Võru ligidalt keerasime Kirepile Verijärve kaldale kingule jaanitulele, kuhu voorisid bussid, veoautod, "Pobedad", "Moskvitšid" ja rahvast. See oli esimene jaanituli minu elus! Puuriidale oli ümberringi laotud koonusekujuliselt kõrged puud. Peagi sõitsid mootorratastega neli tõrvikukandjat, kes süütasid jaanitule. Kõrgele paiskus leek, paisates õhku suitsu ja tulesädemeid, mis lendlesid järvele. Valgete, roheliste ja kollaste rakettide praksudes esinesid Võru Kultuurimaja puhkpilliorkester ja segakoor. Mehed käisid omale jaanitule pealt piibule tuld võtmas ning lasksid tulel paista kaelale, seljale, kõhule, mis vana kombe kohaselt pidi kirbud ära hävitama.
Misso suunas sõites juhatati meid Luhamaale. Keerasime siis kõrvale suurest teest. Sõita küll palju ei saanud — tuli ületada paar mäekest, vesine heinamaa, kraav ja oja läbida — igatahes ideaalne krossirada! Nii jõudsime Hõbemäe talu juurde, kus pidid elama setud. Juba eemalt kostis laulmine ja mootorratta põrin. Jõudsime talu suurele õuele — ja missugune pilt meile avanes! Üks noormees mootorrattaga ajas õues hanekarja taga, hulk mehi ja naisi istusid murul aida ees, viinapudel keskel, ning laulsid, kuis hääled võtsid. No tuli välja, et setudel olid vana kalendri järele suvistepühad. Ei olnud midagi parata. Neid laule, mis nad laulsid, ei saanud üles kirjutada, kuna nad midagi korrata ei kavatsenudki. Lisaks kõigele ei olnud need laulud mitte viisakad. Muidugi oldi meie vastu väga lahked ja paluti ka ringi istuda. Ja nüüd ma kahetsen siiani, et mu fotoaparaat oli korralikult ära pakitud. Nimelt kostus eemalt laulu ja peagi tuli õuele hobune, 2 setu rahvariides naist istusid tal seljas — seljad vastamisi, tagumine ütles sõnu ette ja esimene laulis. Kirjeldamatult koomiline!
Tee peal sai veel minu üle naerdud — igatahes väga ebamugav tunne. Nimelt olid Partsojal ühe kausi sees ühed väikesed taimed kasvamas, päris lehekesed. Garšnek siis küsis minult, et mis see on. Ma mõtlesin, et mis seal potis kasvatatakse, eks ta ikka mais ole. Oh sa tont, olevat hoopis kurgitaimed olnud. Pärast eksamineeriti mind iga põllupeenra ääres; eks see olnud linnalapse sissekukkumine.
Suures kambris, kus me olime, põles tuli suures ahjus. Varsti tuli üks setu mees väljast vihma käest ennast sinna kuivatama. Ka temaga ajasime mõnusat juttu. Kui lihtsameelsed need inimesed seal küll on, lausa looduslapsed. Ja mina kujutlesin, et kõik on nagu Tallinnaski.
Pässil on ikka üks hea nina! Juba oli ta naabertalu naisterahvaga tuttav ja teadustas, et meie hakkame sealt sooja piima saama. Garšnek selle peale muidugi krimpsutas nina ja ütles, et tema piima üldse ei joo, iseasi on üks pudel õlut. (Muide, üks väga tihti esinev dialoog!) Rõuge on väga kaunis oma mägise maastiku, 6 järve ja Ööbikoruga. Ööbikorus toimusid samal ajal arheoloogilised uurimistööd ja väljakaevamised.
Panime omad pambud rattale ja hakkasime hüvasti jätma pererahvaga. Veera tuli põllult nutuste silmadega — oli sirbiga sügavalt kätte lõiganud. Tohterdasime siis oma Punase Risti tagavaradega, mis minu "lendamiste" tõttu kaunis kasinaks oli jäänud.
Ja siis lõppeks Vastseliina. Tee peal peatusime veel tuttava Neiman Elle juures. Temal oli siga haigeks jäänud — lamas viltu põrandal ja ei liigutanud kõrvugi. Neiman ise oli ka ehmunud, loomaarsti läheduses ei olnud. Otsustasime, et anname oma tagavaradest seale kastoorõli sisse. Neiman ja Garšnek hoidsid siga kinni, panid pulga põiki suhu ja mina viskasin seale paar kastoorõli-ampulli suhu. Mul oli väga hirm, sest siga karjus nagu siga, kel villu pügama hakatakse. Mine tea, hammustab selle pulga katki ja minu sõrmed jäävadki talle suhu! See tänane päev üldse on nagu samariitlaste rändagitbrigaadi tööpäev.
Kriitilisi märkmeid.
1. Viitina, Luutsniku (Vana-Laitsna), Krabi, osaliselt Nursi jne. jäid ekspeditsiooni poolt "puutumata maa-alaks". Marsruudi plaan oli ühe kuu kohta liiga suureks paisutatud. Kitsamal maa-alal töötamine oleks arvatavasti andnud paremaid tulemusi.
2. Miskipärast on juurdunud ekslik seisukoht, et laulmine pole mingisugune töö. See on lõbus aja "surnukslöömine". Sellepärast — ei mingit hüvitust laulikule, peale tänusõnade... Laulik küsib laulude eest hüvitust, mida ekspeditsioonil ei ole. Võru ekspeditsioonil oli laulikute poolt mitu ettevaatlikku viidet: "Milleks laulda? Ega ma selle eest midagi ei saa!" Paljud laulikud juba laulu ettekandega kulutavad rohkesti kasulikku tööaega. Nad oleksid küll õigustatud töötasule või hüvitusele.
3. Ekspeditsiooni korraldajad ei tunne muret, kuidas raskeid aparaate lauliku juurde toimetada. Jalgratastel see ei ole võimalik. Transpordiks mingisuguseid summasid ei määrata. Mõned rahvamuusika-sõbrad-entusiastid omal algatusel on kasutanud individuaalset autot, et selle akust toita magnetofoni (L. Tauts, B. Kõrver, Zeiger jt.). Asutused peavad tähtsusetuks anda autot ekspeditsiooni käsutusse, kui seda saab kasutada "paraadiks" või isiklikeks mugavusteks.
4. Üles võtta on vaja kõiki neid ekspeditsiooni ajal kasutatud objekte, võibolla ka etnograafilise tähtsusega momente, kuid ekspeditsiooni ennast pole üldse tähtis jäädvustada. Siin on vastupidi toimitud, mis ei ole õige.
Häbi ja piinlik on selle viletsa fonograafi pärast, mille rullilt vaevu midagi kuuled. Päälegi ei saa ju rullegi säilitada. Need olid viimased rullid. Lood tulevad välja kirjutada ja rullid jälle puhastada.
Marie Kivi on 82-aastane astmahaige vanake. Juba 2 aastat on ta lamanud voodis. Ta räägib hingeldades ja vaevaliselt, kuid kõigest hingest tahab meile laule ette öelda. Mälu ja kuulmine on tal veel väga head. Marie Kivilt saame selliseid ehtsaid regivärsilisi rahvalaule, milliseid me siin üldse veel pole leidnud. Ja vaevalt on keegi kunagi sügavamini mõistnud meie töö väärtust, kui see 82-aastane eideke, kui ta laulude vahele lausus — "Justkui oled ühe lapse sünnitanud, kes akkab ilmas elama pärast sind..." Ja hiljem — "Lapsi minust ei jää, aga jäävad laulud ja jutud."
Õhtu eel olime teistkordselt Marie Kivi juures. Mariel oli tervis täna pisut parem, isegi laulis natuke, nii et saime ka mõne viisi üles märkida.
Marie Kivi ei räägi maali- vaid maa-alja põõsast Kõigustes. Ta mäletab selgelt, kuidas vana Mari hõbesõrmust vette kaabitses, vee põõsa viskas ja tagasi tulles ütles: "Maa-aljas nuttis — see aigus saab terveks." Vana Mari juures käinud kogu ümbruskonna rahvas koos. Mari surnud ~20 aasta ees 105-aastasena. Marie Kivi teab palju laule ja jutte, mida me kuskil mujal ei ole kuulnud, ja tahab neid elu-eest meile edasi anda. Kui parajasti üht laulu kirjutame, tuleb ta noorem õde. See on hoopis teist sorti inimene. Viskab Mariele saiad hoolimatult pähe ja toriseb vihaselt: "Mis sa koterdad! Ise akkad surema, mõtle jumala peale!" Marie ei lase end segada. Ta kordab: "Minust ei jää järele lapsi, aga jäävad puud, mis ma olen istutanud ja laulud ja lood..." Kui õde on ära läinud, jätkab Marie laulu etteütlemist. Mida rohkem ta räägib, seda huvitavamad jutud tulevad talle meelde. Lõpuks meenutab muinasjuttu, milles saunamees peremehe pulmalised huntideks muutis, kuid väsib nii, et me ei või enam jätkata.
Järgmisel hommikul oli palavikutunne ilmne. Lõuna ajal tõusis palavik üle 39°. Kuigi muuseumi direktor tahtis mind mugava autoga koju viia, arvasin, et tõusen varsti ja jatkan tööd. Seekord aga pettusin eneses väga, sest palavik aina tõusis ja püsis kolm päeva 39,6° piirides. Ägasin ja higistasin ning oli hale, et ei pääsenud enam neisse võluvatesse Saaremaa küladesse, kus mul oli nii toredaid inimesi, kes olid annud nii sügavat töövaimustust ja elamusi. Pealegi oli töö mitmes osas pooleli.
Saaremaa küladel — seal, kus etnograafia sulle lausa sülle tuleb — on kahtlemata oma sügav võlu. Siia lisandub veel saarlase lahkus, kaunis kõne ja mingi, võiks öelda, — suursugusus. Saaremaale iseloomulikud pukktuulikud on küll lagunenud ja lagunemise ohus, sest moodsad veskid jahvatavad palju paremini, ja neil pole enam oma ülesannet. Sellest iseloomulikust pildist on aga kahju. Aga küllap tuleb muulgi vanal taanduda uue ees. Vanade elamute asemele kerkivad uued. Kujundatakse välja kaunid kolhoosilinnad, nagu saarlased ise nimetavad. Kalandusega tegelevad mehed elavad väga jõukalt, 1000 rubla nädalas olevat üsnagi tavaline sissetulek.
Hämarikus, peale õhtusööki, hakati — ilma minupoolse provokatsioonita — igasuguseid põnevaid rahvajutte rääkima. Kahjuks ei saanud ma neid aga pimedas üles kirjutada. Räägiti tuliännast, katkust, nõiutamisest, lammasteniitjatest, rahaaugust jne. Perenaine Tiiu (58 a.) kinnitas küll, et tema niisuguseid jutte mitte ei usu, aga Tiiu tütar Liisi (~30 a.) rääkis, et tema kuulnud sadamas — Sanga perenaine käivat veel ikka lammaste päid niitmas ja ka tulihännaks. Kuidas nad muidu nii hästi elavad, kuigi kalamehi pole majas! Väike 11-aastane Ella kuulas neid jutte suure põnevusega pealt, silmad hirmust ümmargused. Kui pimedas lakka läksime, ei tulnud kummalegi uni. Ella puges minu kõrvale, piilus ise katkise katuse poole — viimaks tuleb aga tuliänd või tulevad lambaniitjad...
Laul, nali ja jutud kestavad kella kolmeni öösel. Tuju on haripunktil. Hakatakse Merase Liisit tellima: "Liisi, tee pohh! Liisi, no tee pohh!" Liisi kaobki mõneks ajaks teise tuppa ja ilmub sealt lõpuks valges hülgekütimundris, karbus tagurpidi peas, nii et ainult silmad ja suur punane nina välja paistavad. Tuleb suure nohisemisega — pohh ja pohh! Tuulab toas ringi, otsib võrguharki. Saab selle lõpuks kätte, paneb suure kolinaga keset tuba maha ja hakkab võrku tegema. Lõng on mäda, läheb katki. "Pohh," vihastab, kisub uusi ja uusi lõngatükke, vehib käte ja jalgadega, teeb kole naljakaid grimasse, ise puhib ja nohiseb mis hirmus — ikka pohh ja pohh! Naised sosistavad mulle naerust kõhtu kinni hoides: "Naerda ei tohi! Siis pead ise järgi tegema!" Aga tõsine olla on võimatu! Ma pole vist elus nii palju naernud! Merase Liis on töngi-tegemises ületamatu meister!
Alles poole viie ajal hommikul minnakse tuppa toodud heintele tukastama.