Võrumaa (Urvaste, Karula, Hargla ja Rõuge kihelkond)
1957


Ottilie Niinemägi (Kõiva)

Täna õhtul jõudsime Varstu. Peatuskohaks on Varstu koolimaja. Juba teemajas õhtustades kuulsime regivärsse. Kõrvallauas oli lärmakas seltskond. Nähtavasti MTJ-i töötajad. "Viska viina, viltulõug" julgustas üks aiva teisi. Igal juhul hea enne — tähendab regivärss pole siit veel jäljetult kadunud.

*

Ed. Ottender (57a.) on tõepoolest hea mängumees. Kannel lausa heliseb käes. Oskab palju vanu valsse ja polkasid, ainult lugude nimesid ei mäleta. Kahjuks pole ta head omatehtud vahtrapuust kannelt kodus. On selle kellelegi laenanud. Mängib meile väiksel ostetud kandlel, millest ta ise suurt ei hooli.

Ottender on juba pisikesest peale ise pille meisterdanud. Vend õppis Riias viiulit. Eedi käinud siis alles seakarjas. Tahtnud omale ka viiulit teha. Tõmmanud niidid lauatüki peale, otstesse pannud pulgakesed pingutamiseks. — "Köögin usse taga kiiksutasi. Nigu roti kidisiva õnnõ. Pärast pani jõhvi. Too and õks parembat hellü." Kui natuke vanemaks sai, tegi kandle. Bassikeeled lasi vokiga vasktraadiga peale.

*

Käisime Ellen Veskisaarega Mõnistes helilindistamas. Väike portatiivne magnetofon streigib. On üsna vaikseks jäänud ja pealegi on kõrvatelefon korrast ära. Vahel on natuke krõbinat kuulda, teinekord aga ei tee häältki. Täna tuli üks juhe hoopis lahti. Läksin kõigepealt Mõniste sepa juurde. Tinutas juhtme kinni, aga telefoni siiski korda ei saanud. Töötasime terve päev nagu kotis — midagi kontrollida ei saanud.

*

Eile täienes meie ekspeditsiooni koosseis ja varustus: T[eaduste] A[kadeemia] Presiidiumi maastikuautoga — see jääb nüüd ekspeditsiooni lõpuni meie käsutusse — saabus Kirjandusmuuseumi fotograaf ning helitehnik R. Hansen. Hansen tõi Tartust kaasa statsionaarse elektrimagnetofoni D3 ja uut kütet portatiivsele magnetofonile. Saame nüüd kahe magnetofoniga helilindistada.
lindistamisele

Laulikuid sõidutatakse TA presiidiumi maastikuautoga helilindistamisele.
Vasakult: O. Niinemägi, A. Põder, C. Tammemägi, S. Porosson ja autojuht.

*

Kui oma magnetofoni Saru saeveski punanurka üles seadsime, oli meil kohe uudishimulik poistesumm järel. Niisugust asja juba igapäev ei näe! Pidime uksed sulgema, et kära liiga suureks ei läheks.

Seni kui Selma Lätt oma laulikud Mõnistest ja Sarust autoga kohale tõi, otsisin mina pillimehi.

*

Ekspeditsioonile saabus külla Kirjandusmuuseumi direktor sm. Ertis. Ta tahab võimalikult palju näha ja kuulda ning tuleb meiega laulikute juurde kaasa. Autojuht sõitis Võrust bensiini tooma. Nii tuleb enne lõunat jala ringi käia. E. Ertis, E. Tampere ja mina läksime portatiivse magnetofoniga otseteed Vana-Roosasse. Ilm oli lämmatavalt kuum. Meil veab — magnetofoni tassib direktor.

*

Urvaste kirikumõisas elab vana saksteteenija Kati Toom (84. a.), kellelt Leiti Kannukene on mitu rahvalaulu üles kirjutanud. Püüdsin neid laule ka helilindistada, kuid Kati Toome hääl oli nii nõrk, et võtted tulid väga halvad. Vaeslapselaulu esitades hakkas ta ise hääletult nutma ja hääl katkes.

Väikene ol´li, es ma näe...
Lahkumisel püüdis Kati Toom saksteteenija vana harjumuse järgi meil kätt suudelda. Mingi mineviku vari puudutas valusalt hinge...

*

Leivu keele (läti keeles libišu valoda — "eesti keel" ei kasuta siin keegi) oskajate arv kahaneb iga aastaga. Kõnekeeleks ei ole leivu keel enam üheski kodus. Leivu keelt mõistab ca 10 inimest, kõige noorem neist on ~ 50-aastane. Veel mõnikümmend aastat ja vanast eesti asustusest annavad tunnistust ainult vanad eestipärased kohanimed Ilzenes.

*

Külastasime Artur Petersoni (~ 50 a.) Paitjani (Paikna) külas. Ta võttis meid vastu rõõmsalt nagu ikka oma inimesi. Paitjani külas on Artur Peterson ainuke leivu keele oskaja. Vanematega rääkinud Artur küll leivu keelt, kuid vanemad on surnud. Oma lastele ta enam leivu keelt ei õpeta. "Vohnaaigu", räägib Artur Peterson, "kõik na küla pajati leivu keelt". Leivu keelt kuulates tunnetad kohe ühtekuuluvust Mõnistemaaga. Palju on Mõniste murrakust tuttavaid sõnu: ussõ = välja, vällä kuulma = ära surema jne.

*

Sel ajal, kui meie toas helilindistasime, oli peremees autojuhi läbi sõimanud. — Mis ta sõidab hea heinailmaga maad mööda ringi ja viidab tööinimeste aega! Meid õnneks segama ei tuldud.

*

Viimane päev Varstus. Püüame igat minutit kasutada helilindistamiseks. Hommikupoolikul lubati MTJ-ist voolu. Läksime Vana-Roosasse haarangule. Raske on praegu enam kedagi kätte saada. Rahvas on heinamaal. Tühja me sõit siiski ei läinud. Kanala juurest saime autosse Marie Nuti, tee pealt August Languse ja ühisel nõul võrgutasime ära ka Maali Käärmanni. Suured teened olid siin sõnakal August Langusel, kes meie tööst hästi aru sai. 13. juulil oli ta kuulnud ka raadiosaadet meie ekspeditsioonist. Nähtavasti meeldis see talle väga.

RKM II 63, 11, 38/9, 40, 49, 69, 76/7, 86/7, 97, 98/9, 108/9, 114/5




Ellen Veskisaar (Liiv)

Käisin Juuda-järve sood vaatamas ja pildistamas. Teel nägin midagi hundisarnast.

*

Suurt huvi pakub kõigile oma häält pärast kuulata. See, kuidas vanapaar Haavisted kuulavad, ei lähe vist eluaeg meelest ära. Sellistele lihtsatele inimestele on tehnika veel midagi hästi kõrget. Jaan Haavistel on pisarad silmas, kui raadiost tema naise hääl kostab, ja ta ütleb: "Nüüd võib ära surra, nüüd on meie hääl ka raadios."

RKM II 63, 265, 275




Selma Lätt

Kuna oli jaaniõhtu, siis tegime hiljem ühise jalutuskäigu, et vaadata jaanitulesid. Tegelikult oli näha udumeres üks tuli, mida arvati olevat Vana-Roosa kiriku juures. Kaunis pilt oli vaade Mustajõele. Udu oli nii suur ja nii kõrgel, et kõrgema metsa tipud paistsid sealt saartena. Lõpuks märkasime tuld all enda ees jõe kohal. Arvati, et see on tingimata rahatuli, sest kes siis jaanituld soos teeb. Noored: Olli Niinemägi ja Ellen Veskisaar ning noormehed Andres (Tampere) ja Jaan (Jõgever) asusid rüütlitena kannul. Peale keskööd tulid meie neiud ja surmtõsistena vaikisid ja ei vastanud meie küsimustele ja nokkimistele ainsa sõnaga. Vapralt pidasid oma tõotuse välja. Hommikul siis selgus: neiud teinud 9 sorti lilledest (võttes igast sordist 9 õit) pärja, pannud selle ristteel pähe ja peale selle ei tohtinud nad enam sõnakestki rääkida. Pärg pandi padja alla, kus see ka tõepoolest hommikul oli. Nii pidi jaaniööl tulevane end ilmutama. Ahastus oli suur: Olli Niinemägi polnud üldse und näinud ja Ellen Veskisaar oli tõenäoselt näinud seda, keda süda ei igatsenud, ja tundis nagu hirmu, et kas ikka tõepoolest see!

*

Tee läks üle nurmede ja niitude otsejoones ja lõpuks olimegi jõekaldal kauni talu õues. Eemalt nägime õues kõndimas aluskleidis naist, kes meie eest kiiresti tuppa läks. Selgus, et see ongi Peti. Ta on juba kolm nädalat voodis olnud. Küsisime, kas arst on käinud. Vastab, et ei ole, ta ei tahtvat. — Ma taha är' koolda — vastab. Voodis aga elavneb peagi, kui kuuleb meie soovi. Selgub, et ta ema on olnud suur laulik ja ema laule ta oskabki. Ema käest on korduvalt käidud üles kirjutamas. See oli kunagine suurlaulik Hipp Paas.

*

Sõidame hommikul Ellen Veskisaarega Paganamaale, sinna Vanapagana pärispaika. Krabi end. mõisa kohal küsime, miks seda Paganamaaks nimetatakse. Vastatakse, et seal elanud Vanapagan ja praegugi veel on seal ürginimesed.

RKM II 64, 17/8, 19, 24










Harjumaa (Jüri)
1957

Rudolf Põldmäe

Sain tänavu ligi 20-aastase vaheaja järele uuesti ülesande vanalt tööalalt koguda rahvaluulet Harju rajoonist, mu vanast kodukohast ja töömaalt. Ajad on muutunud oluliselt, ise oled muutunud nendega koos, seega eeldused tööks on teistsugused kui enne. Äratas isegi veidi kartust, nagu esmakordselt 1928. a. suvel tööle asudes.

Mu esimeseks konkreetseks ülesandeks oli kirja panna ja võimaluse korral helilindistada oma ema laulud ja jutuvara. Olen temalt palju kirjutanud, samuti on tema jutukust pidevalt kasutanud vana perekonnasõber T. Võimula, kuid ikka jätkub tal midagi uut, värsket, mida pole oma lastelegi eluaja kestel jõudnud jutustada. Või toob kõrge vanadus — ta saab mõne kuu pärast 80-aastaseks — aina uusi mälestusi lapsepõlvest esile? Seejuures on ta jutustamistahe tugevam kui kunagi varem, tahaks nagu kõik ära öelda, mis eluajal kuuldud, nähtud, läbi elatud. Ta lausa kurtis juba, et kuhu on jäänud need "muuseumimehed" — enne käisid ühtelugu tülitamas, kui oli vähe aega ja tahtmist jutustamiseks, aga nüüd, kui jutustaks veel viimase ära, pole neid kuskil näha! Vana Võimula ka mulla all, see käis vahel iga pühapäev korraks usutlemas!

*

Igatahes magnetofon — selles on folkloristi unistus ja armastus ühekorraga teoks saanud! Oleks säärane aparaat pool sajandit varem maailma sündinud, siis me kuulsad rahvaluulekogud oleksid midagi muud kui nad praegu on. See oleks suur kõnelev raamat oma puhta keelemurde, stiili, hääle intonatsioonide, meeleolude ja tundenüanssidega!

*

Igatahes peaks meie kogumistöö pearõhk asetuma just lindistamisele, sest niiöelda "surnud" tekste oleme küllalt "kuhjanud" (ühe juhtiva folkloristi väljendus eriti ka minu korjamistöö kohta!), nüüd peaks tõesti rohkem jäädvustama elavat sõna ennast kõigis tema mahlades ja värvides. [---]

Kuid ma annangi põhjust arvustamiseks — kaldun asjast kõrvale, teen üleliigseid mõttekäike! Aga seda "nõrkust" olen ma alati endale lubanud rahvaluulekogude sissejuhatustes või päevikutes — ehk on neis siiski mõni tera tõtt või vähemalt tüüpilisi jooni inimese mõtlemisest teataval ajastul ja teatavas olukorras.

RKM II 65, 195/6, 202, 203/6




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS