Harjumaa (Jüri, Jõelähtme ja Kuusalu kihelkond)
1938

Rudolf Põldmäe

Juubelite ajajärgul sobib hästi meelde tuletada fakti, et asusin rahvaluulekogumisele kümnendat suve. Nii et — ole tervitatud, soovime südamest jne. jne. — ilusad sõnad, mida keegi sel puhul küll lausuma ei tule. Kuid hindamist see töö kindlast väärib, kui mitte just suurte sisuliste saavutuste, siis vähemalt teostamisraskuse poolest. Tunnen, et päevpäevalt muutub töö aina ebasoodsamaks ja väiksemadki tulemused nõuavad aina suuremat pingutust. Elu on maalgi muutunud seevõrra uueaegseks, et tunned lausa häbi, kui pead moodsa tänapäeva keskel hakkama tõsise näoga kõnelema vanadest naiivsustest, mida moodsa eluga kaasa sammuvad vanakesedki harva usaldavad lagedale tuua, sedagi ainult oma lastelaste primitiivse fantaasiajanu kustutamiseks.

*

Enda õigustamiseks pead alustama pikki loenguid küsiteldava materjali ajaloolisest ja rahvuslikust tähtsusest, tõendama endagi ilmset üleolekut sellest ja julgustama vanakestki, et ega temagi nüüd enam sellesse pimedasse maailma kuulu, olgu ta vaid vahetalitajaks oleviku ja kaugema mineviku vahel, sest seda ta aastad ju võimaldavad. Või pean ma pöörduma hoopis noorte inimeste poole — need ei tea ju vanadest asjadest midagi! Aga küllap vanadel inimestel oli tagavaraks ka mõistlikku tarkust, mida nüüdse nooruse kergemeelsusele võiks mõneski suhtes panna piduriks. — See on tõsi, noormees, vastatakse. Küll on nüüd noored muutunud halvaks, laisaks, uskmatuks! Vaata, kuidas meid ema õpetas tööd tegema, riidles käima, jumalat paluma! Ja algavad rännakud muistse elu olevikust erinevail radadel [---].

*

Vahel olen mõnda inimest tabanud väljaspool kodust elu. Juhuslikul teekäigul või võõrsilviibimisel tunneb vanainimene ennast siiski ebamugavalt, rahutus kasvab järjest mööduva aja või olukorra ebaharilikkuse pärast. Kodus on sama inimene palju püsivam ja kannatlikum — seal ju aega elamiseks ja kõigeks. Rahulikuna tundub inimene ka oma koduümbruses — naabritalus, oma põllul, metsas.

*

Tuleb teha oma töö endastmõistetavaks, millega lepivad asjaosalised ja kõrvaltvaatajad. Arvuka kuulajaskonna käest olen tavaliselt enda lahti raiunud, kuid hoidnud suhted pererahvaga tihedad, et keegi ei suhtuks töösse vaenulikult. Sagedasti olengi tutvustamist alustanud perekonnast ja alles teiste toetusel jõudnud asjakohaste vanade juurde. Olen sel viisil saanud nagu tööloa perekonnas ja kasutanud teiste värsket tutvust nagu soovitust vanema põlve ees. Ja siis jätan maha endised tuttavad ning kuulun ainult uutele. Ja teen enda noortele koguni ebahuvitavaks, igavaks, et neil ei jätkuks asja minuga koosviibimiseks. Muidugi, raske saavutuste koormaga kohalt tõustes olen valmis kõigile, sest ka lõppmuljed ei tohi jääda halvad. Kes teab, tuleb keegi ametikaaslane samasse kohta tagasi, kes teab, ehk olen ise järgmine külastaja. Igas suhtes on parem, kui noortel ja vanadel jääb harukordsest külastajast kõigiti positiivne mälestus.

*

Viimastel aegadel olen muuseas väga sagedasti andnud jutustajaile ka rahalist tasu. Tean, see teeb suhtumise asjasse veidi materialistlikuks. Kuid raha ei võeta alati ainult tasuna, vaid tihti ka kingina. Rahaline tasu näitab mõnelegi, et tema juttu on võetud tõsiselt, et seda tõeliselt kuski vajatakse. Kui lubad või annad raha juba töö kestel, siis mõneski tekitab see märgatava kohusetunde, mis sunnib teda korjajale kõike vastu andma, mida suudab mälust välja pingutada. Olen rahaga sobitanud inimese nagu enda teenistusse, siis pole tal kahju raisatud ajast ega muutu rahutuks ootavate töökohustuste pärast. See loob tihti usaldusliku lepinguvahekorra, mida kumbki pool on kohustatud ausalt pidama. Muidugi ei sobi igas kohas raha pakkuda, mõnes paigas ja mõne iseloomu juures tundub see lausa solvamisena. Kuid ega taludeski pole vanadel peremeestel-perenaistel alati raha üleliia käes. Ja vaesel saunikul või vallavaesel on ka 50 senti suureks meeleheaks. Olen ostnud viimastele isegi leiba ja kõige tavalisemat tarbekaupa — see on mõnelegi teinud võrratut rõõmu ja tänutunnet. Muidugi peab selles küsimuses olema takti ja olukorra taipamist.

*

Liikusin edasi Lagedi mõisa poole, kus teadsin asuvat jällegi minu ema häid tuttavaid, endise Irda sauna vanarahvast (Kamsid). Kuid teel sattusin koolirentniku tallu ja nägin peatselt vanas peremehes sobivat jutukaaslast. Jüri Maar oli küll nimeliselt peremees, kuid haigete jalgade tõttu juba rohkem oma tütarde hoolealune. Kerge kartulivalimise töö sobis hästi ka vestlemiseks, ja lõpuks jättis ta töö hoopis kõrvale ning andus täiel määral vestlusele. Ta osutus päris tubliks jutumeheks, kes võttis ka kõige üleloomulikumat asjaliku selgitusega ning tõi nõnda paljugi ehtsat muinasvara nähtavale. Juhatasin pärast teda veel murdekorjajale K. Mustale*, kelle külastuskäik äratanud vanamehes juba mõnusat enesetunnet, et tema jutt isegi kahele mehele kõlbab.

*

Sama hooga siirdusin ka Jõelähtme randa külastama Liisa Seppa, kes on juba Raudkatsile ja Väisänenile olnud heaks objektiks, eriti tantsuõpetajaks, ja kes möödunud aastal olnud väga sobivaks keelejuhiks K. Mustale. See naine võttis minugi tööd täielise arusaamisega ja nagu teatava kohusetundega. Vestlesin seal terve päeva, kuid tüdimust ega väsimust ei näinud ma sugugi. Jutustaja oli muuseas haruldaselt innukas raamatulugeja, kes on läbi masindanud igasugust kirjandust, kuid ometi jätnud oma rahvaluulelised teadmised rikkumata. See on kergemini võimalik naiste juures, kes loetusse suhtuvad rohkem tundega ega lase oma vaimu ümber vormida ebaolulise raamatutarkusega, nagu seda tihti juhtub meeste juures.

*

Virve külast leidsin jutuoskaja Jaan Rantmanni, kelle sidusin endaga terveks päevaks. Ostsin temalt ühe vana piibli, seetõttu ta tundis ennast nagu kohustatud olevat minu soove täitma. Mehe jutuoskus oli südantkosutav, samuti püsivus ja hea tahe. Ka nooremad inimesed suhtusid arusaavalt, soodustavalt. Seal majas suvitas keegi linnaproua, kes muuseas kõneles, et tema olevat lapsena 29 aastat tagasi näinud Pärnumaal Kallis tõelist 7 Moosese raamatut. See olnud Kalli kiriku lähedal Korrise poes ja ta näinud seda oma silmaga.

ERA II 192, 11/2, 13/4, 19/20, 21/2, 22/4, 27/8, 29/30, 44










Setumaa
1938

Ello Kirss

Kui kevadel 1938 avaldasin soovi hakata Eesti Rahvaluule Arhiivi stipendiaadiks, siis määrati mind väga mugavalt mu kodumaale — Setusse. Pidin läbi käima selle Meremäe ja Vilo valla setu-vene segakülade ala, mille keskpaigu asus ka minu kodutalu. Päärõhk tuli panna juttude, ikulaulude ja õigeuskliku rahvatraditsiooni kogumisele. Tööd tuli alata niipea, kui eksamid lubasid, sest kuu aja taga ähvardas juba jutusteajamisele kardetav heinaaeg. Otsustasin kogumist alata kõige koduligidasemaist küladest, Krantsovast, Vasildest ja Sergast ning siis järkjärgult siirduda kaugemale.

Nii saabusin viimase maipäeva soojas vihmas Tartust koju, Süvaorgu — oma kogumismatkade lähtepunkti täies kogujavarustuses, kaasas ERA-lt tunnistus, reisirahad ja algajale ülitarvilikud juhised kogumistööks.

Siin kodus ei ennustatud hääd minu ettevõttele. Mis lootvat mina veel leida uudist, nii arvas isa, kui siin juba tema poisikesepõlvest saadik olevat kogutud seda luulet. Tema mäletavat, kuidas Heinrich Prantski mitu korda olevat tulnud nende poole öömajale, et tarvis jälle mõni päev kirjutada laule, muidu Helene Masen läheb ette. Teiseks arvas isa, et suvel keegi ei hakka jändama juttude-lauludega, kuna setudel sellisteks asjadeks on juba oma päris aeg olemas — lihasöök talvel.

*

Serga asunduses. [---] Siiasamasse üle kingu paistab teise talukese katus ja korsten. Tõusen kinguharjale ja olengi juba teise talu piirkonnas. See on väga sarnane eelmisele. Elumaja vähe suurem, kaske pole selle taga, kuid väike kodune hooneterühm näib selga toetavat vastu tihedat tumedat kuusetukka. All lepiku ääres sööb kolm lehma ja ema tütrega päästavad neid kammitsast, et koju ajada. Suur karvane koer tuleb mind haukuma. "Ilves, ei tohi puttu!" keelavad naised. Teen jälle oma sissejuhatused ja kordan küsimused. Perenaine on otse liigutatud, et vanust asjust hakatakse ka lugu pidama. Ta ise on juba tublisti üle keskea. Kuid kahjuks ei teadvat ka tema jutuseid. Polevat niisugust pääd. "Õgal inemisel om uma hood´a," seletab ta. "Kellel om jutusõhoo´da, tuu jo' näid kullõski õgast paigast ja püsüse' nä' täl kõik meelen ka'. Mul om rohkõmb tüü-hood´a." Aga ikulaulud? "Noh, naid mõist õgaüts. Ku sul ka uma ar' koolõs, hallõ om, ni' ikõt pääle umma halõhust." Lähme tarre ikulaulu kirjutama. Tal on seni aega, kui peremees Miko valmistab kartulimaad. Siis lähevad nad tütar Manniga kartulipanemist lõpetama. Terve maja on ehitatud esialgselt üheks ruumiks vana viisi järele ning hiljem kerge laudseinaga eraldatud pära- ja edelapooleks. Perenaine viib mu tahapoole, kus on pikk pink akna all, pühase ümber mitmemustrilisi käterätikuid ja aknal pääsusilmi katkise kaelaga pudelis. Perenaine ise vahetab eespool puhta räbiku selga ja tuleb siis laulma. Temalt kuulen esimest korda ikulaulu. Ta ikeb tätäkest. Hardub ise nii oma laulust, et pisarad voolavad üle põskede. Hüüatab nii kaugemeelselt sõnumise vahele: "No' viiäs tanomist!" "No naatas hauda laskma!", nagu rändaks ta isegi oma kaeblikkude sõnade rada. Ma kuulan ja unustan kirjutamise. Ta peab seda uuesti kordama. Siis on küll kõik mõtteriimid ja alliteratsioonid teised, kuid laulu tundesisu on täpselt sama. Sellelt, tema enese ütlemise järele mittesõnaliselt naiselt, kirjutan esimese ja meeldivama ikulaulu. Maria Vahtramägi on ta nimi.

*

Pühade [suvistepühade] ettevalmistusi.
Pühireedel tahan teha üht õige ligidast kogumiskäiku — paarsada sammu üle karjamaa naaber Oude poole. See Vana-Oude, Krantsova eakamaid peremehi, on oma pika eluea kestel osanud nii eksimatult elada juhtsõna järele: "Elä esi ja lasõ tõõsõl ka' ellä!" [---] Täna istub Oude lävel ja teeb luudi. Pojad, Petra ja Ivvan toovad toobriga vett mäele. Minia Palaga laotab magamiskotte aiale tuulduma. Olga kõrvetab kuuma veega lutikaid õuetõstetud sängist. Näen, et ma pole tulnud hääl ajal. Naabrirahval on käsil majakraamimine. Nad puhastavad maja harva, aasta kolmeks suureks pühiks ja külapraasnikuks, mitroskipäevaks, kuid selle eest põhjalikult. Puhastustööst võtavad siis ka mehed osa. Iga aknapiit, iga lae- ja seinapalk nühitakse siis liivaga ja uhatakse veega. Homme hommikupoolel pannakse saun küdema, pojapoeg toob kased ukse ette, tarekaartes kuivab vist juba eilsest saadik kirju vasikanahk. Nii tuleb suur suvistelaupäev.

*

Suvisted. Esimese pühi hommikul vara tuleb Vana-Oude meie poole. Toob lüpsikuga pühadeõlut ja laenab meilt suure piimakannu, et sellega joodavat matusele kaasa võtta. Täna on ju Pankjavitsa matusel suur mälestussööming. Otsustan minagi sinna minna, et ehk kuulen haudadel ikulaulu lauldavat.

Maanteel sõidab kirikulisi kahes suunas, eestlased Vastseliina poole, setud ja venelased Pankjavitsa poole. Kuid need samasuunalised kirikulisedki moodustavad kaks täiesti eri ilma. Otse imelik, kui eraldatult omaette need rahvakillud siin üksteise seas seni on elanud. Segaabielusid näiteks võib sõrmedel üles lugeda. Eestlased, kes mujalt siia üksikutesse taludesse sisse tunginud, peavad endid setudest paremaks. Pole tõepoolest enam kuigi suurt vahet nende Võru murde ja Setu murde vahel, kuid kui keegi häälikuid rohkem palataliseerib, siis öeldakse kohe: "Sa kõnõlat vedelähe, nigu seto". Setu laulust teavad siinsed eestlased nii palju, et "ku setokõsõ' õdagu väega rüükvä', sõss tulõ tõõsõl pääväl vihm".

Setude keskel oli jälle üsna viimase ajani käibel hüüdnimi eestlaste kohta: "tsuhkna-mõtsik", ja veel praegugi on vanemate inimeste silmis see setu tüdruk enda "ar' tsurknu", kes eesti poisse aita laseb. (Oma poistega pole see mingi häbiasi).

*

Keskmisel pühal on ümbruskonnas jällegi suurpäev. Meremäe Õpetajate Selts korraldab Kerba söödil valla eesti koolide kevadpeo. Ilmad on viimasel ajal aina paitanud ja kergitanud kõike, mis maadligi. Põllutööd on aeglasemailgi korras. Rahva meeleolu hää, sest "põld kasus, tsiga astus", ja püha peetakse kõvasti. Setumaa õitseb. Külad valendavad vislapuist ja uibuist. Need on väheviljakad ja metsikud puud söötinud rohtaedades, kuid kevadel teevad nad oma õitetulvaga Setumaa kauniks. Õuedes istub lõbusaid külalisrühmi söögilaudade ümber. Õlu ja samagon on teinud vahva töö. Kogu mahedakarvaline laotusealune kumiseb elu-rõõmu ja rahulolu avaldavaist häälitsusist. Naised leelotavad, mehed laulavad vängesõnalisi lorilaule. Lõunapaiku hakkab peorõivais rahvast mööda nurmeteid ja põllupeenraid liikuma peopaiga poole. Tänasest praasnikust on venelased välja lülitatud. Setud ja eestlased aga moodustavad noorsoo suure ülekaalu tõttu ühtlase pererahva. Neil kõigil on ühiseks uueks lemmiklauluks tsõõri tegemisel "Viljandi paadimees", kõik katsuvad hoolega meelde tuletada talvel õpitud tangosamme ja karglevad täie andumuse ning temperamendiga tihedas ringis, kui orkester mängib krakovjaaku või polkat. Vanemad otsivad hellitavate pilkudega sinisesse riietatud võimlejaterühmast omi kanaseid või peavad taas söömaaega kuskil karjamaaserval.

*

Üks ohvritega jutuseajamine.
Pääle pühi taban juhuslikult hää jutustaja, just mugava nimelt. Naaber Illaku Miitra poole on tulnud vanainimene Ul´ga Ridala järve äärest last hoidma. "Ma ka' või sullõ mõnõ jutusõ otsa aija", ütleb see, kui juhuslikult sinna sattunud, kõnelen omast jutustemurest. Jooksen kohe koju paberi järele. Ul´gal on käed haiged, värisevad alati. Ta pole halva minia pärast saanud poja juures elada ja on teeninud palju aega taludes kangaid kududes. Nüüd ei saa ta muud teha kui lapse järele vaadata. Illaku peremees ja perenaine korjavad ristikunurmelt kive. Oleme kodus kolmekesi: Ul´ga, mina ja kolmeaastane Alts, priske pruunisilmaline poisipõnn. Ul´ga on meeldiv jutustaja. Kui ta näeb, missuguse meeleheitliku kiirusega ma hariliku jutusekiiruse juures pean öeldut paberile kribima, ütleb ta kohe: "Õgas meil sõss tuld takah olõi. Lasõmõ aigumbahe." Ja ta lasebki aeglasemalt. Meil on väga hää siin päraakna all kirjutada ja vestelda, aga oma väiksemale vellele teeme ränka ülekohut. Paneme ukse kinni, et ta õue ei pääseks ja kui ta, vihane nelja seina igavusest, tuleb meid seelikuist kiskuma ja karjuma, siis meelitame kavalalt, et ta muudkui läheks jälle ahju ette tõlvaga ja täispuhutud põiega mängima. Altsikene ei jõua aga veel oma kolme aasta jooksul kogutud rammuga põit katki lüüa ja muud huvi need asjad talle enam ei paku. Ükskord ta läheb kööki ja jätab meid rahule tükiks ajaks. Saame lõpule valgetsirgu-jutusega. Siis ütleb Ul´ga: "Odot, ma lää kae, mis tuu Alts nii vakka om." Köögis avaneb aga jube pilt. Alts on saanud truubilt kätte korvi kahe äbariku kanapojaga ja — need on nüüd ta kõrval põrandal, pääkesed longus, igaveseks. Muidugi tuli süü ajada vaese kassi pääle. Jooksin siis ruttu koju ja tõin kimbu vanu pühade postkaarte. Nende jõuluvanad, jänesed ja roosid suutsid kütkestada väikest Altsi seni, kui said paberile Ul´ga Ridala jutud.

ERA II 194, 9/10, 11/2, 15/6, 16/7, 19, 23/4










Muhumaa
1938

Richard Viidalepp

19. VI. sõitsin Tallinna kaudu Virtsu ja sealt Kuivastusse. Autobusesõit Tallinn-Virtsu oli ebamugav ja väsitav. Mõned jäid "merehaigeks". Teinekord tuleks sõita raudteega.

*

Leidsin kätte Kõrgevärava-nimelise koha. Eit kodus ühes kurja koeraga. Pärisin kõigepealt, kuidas sellele kohale nimi pandud. Selguski, et siin Võlla küla karjamaade ja riigimetsa piiril on olnud juba vanasti valvatav värav. Jutustaja — Juulia Rand — oli siin olnud oma mehega väravavahiks. Seletas kaunis üksikasjaliselt, kuidas kaup olnud, milles kohustused seisnud jne. Lisaks mõned teated vanadest tantsudest. Eidel oli mõningaid muresid südamel: kas tema meeskadunuke võiks saada mälestusraha Türgi sõjas olemise eest, kas temal oleks veel lootust nõuda vallalt saamatajäänd palka, mida 30 a. jooksul pole nõudnud, jm. Lohutasin, kuis oskasin, ja lahkusin. Eide tuba oli väga koristamata ja kirbutand. Eeskojas seisis veel kasutatav "jahvekivi" (käsikivi).

Vihma saatel jõudsin öömajakohta — Kuivastu ooteruumi. Siia kogunes sel õhtul arvukalt kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid ja noorkotkaid, kes ootasid laeva, mis pidi neid võidupühaks viima Tallinna. Poole ööni paugutati siin uksi, kajas saabastatud samme ja jutukõminat. Tuule ja tormi tõttu oli nende sõit vist küllaltki ebamugav.

*

Saunad küdesid. Matsi talus oli voodipäitsesse toodud kaseoksi. Lähenemas oli võidupüha ühes jaanipäevaga.

Küsitlesin Tusti küla karjamaal kahte eidekest — ilma nimetamisväärsete tulemusteta. Teisel eidel oli seljas kaks kasukanahkset pihikut ühes mitme villase jakiga-kampsuniga. Vilude ilmade tõttu näib veel sageli kantavat kasukaid.

*

23. VI. Kahjatsetavasti polnud ma sel päeval heas tervises. [---] Kahjuks ei saand ma siin oma silmaga jälgida "leedutorni" ehitamist, kuid sain selle pildistada valmina, enne põletamist. [---] Kuuldub, et paaril korral kõrgemalt poolt organiseeritud võidutuled on väga tunduvalt seganud kohalikkude jaanitulede traditsiooni. Seetõttu tänavu mitmel pool pole tehtudki jaanituld ja kus tehti, pole osavõtt olnud see, mis vanasti. Nii kõnelevad külainimesed. [---] Puutus ette pühadeaegseid nähteid, mis mõjusid tüütavalt ja koormavalt: igas majas pakutakse kanget õlut, toad suitsused (tubakast), inimesed unised ja õlleuimased.

*

Laual võis näha kahe kõrvaga joogikappa. Kaks kõrva olevat selleks hea, et nii saavat kappa anda hõlpsasti käest kätte, mis tähtis mustemate tööde juures, nagu sõnnikuvedamisel.

*

Võiks veel märkida, et võidupühal ja jaanipäeval võis maanteeäärseis külades näha lehvimas päris korralikke eesti lippe. Propaganda tagajärjel võib silmata ka talude õuedele püstitatud nõuetekohaseid lipuvardaid. Raadiovastuvõtjaid näib siin väga vähe. Seetõttu näit. Tallinnas peetud laulupeole ei saand siin olla mingit otsest kaasaelamist.

*

Tänavu olen kasutand väikeseformaadilist märkmikku, mis mahub vesti rinnatasku; sinna kogun kõik eelteated võimalike jutustajate kohta, järjestatult külade kaupa. Nii on neid hõlpus kasutada.

*

Metsa vahel sõites mõtlesin, et Muhus oleks vaja teha propagandat, et talude ümber istutataks rohkem puid. Siis ei oleks külad ja talud nii väga lagedal ja tugevate meretuulte lõõtsuda.

*

Segamatult sain küsitleda Tõnu Sonni, 83 a. v., kes oli üksinda koduhoidjaks, kuna muu pere pidi olema heinamaal. See oli Palgi talus, mille jutustaja ise olevat rajanud siia. Näitas mulle kuivand kadakat: "Selle kadaga all ma magasi, kui siia tulli." Ta enda istutatud jalakad on suured puud. Visalt püsind kadaka ärakuivamisest aga arvab, et "see oo üks tähendus, et ma ka akka ää minema".

*

Seni mul fonograaf on seisnud kotis — sisselauljate puudusel.

Üllatuseks on seegi, et neis lõunapoolseis külades on väga vähe teatud kohamuistendeid. Olen näit. väga paljudelt küsind seletust Pühade kare nime kohta, kuid keegi pole teadnud vastata. Mõni ütleb, et "see nimi oo jo ilma algmisest oln".

*

3.VII. Käisin Mihkel Vaga juures Suuremõisa külas. Temast oli mulle ammugi jutustatud kui tublist laulumehest. [---] Tema naine Raiisa Vaga mäletas mõnda vanemat laulu küll paremini kui mees, kuid miskipärast ei tahtnud laulda. Ent aitas mehele mitut asja meelde tuletada: "Sul kulmu taga veel midagi? Kas sa va Miilimäe Andruse laulu ka tead? Kas see oo sul peas?"

*

4.VII. Hommikul parandasin jalgratast. Puudus oli selles, et pakiraamile ei saanud asetada fonograafi. Tagusin ise külmalt vajalise plekitüki ning kruvisin raami tugevasti kinni.

*

Kansi külas oli mulle juhatatud Truuta Pere nimega eite. Kuid talus, kus ta pidi olema, ei leidnud ma kõigele otsimisele ja koputamisele vaatamata ainsatki inimest. Ka koera polnud näha. Uksed olid lahti, s.t. lukustamata, kojauks päris vallali. Kellegi pätid ja sukad olid ukse ees maas. Kambris näis seinal olevat klaasi alla seatud "katariinasid" ja teisi vanu vene rahasid. Nähtavasti seinailustusena.

*

Muret teeb see, et mulle täna ei tulnud raha. Kotis on veel ainult üksikuid sente. Päris ilma rahata on aga küsitlemiskäike raske teostada. Vähemalt paberosse ja vekke peab ikka kaasas olema, kui kuhugi minna. Puka Andruse nõudmised, kelle juurde mul tuleb homme minna, olid aga suuremadki. Kuidas neid rahuldada ilma rahata?

ERA II 191, 11, 15/7, 19, 20/1, 22, 24, 26/7, 28, 36, 38, 40/1, 42, 43, 64/5










Lääne- ja Hiiumaa (Käina, Emmaste, Reigi, Pühalepa, Noarootsi ja Kullamaa kihelkond)
1938

Enda Ennist (Põld)

Kirikust lahkudes leidsin ukse juurest väljast 75-aastase emakese, kes virgalt ajas kahe suure veekatla alla tuld. Lahke vanakesega sobis jutt peagi, kuni viimaks sõnas: "Oda, oda, ma taha sule rääki va Pühalepa Senkpussist, ta isi leeritas mind." Tasuks aitasin emakesel kanda pinust puid. Nähes "linnapreilit" töötamas, muutusid naised julgemaks, nii et lõpuks andis kuulata pehme- ja laulvatoonilisi hiiu nalju. Lahke ja jutukas rahvas need hiidlased.

*

Lõpuks tahetakse mulle õpetada ka pisut käina keelt. Kavalalt naerdes küsitakse, kas ma mõistvat, mis tähendab see lause: ta läks must kau`to, et üsna sattas mooga = ta läks mööda nii ligidalt, et üsna puutus mu vastu; kardas = redel, raand = ämber, paargu = välisköök. Eriti vanad keelevormid, mis iseloomustavad siinse murraku sõnade kontraktsiooni kalduvust ja milliseid võib praegu veel kuulda ainult 80-aastaseilt inimesilt, olevat: kummend = kuhu me nüüd, kudend = kuhu te nüüd ja midend = mida te nüüd.

*

Millal küll kaob inimesist siin metsakolkas see kole umbusk, et ei peaks enam jutustama 10 korda päevas oma elulugu?!

*

Muuseas tuleb mul meelde, et siin esineb pea igas külas talunimi: Pendi, Viita, Vitsiku, mis näiteks Läänemaal mandril pole kuulda. Samuti tunduvad mulle võõraina naiste nimed nagu Ingel ja Aet.

*

21. juunil. Sellele päevale on määratud Emmastesse uus suvilaat. Küll on ime, kuidas siinsed inimesed laadale tormavad. Pikad voorid mööduvad maanteel, igal hobusel inimkoormad peal, noorimast vanemani — kõik laadale. Kavatsesin täna uurida Harju küla, aga kas minu jaoks on üldse sinna inimesi veel jäänud? Küsisin hommikul pererahvalt selle kohta nõu ja nemad arvasid, ehk vast üks vanamees, kes ei suutvat enam käia, olevat kodus. Eks ma lähen siis sedagi vaatama.

*

Juba enne Õnigu küla algust hakkavad kostma tugevad kirvehoobid — ehitatakse ju laeva. See on ka võrdlemisi suur sõiduk, kolmemastiline mootorpurjek. Aldi ja Õnigu rannad olevat ka ainsad Hiiumaal, kus enamasti igal aastal üks laev ehitatakse. Laevameistriks on siin jällegi saarlane, samuti ka osa töölisis on üle väina toodud, teised on suurevalla mehed. Lahkelt näidatakse mulle ruume, ehkki on käimas kiire töö. Kui olen küllalt pead pööritand kõrgeil taladel ja jalutanud dekil, külastan ka sepikoda, kus on ametis vahetpidamata kaks seppa, peale nende veel lõõtsatõmbajad ja pealelööjad. Küsin peaosanikult, kui kalliks see laev neil läheb. Viis miljonit senti, ja ehitus kestab 10–12 kuud. Nimeks saavat alustaja poja nimi "Arne".

*

12. juulil.
Hommikul äratab mind päike, niisiis võib jälle edasi "vanderdada." Siiski lähen veel enne minekut kord randa, et näha küttepuude ja palkide laadimist laeva. See on ka siin päris omamoodi ja keeruline töö. Kõigepealt laotakse vankritele halud kaldal, siis veetakse hobustega kuni praamini, sumades ise poolest kehast saadik vees. Ka siin on enamuses naised tööl, hoolimata veest ja raskusest. Hiiu naised ja hobused on küll imestusväärselt vastupidavad, ega siis ka muidu öelda, et üks naine toidab mehe ja kaks last.

*

Nüüd pean siiski minema siit lahkete inimeste seast ja küsin, palju ma neile võlgnen. Selle peale vastab peremees, et naps viina, piip tubakat ja kõhutäis süüa polevat võlg ning öömaja eest ei võtvat hiidlased kunagi raha.

*

See, kes midagi jutustab, peab olema täie mõistuse juures ja terve, siis on inimesel lusti meenutada endiseid aegu.

ERA II 188, 14, 17, 30, 32, 53, 85/6, 87, 89, 105










Hiiumaa
1939

Enda Ennist (Põld)

8. juunil. Esimene päev Kassaarel. Lähen esimeseks kohe Leena Elmi juurde, kes on keelemeestele hästi tuntud. Vanake on ju suurepärane tööväli. Temas ja ta ões Mares on kõige suurem annus hiidlaste külalislahkusest, võib öelda: lahkus ise. Mõlemad naised on kõrge intelligentsiga inimesed, põlvneb ju nende perekonnast meie andekaim poetess Marie Under.

*

10. juunil. Nüüd näen, et on palju edukam töötada korduvalt ühe objektiga kui joosta ühe juurest teise. Valisin enesele Kassaarel kolm talu, kus käisin iga päev jutlemas, ja ma olen kindel, et suutsin suurema osa kohalikust rahvaluulest tabada. Pean ütlema, et sel väiksel saarel on väga kaunis loodus ja sõbralikud inimesed, nii et elaksin meeleldi terve suve nende keskel. Elamud puhtad ja ruumikad, süüa saab, inimesed külalislahked, loodus meeldiv, nii et ei jää midagi üle soovida. Tunnen juba ette hirmu Emmaste ees, kus tuleb jälle lüüa lahinguid usuvendadega.

*

11. juunil. Täna on pühapäev ja esmakordselt soe ilm. Kavatsesin hommikul kohe ära sõita, kooliõe palvel jähin siiski ja võtsime lõunani nende õiteküllases aias päikesevanne.

*

13. juuni [---] Lähen Torupilli-Jussi kuulsat pilli vaatama. Jussi vennapoeg, kelle oma praegu see haruldane asi, on nii lahke ja seletab mulle ta ehitust ning lõpuks mängib loogi. Saan isegi haruldasele pillile hääle sisse. See on mu esimene tutvus kuulsa ja ainsa hiidlaste mänguriistaga.

Õhtu eel satun tööle haruldaselt roppu elamusse. Olen harjunud hiidlaste kasinusega ja on tõesti vastik otsida astumiseks ruumi kanaväljaheidete vahel põrandal. Algul kavatsen kohe ära minna, kuid vanake on üsna jutukas ja samuti ta paarkümmend aastat noorem nainegi. Nad on väga primitiivsed, ajalehti ei loe (lugemine on muidu üldine siinseis taludes). Seepärast on nende keel säilitanud vanimaid murdejooni ja nende mõtteviis väriseb kodukäijate jm. ees. Kannatan ära halva õhu ja kirjutan, tõrjudes säärtele ülesronivaid kirpe.

*

21. juunil. Mõtlesin hommikul edasi sõita, aga täna on suur kuumus siin liival, mis hr. Jõe arvates sulatavat juba inimese varju ära, rääkimata inimesest enesest. Jään ootama pealelõunat ja ilma jahtumist, kirjutades materjali tindikirja.

Olen siis lõpuks Kõpus puruväsinuna peale 4-tunnist turnimist liivasel teel. Saan kahetoalise korteri Kõpu algkoolis, kust õpetaja mõne päeva eest välja kolinud. Kombineerime kahele lauale õljekotist jm. voodi, ämbriga vett ja pesukauss ka — ja muud väsind rändurile pole vajagi. Peale põhjalikku pesemist tunnen ennast üsna mugavalt oma voodis, mille ristisin "õrreks" kanade kõrge magamisaseme järgi, sest minagi jõudsin omasse tabureti vahendusel.

*

23. juunil. Niisiis need kallid pühad läänepoolsemas Eesti sopis üksinda võõra rahva seas. Aga ma pole seepärast sugugi õnnetu, hoopis vastupidi — rõõmus, et võin veeta jaanipäeva siin, kuhu ma võibolla elus kunagi ei satu enam. Olen ka niivõrd harjunud rändamisega, et suudan igal pool olla olukorrast üle ja kohaneda ning muuta elamine mugavaks.

Lähen ka täna hommikul tööle. Nimelt leppisime hr. Lauri'ga kokku, et ta räägib mulle need kolm pühapäeva järjest, kuna tööpäevadel tal pole aega. Hr. Lauri on sündinud kõplane, pensioneeritud kooliõpetaja ja praegu taluperemees. Temast ma loodan omale teadlikku jutustajat.

*

27. juuni [---] Kalana küla on Kõpu sääre lõunarannal. Siin on vanasti olnud väga rikkalikult kalu, millest nimigi "kala nina" = Kalana. Kalana rahval on praegugi midagi võõrale näidata, nimelt püsib rannal 200-aastane müstiline kabel. See kabel olevat ehitatud "laevuritõotuse" motiividel merehädaliste poolt ja pärastpoole saanud kalana rahva kalaõnne ja õnnetuse kohaks.

*

28. juunil. Täna külastan veel viimast Ristnaotsa talu — Puumetsa. Vanaperemees Paavel on huvitav mees, kes päästnud 46 inimese elu uppumissurmast ja omab rinnatäie medaleid. Tal on meeles kõik aastaarvud ja inimeste nimed juhtumuste kohta ümbruskonnas kuni 100 a. tagasi. Kaks poega on tal Ameerikas miljonärid, kes dollaritega ehitanud kodustelegi uhke elamu. Kuid kõigest hoolimata ei saa ma Paavlist head töövälja enesele. Tema peab meeles ja kõneleb vaid sellest, mis arvab oma mõistusele vastuvõetava ja tõepärase olevat, muule "rahvalorile" lööb ta käega.

Õhtuks jõuan koju, s.t. Kõpu koolimajasse ja olen surmani väsinud liivas sumamisest ning jalgratta tagavedamisest.

ERA II 254, 16, 18, 19, 20/1, 26/7, 28, 30/1, 31




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS