Sõitsime siis läbi Saaremaa kadakaste karjamaade ja kiviste põldude juuniöö hämaras ja õitsvate sirelite lõhnadeküllas. Kes konutas tukkuda, teadlase karastatud pea pingi seljatoel rappudes, kes nautis maastiku lavadekoratsioonilikkust bussi prožektorivalguses, aga vanamoelistest Kingissepa linna tänavatest läbi jõudes lõime tudengilaulu lahti, sest "laulumehed oleme, eks seda tea ju kõik". Ja nõnda jõudsime kella ½ 2 paiku südaöösel Kihelkonnale. Ei kuskil kõppu ega kõbinat, ei koerahaukumist ega inimese häälitsemist. Ainult pikk torn paistis kirikuna ja kuskilt vilkus lahesäärekene. Leidsime ühelt õuelt voodist välja karanud vene poisi — võis ka sõdur olla — ja panime sundkorras teed näitama. Koolimaja juhatas küll kätte ja arvas, et internaat on sealsamas. Sõitsime üliõnnelikult edasi.
Läksin ka ajalehe "Kommunismi Ehitaja" toimetusse. Olin sinna saatnud eelteate endi ekspeditsiooni kohta ja see ilmus 15. mail. Imestasime, kui palju seda oli loetud, sest peaaegu igas külas teati ja mõnevõrra oodati meid. Ajalehe toimetus oli vägagi huvitatud meie tööst ja soovis jätkuvat informatsiooni. Kirjutasin sealsamas valmis ülevaate senisest töökäigust ja see pidi peatselt ilmuma. Arvan, et säärane tutvustamine on tööle tingimata vajaline.
Saarlane suhtub oma vaimuvarasse väga loomulikult ja elavalt, nii et ei pea teadmisi kustki ajusoppidest välja kiskuma, vaid see voolab ehtsas jutuajamise korras, ja pealtkuulajaile pole selles midagi võõrastavat ega imelikku, vaid kõik elavad kuuldule kaasa ja aitavad vanainimese tuntud lugusid meelde tuletada. Samuti pole väga oluline vanusevahe: ka 40–50-aastased jutustavad peaaegu sedasama ja enamasti lapsed on üsna teadlikud oma vanaisa või vanaema laulu- ja jutuvaras. Nõnda näib kindlustatud olevat ka rahvatraditsiooni edasielamine Saaremaal ja seda võib leida ka mitu aastakümmet hiljem.
Üldse peaks tänapäeval ka rahvaluulekogumine olema mehaniseeritud: autoga sõitma sinna, kuhu vaja, ning võtma võimalikult palju lindile — see teeks töö täiuslikuks. Aga peame töötama ikka veel Lönnroti meetodiga: kott paberitega seljas, kepp käes, priiküüt oma jalgadega! Nõnda on me rikas rahvaluule kokku kantud ja kantakse edasi, masinad abistavad meid veel vähe.
Veel üks tähelepanek: Saaremaal pole korterikriisi! Endised talumajad on praegu enamasti 3–4 inimese kasutada, vahel seisavad korralikud hooned tühjadena. Ja suur puudus on meessoost, nii et mõnes majas pole ühtegi meeshinge. See on sõja tagajärg. Kuid elu ei jää seisma: sagedasti on majas lapsed olemas, kuid isast ei sobi juttu teha; mõnikord on iga laps erineva perekonnanimega. Au neile vahvatele naistele, kes kasvatavad üksi lapsi ega jää eluvoolust kõrvale, vaid töötavad ka mehe eest, nagu Saaremaa naise saatus on alati kippunud olema! Seetõttu on Saaremaa naine ka erisugune: mehelik, karm, asjalik, näo ja keha poolestki nagu nurgeline, kuid iseendale kindel ja valmis mehetagi elama. Ja kodud on neil enamasti korras, toad puhtad ja lapsed viisakad.
Kuulasin natuke pealt, kuidas üks meie noorem töötaja küsitles ja kirjutas, ning nägin oma töötamisviisi erinevust. Ta jutustas oma soovidest rahulikult ja laskis endale aeglaselt seletada. Mina teen teisiti: ajan jutustajad kohe hoogu ja lasen jutustada täie emotsionaalsusega, püüdes seejuures võimalikult kiiresti kõike paberile panna, tarvitades selleks rohkesti lühendeid ja märke, nii et mu mustandid on teistele vaevalt loetavad. Kuid ma saavutan enda arvates võrdlemisi voolava jutukäigu, mis toob välja ka hoogsamat stiili ja murdelisemaid väljendusi, teiseks vastab mu fikseeritud tekst enamvähem jutustaja kõnelusele. Kuid ma ei taha kedagi õpetada — rahvaluule üleskirjutamine on igaühele individuaalne ja vastab tema psüühilistele eeldustele ja võimetele.
4. juulil jõudis kohale T[eaduste] A[kadeemia] presiidiumi poolt meile kasutada antud auto ja tõi kohale uusi inimesi, eeskätt fotograafi ja helitehnikuga. See muidugi muudab põhiliselt meie senist tööstiili, sest on vaja hakata senileitud laulikuid ja jutustajaid helilindistama. Ütlesin esimese heameelega anekdootlikult: pliiatsiga poleks enam midagi teha, vajame paremat tehnikat! Vajame säärast aparaati, et pane pealt eit sisse ja võta alt täiskirjutatud lint välja. Mutatis mutandis, see peaks olemagi tõeline ideaal, ja magnetofon läheneb mõnevõrra sellele.
Esimene öö tuli veeta Leisi keskkoolis. Järgmisel hommikul sai aga meie ekspeditsioon külanõukogu majja kahe toa ja köögiga korteri. Õhtul leidsime mahti jalutada surnuaial. Oli hästi korrastatud. Uuemas osas riste vähe, nende asemel kas dolomiidist raiutud või puust tehtud kaunid tahvlid. Uus mood, mida ei märganud möödunud aastal ei Mustjalas, Kihelkonnal ega Kaarmal.
Vana emakene, Amalia Erlach, on nüüd juba 86-aastane. Möödunud aastal oli ta haiglane. Nüüd tundub ta meile palju erksamana ja nooremana, kuigi ta ise ütleb, et "inimene läheb vanemaks, töbi suuremaks". Ta askeldavat ja talitavat üsna tublisti, nüüdki seab räimi kuivama. Jutu peal tuleb välja, et tal on tänavu hakanud isegi uusi hambaid kasvama. Põgus ülevaatus näitab, et asi on tõesti tõsi. Imelik lugu. Teeme maha kaubad edaspidiseks tööks. Mullu elas siin vanaperenaise õde Tiina Valdov, temast paar-kolm aastat noorem, tore jutustaja ja elurõõmus inimene. Nüüd on sugulased ta Tallinna elama viinud. Kuuldavasti olevat tervis üsna paha — vähk. Kui meie möödunud suvel siit ära läksime, hakanud tema juures käima üliõpilased — murdeuurijad. Pidev juurdlemine sõnade ja grammatiliste vormide üle ajanud vanakese närvid üsna segamini. Uni kadunud öösel ja päeval läinud vahest jutud ja teod segamini. Hiljem ikka toibunud mõnevõrra.
[Anise] Ann olevat meid juba oodanud. Ta olevat ka pojalt pakke saanud, üks olevat tulemas. Kuid Ann müüvat kõik maha, ostvat viina ja joovat. Ise rääkivat, et tal on pööningul mingisugused olendid (külas teati pärast rääkida: Ann nimetavat neid lidrideks), kes käskivat viina osta, ja mitte üks, vaid viis pudelit korraga. Ei tea, kas Ann teeskleb (mõni arvab selleks, et kolhoositööst pääseda) või on tal närvid kannatada saanud.
Näib, et kõige rohkem läheb ekspeditsioonil tarvis meditsiinialaseid teadmisi. Tervise üle kurtmist ja nõuküsimist on palju.
Väkras kohtame ka meie töö vastu huvi tundvat noort kooliõpetajat, kes tuleb meile teejuhiks. Kõigepealt otsime üles silmaallika, mis nüüd on mudaseks sõtkutud ja peaaegu kuiv. Eemalt kadastikust hakkab paistma suur saunasuurune kivi. Kivi on tõepoolest võimas. Ühest küljest meenutab laeva nina, mis on püsti. Otsas on vagu. Suviline läinud kivi otsa, pole enam maha saanud, toodud redel — nii räägib rahvas. Kui olla kivi juures, tundub, et see võis tõesti nii olla. Kivi mõju suurendab veel asjaolu, et asub Hiiepõllul. Läheduses on Hiie talu varemed. Eemal olnud haavik, mida kutsutud pühat. Silmaallik asub samuti Hiiepõllul. Kujutlus hakkab paratamatult looma pilte minevikust. Kogu lugu on väga kompleksne. Lisaks kõigele nimetatakse muistset teed, mis viib kunagisse Vaikülla (praegu pole enam) pühaks teeks. Aadu talu peremees seletab veel, et üks selle kivi kild (suur muidugi) olevat kusagil siin läheduses. Kujult ta sobivat ja kivi kude olla ka sama. Hea tähelepanu.
Tibab peent vihma, mida on põua tõttu kaua oodatud. Istun varahommikul Kingissepa bussi, et külastada Haeska küla, kus pidi elama 100 Läti-nimelist inimest. Ja ma ei eksigi. Küsin endisi laulikuid — Marie Lätti. Mulle vastatakse: kes seda teab, siin puhas Lätid, palju siin teisi ongid. Ja endisi jutustajaid-laulikuid ja nende elulugusid ei saanudki jälgida — nii palju samanimelisi on.
Marie Peet on väga jutukas. Noorena olnud Viljandis majateenijaks, hiljem Valjalas mõisateenijaks ja turbarabas. 1928 oli isal (ehitusmeister) renditalu, see oli õpetajalt renditud. Nüüd on vabadikukoht. Istume tema "vigvamis", nagu ta oma majakest nimetab. Marie Peet armastab lugeda, riiulil on palju raamatuid näha; on olnud kolhoosi esimees, sotsiaalosakonna kooperatiivliige, rahvasaadik. Räägib uhkusega Valjalast, kui kõige arenenumast kohast Saaremaal. Valjalas oli esimene Eesti põllumeeste selts, Aru selts, kirik Saaremaal, parim laulukoor ja parim koorijuht Kustu Advelt. Näitlejate grupp parim Saaremaal. Meiereil ja tuletõrjel esikoht Saaremaal. Lööne kool, parim Saaremaal, noorsugu kannab vanapõlve indu edasi. Marie Peet saab personaalpensioni kommunisti varjamise eest, kelle pea eest olid sakslased lubanud 50 kilo suhkurt ja 40 liitert viina, mis võrdus 1 miljonile saksa margale.
Marie Peet ei ole laulumees, ütleb: "Mol´l on katki".
Mägi sünnikoht on Rannakülas, tulnud oma perekonna juurest ära, sest ämm oli nõid ja õpetanud tütrele igasugu nõidumisi. Väimees, Mägi, pole seatapmise juures "kuntsidest" kinni pidanud, pole õige tuule suunas looma hoidnud ja sellepärast kadunud liha pajast keetmise ajal. Väimeest süüdistati lihavarguses ja aeti majast välja.
Aadu Suguta on purjus ja magab aias. Ajame ta üles ja ta laulab oma laulud ikka ilusasti ära, kuigi vahele kaebab, et pea olevat täna kolmanda kere otsas.
Ei tea, kas ma ei leia õigeid inimesi üles või on selle muistendi teadjad siit kõik kadunud, aga Tõllu kivi ma kätte ei saa. Pole ka ime: Pärni külas on varem olnud 33 peret, nüüd elatakse ainult 7 peres. Masendav on näha nii palju rohtukasvanud koduõuesid kõrvuti!