei ole) ja mõisnike kohta.
Räägib huvitavalt ja mõnuga sellest, kuidas Mihkel Ilus Laulu-Mihkli laulud trükki andis. Seda kõnelust peaks küll lindistama. Mats Laarmann olnud nooremas eas ka laulja, kooris laulnud isegi soolo-osa (bariton). Ütleb end olevat 90-nda eluaasta lävel, aga näeb välja seitsmekümnene. Haigusi ta ei tunne, süda löövat väga ühtlaselt. "Las müttab", lausub ise. Selgub aga, et just tema, Mats Laarmann on ise olnud rahvaluulekoguja. Oma korjandustööd aga häbeneb, sest ta olnud sellal poisike ja pole osanud mõistlikult teha. Kritiseerib Sõggelit, kes "teeb ju ise rahvaluulet". Mihkel Ilus oli kohapeal agar seltskonnategelane ja muusikaelu juht. Kord silunud oma habet ning lausunud: "Hm, ja! Rahva hulgas on juhtumisi, Laulu Mihkel kuuleb, teeb laulud ja rahvas laulab, see on ju rahvalaul. Neid laule ei või nii unustusse jätta."
Ta räägib sellest Mihkliga:
— "Kas Su laulud on üles kirjutatud?"
— "Kirjutatud? Ei ole."
— "Neid on vaja trükki anda."
— "See nõuab raha, mul seda ei ole."
— "Sa küsi sealt, kus on."
— "Kas sa annaksid?"
— "Kas sa küsinud oled?"
Lugu lõppes sellega, et Ilus hoidis Mihkli oma talus, andis talle toitu ja lasi oma laulud paberile panna. Nii nägidki Laulu Mihkli laulud trükimusta.
Täna sõitsime kõik koos Sammaste külla filmima. Teejuhiks oli Mats Laarmann. Ta [---] tutvustas meile "kolmjalga" — Torimu, Taukle ja Taru talusid, millel tema sõnade järgi seisis kogu Sammaste küla kultuur. Torimu talust oli muide pärit ka rahvaluulekoguja Mihkel Ilus. Taru talu põllu sees on säilinud väga ilmekas kivikalme. Selle lähedal on Kirikumägi — endine ohvripaik, kuhu katoliku ajal ehitatud Lauritsa kabel. 1640. a. paiku lõhuti kabel ja raiuti maha pühad puud, kuid veel paar sajandit hiljem käinud inimesed seal noortele puudele lindikesi sidumas.
Sõidan rattaga Hendrik-Hansu põrgusse. Rattaga sinna küll ei saa, sest alati ei ole põrgutee mitte nii libe ja sile kui räägitakse. Algul jätan ratta ühte lepavõssa ja lõpuks pean kingadki maha jätma. Ronin läbi mahalangenud puude alt ja sumpan mahalastud veskijärve põhjas, kus kasvavad kõrged koerputked ja nõgesed. Ega midagi, teadusele peab ohvreid tooma! (Õhkamisemärk!).
Põrgu ise on aga aus.
Tallinna kinostuudiost on kohal inimesed, kes tahavad ringvaate jaoks meie tööd ja uut tehnikat filmida. Sõidetakse Mari ja Anton Sarve juurde, kus veel kord vastalt kotti aetakse ja lindistatakse laule ja jutte. Mina elan peaaegu terve päeva Sarvede puuriida otsas ja püüan seda meie töö jäädvustamist jäädvustada, s.o pildistan.
Õhtul kirjutan lõpetuse- ja tänuartiklit "Kommunaari" jaoks.