25. juulil sattusin Kohtla-Järve koolimajas jutule koristaja Liisa Kuningaga, kes varemini olnud laadijaks. Sain temalt mõningat iseloomustust sellelaadilise töö kohta, kuigi ta ise on väga tagasihoidlik, vastab ainult küsimustele. Juhatab aga Suitsukülla, kus leiduvat teisigi vanu laadijaid. Õhtupoolikul külastasin ebaõnnega sm. Lillepuud Narva maanteel, sama ebaõnn tabas mind Suitsukülas, kus juhatatud küsitlus-objekt oli ära sõitnud. 26. juulil külastasin sm. Jõearu't, õlivabriku töölist, kes äärmiselt napisõnaline ja halva diktsiooniga. Seetõttu temalt ka materjali vähe. Samal õhtul külastasin sm. Peili — raudtee-ehitustöölist, sain temalt mõningast materjali, ja ta juhatas mind edasi sm. Ida Luukase juurde, kellelt sain materjale laadijate eluolu kohta.
20. oktoobri hommikul asusime väljapuhanult oma ülesannet teostama. Kõige esmalt juhtisime oma sammud Kohtla-Järve Õlivabriku peakontorisse, kus pöördusime käitise a/ü juhatuse poole oma ülesannete ja soovidega. Sealt juhatati meid kultuurikomisjoni ja kaadrite osakonda, sest meil oli tarvis luba vabriku maa-alal liikumiseks. Tutvustades end TA Kirjandusmuuseumi töölistena, kes tulnud töölisfolkloori koguma, algul meid pisut kui võõristati ja osutati teatavat ebalahkustki: loa saamiseks pidime ka kohalikku poliitilisse eriosakonda puutuma, kus meid koheldi suhteliselt mitte mõistes meie töö otstarvet: ei lubatud meil liikuda vabriku maa-alal tööliste seas, vaid kogumistööd võisime teha ainult eraviisil — pärast tööaega tööliste kodudes.
See aga on koguni omapärane maailm seal Kohtla-Järvel ja Kiviõlis. Töö tundub meile "pealtmaa" inimestele kohutavalt raske, kuid kuidas harjumus inimest elule teisiti vaatama õpetab, selgub üsna ilmekalt sm. Lutsu abikaasa kõnelusest: "Tema (s.o. sm. Luts) ei tahagi pealmaa olla — tema on nagu haige, kui ta ei saa alla strekki pugeda. Ta tahab, et isegi ta maetaks sinna." Seal tundsime tõsist tööarmastust ja indu. Niisuguste tublide nõukogude inimestega koos ei karda me mingisuguseid raskusi.
|
Sohvi Sepp. Foto: H. Tampere, 1954. |
23. juunil.
Hommikul sõitsime Kallastele ja sealt edasi Torila külla
(~2 km Kallastelt) Kulli Sohvi juurde. Sohvi on väike küürus
eideke (83 a.), kärmas ja kiire. Üks silm on tal kaetud kaega
ja näib nagu ümmargusem, teine aga see-eest jälgib kõike
ümbritsevat mitmekordse tähelepanuga. Kõigepealt esitab
Sohvi meile orjuslaulu "Oleks minu olemine..." Meenub M. Gorki Irina Fedosseva
ettekande kirjeldus. Ka siin oleks Gorki sulge vaja! Sohvi on tõeline
kunstnik. Igale laulule elab ta kogu olemusega kaasa. Kui saaks kuidagi
jäädvustada žeste, miimikat ja kümneid eri varjundeid hääles,
millega ta esitab laulud. Hale-haledalt loeb ta: "Ärra teeb eden ai,
ai, ai...", lööb siis käed peremehe moodi puusa ja lõpetab
erilise kahjurõõmu ja mõnuga — "mina taga trai, rai,
rai." Laulmiselt läheb Sohvi sageli üle deklameerimisele. Küsimus
pole viisi unustamises, vaid väljendusvahendite valikus suurema ilmekuse
saavutamiseks. Deklameerimine koos miimika ja žestidega on mõjuvamad
monotoonsest viisist. Sohvi ei tunne mitte ainult laule. Ta on ka tunnustatud
arst. Üks vene naine ootabki parajasti "soontetasumist". Salakesi
loeb Sohvi mulle nõiasõnu soonenikastuse, luumurde ja tuulest
ning kust [veel] tulnud haiguste vastu. Viib siis mu teise tuppa ja õpetab,
mida tuleb teha, et peigmees maha ei jätaks. Ka sünnitus-sõnad
annab mulle ja lisab ise — võta omale, ega nad koormaks ole. Kõiki
sõnu ta siiski pole nõus välja andma. Veresõnu
minevat tal omal vaja. Sohvil on ka "vaenu-käed". Nagu ta ise räägib,
on ta lapsepõlves vainuköie ära lahutanud ja sellest
tulnudki imejõud tema käte sisse.