Koostan Muhu jaoks spetsiaalse küsimuskava kogumistöö kestel, nimelt neist ainestest ja motiividest, mis ma siit võin kuulda ja mis tunduvad omapärastena, muhulistena, äratades huvi nende lähemaks jälgimiseks. Olen niisugust võtet kasutanud ka eelmistel aastatel, jälgides Puhjas vastavastatud "kiltsanna", "karjakahja", "suiakesi" jm., Viljandimaal "hingesante" ja "tuhkapoissi", Läänemaal talguid, ohvripaikade kasutamist jne.
Mulle meeldiks rahvaluule-ainete kogumist muuta enam süsteemikindlamaks ja teadlikumaks, enam uurimistööks. Mõne kihelkonna "tühjakskogumine" peaks olema ühtlasi selle paiga rahvatraditsiooni läbiuurimine, mitte aga rutuline läbijooksmine või läbisõitmine ega nipete-näpete jäädvustamine. Meie peaksime eeskujuks võtma loodusteadlasi, botaanikuid või zoolooge, mitte aga keelemehi, kes ühe või kahe vanaeidekese jutu põhjal on valmis rekonstrueerima terve kihelkonna keelemurde. Järelikult — ajaliselt ettesäetud piirid pole soovitavad. Korjajal peab olema küllalt aega, et mõnda kohta teha mitu käiku või peatuda kauem.
Sõites edasi, nägin ühe väiketalu õuemurul inimesi istumas. Keerasin väravast sisse. Söödi parajasti. Kuidas söödi, see tundus harukordsena. Söögilauaks oli murul kaks lauatükki. Sellel oli leib, kauss kooritult keedetud kartulitega ja vähem kauss silkudega. Mees, naine ja laps istusid ümber niisuguse laua ja ajasid toitu suhu "Aadama kahvliga" — peoga. Nähtaval oli ainult üks nuga, mida vist kasutati leiva lõikamiseks. Kuked-kanad ja kass kippusid ka ühise kartulikausi kallale, kuid neid tõrjuti eemale.
Hommik oli vihmane. Kartsin juba, et tuleb viimaks terve päev toas istuda. Kella kümneks siiski ilm selgus. Sõitsin jalgrattal Hellamaa poole. Lubasime hr. Arive'ga minna külastama siinseid kirikuid. Ja käisime kah.
Hellamaa õigeusu kirikus oli ainult 12 inimest (8 eite ja 4 vanemat meest) + 3 kooriliiget ja papp, kes luges laulva häälega ja suitsetas viirukit. Kirik kõle ja tühi.
Muhu luteriusulises kirikus oli aga rahvast päris rohkesti, eriti naisi. Vanad ja mõned keskealised ning nooremadki kollastes või puna-kollastes muhu seelikutes. Peas kannavad naised väljaõmmeldud tanu, mille peale seotakse sitsirätt. Seelikud on võrdlemisi lühikesed, kuid laiad, pealt kroogitud. Jalas kantakse riidest susse, mis jällegi ilustatud värvikate väljaõmblustega. Mõnel sukadki mustrilised. Domineerivad heledad värvid. Kui rahvas pärast jutlust kogunes kiriku ette, oli pilt küllalt huvitav ja värvikas. Tegin sest mõned võtted. [---]
Külastasime ka Muhu luteriusu kiriku juure kuuluvat surnuaeda. Seal kasvab rohkesti maasikaid. Mõnele hauale näis neid olevat kohe istutatud. Domineerivad värvimata puuristid. Ristidel esineb ka peremärke, mõnel ainult peremärk ja aastaarv. [---] Rahvatantsude ja -mängude esitamine rahvariietes on ka Muhus veel üsna hõlpsasti võimalik. Rahalist tasu — nagu Setus — ei nõua siin keegi; aitab viinast ja "vekkidest".
Hellamaal oli tegemist, et leida peatuskohta. Taludes, kuhu juhatati, ei võetud — polevat ruumi. Keegi sümpaatne proua oli nõus loovutama oma magamisaida mulle üheks ööks, kui mitte rohkemaks. Mina aga soovisin vähemalt nädalaks. Siis leidsin maja, mis asukohalt meeldis ja kus ruumi kuuldus olevat, kuid rahvas oli viimseni kodust ära. Istusin ja ootasin. Perenaine tuligi — kollase seeliku ja tanuga, kuid kaubale me ei saanud: "Ruumi kohta ma'p ütle midaid, aga mul pole voodit, pole lina, pole kotti, pole teile midagi süia anda — mul pole midaid." — Suure nurumisega sain viimaks öömajale kohaliku preestri Troitski juurde — katusekambri. Et muuta end siin kodusemaks, aitasin preestripoegadel heinu kokku panna ja panipaika toimetada.
Esimene inimene, keda kohtasime saarel, oli keegi tüdruk, kes parandas purunenud pätti. See oli põllul. Sealsamas oli söömas kaks valget hobust.
Läksime edasi taludesse. (Ennem olin lastele jägand kompvekke ja mängind suupilli.) Meelsamini oleksin läind hr. A-ga kahekesi. Kuid eit tuli kaasa ja lapsed samuti. Lapsi kogunes ühtelugu juurde. Lõpuks oli neid vist ligemale paarkümmend. Kui tahtsime saada pisut piima-leiba, oli selle otsimisega palju tegemist. Selgus, et üheski talus polnud perenaist kodus. Mehi aga näis olevat. Eide energilisel kaasabil me lõpuks siiski saime natuke näljakustutust. Piima serveeriti puupütis.
Sama talu (Põllu) noormees suhtus algul küsitlemisse ja mängude demonstreerimisse kuidagi lõõpivalt ning kaldus nöökama vanameestki. Andsin talle tutvumiseks "Juhiseid rahvaluulekogujatele" ja soovitasin tal hakata Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliseks. Andis seks varsti ka nõusoleku ja näitas õhtupoolikul teistsugust suhtumist.
Naine oli esimesel käigul pidand mind salakuulajaks (!), hiljem oli siiski päris lahke ja avaldas ka ise, mida teadis.
See mees on Vassili Tustit, 63 aastat vana, elab Lõetsa külas
"Sepa" popsikohal. Tuli vastu nagu tuttav habemik. Nägin teda eelmisel
päeval ühel fotovõttel. [---] Oma luuletamistegevuse kohta
vanamees seletas: "Ega laulu-töö pole kerge töö. Seda
peab kümme korda üle kirjutama, alles siis saab laulu. Muidu
läheb nii pitkaks, et tee piibel valmis." Luges mulle mõned
laulud ette. Muhulaste kalapüügist, meresõitudest, boggeril
töötamisest, kohalikest isikuist ja juhtumusist. Mõni
päris hästi riimitud, mõni sisaldab üksikasjalisi
meremehe-tähelepanekuid.
— "Kui sul veel aega oo, ma loe sulle veel ühe joomameeste laulu."
Tema laule lauldavat "muhu mõl´giga". Üldse olevat need tehtud üsna laulmise jaoks, mitte "rüki jaoks". Kui laul pähe õppida ja laulda katsuda, alles siis selguvat, mis sobib ja mis ei sobi. [---]
V. Tustitilt sain veel lisaandmeid laulude kohta. Oli üksinda kodus. Oma luuletamistöö kohta ütles: "Kui vanaeit kodu, ega siis tohigid, et sa istud maha ja akkad laulu kirjutama." Nii oli vist paremgi, et vanaeit oli ära.
3 a. tagasi on V. T. ja mõni teinegi siinne lauluoskaja kutsutud Hellamaa koolimajja, kus peatund Tallinna kooliõpetajate ekskursioon. "Kutsuti sinna laulma. Konstaabel käis peale, et laula ja laula. Aga mul pole lauluialt, ma ei laulagid." Nähtavasti oli see esinemine olnud talle piinlik. Hääl tal kuidagi käriseb; r-i hääldamine on isikupärane. Olevat küll laulnud pulmades purjuspäi, nagu hiljem mujalt kuulsin. Ta teadis kirjeldada mõningaid vanu pulmanalju ja tantse. Tegin ülesvõtte temast, ta majast ja ta omapärastest toolidest.
Olles talus umbes kaheksa tundi, oli mul võimalus näha, kuidas siin toitu valmistati, ja võtta osa ühisest lõunalauast. Sagedasem lõunatoit siinseis taludes näib olevatki kartulid + silgud + hapupiim. Kartulid keedeti kooritult, kartulite peale pandi kohe keema pannes soojenema kuivatatud soolasilke. Peale selle tehti pannil lihakastet. Laual oli iga toit eri kausis. Piima võeti lusikatega samuti ühisest kausist (oli paks piim). Laual puudusid taldrekud ja kahvlid. Õnneks oli mul väike nuga taskus. Nuge kasutasid teisedki sööjad. Sõrmede kaasabi oli siis muidugi vajaline.
Kuid mulle meeldis see, et mind võeti siin teiste sööjate keskele nii sõbralikult üheväärsena. Siin polnud mingit eraldamist, nagu see mandril kipub olema juba päris tavaline.
Pillimehed olid väga lahked, nii vana Andrus Müüripeal kui ka tema poeg. See oli päris suureks üllatuseks, et siin väikeses majas valmivad koduse käsitööna uhked bajaaanid ja akordeonid, nagu neid võib näha ainult suurte muusikaäride akendel. Vana on ennem olnud sepp ja teind traktoreid, kuid nüüd jalutuna meisterdab lõõtspille. Pillimees olnud juba 15-aastaselt. On näitustel esinend ja auhindu saand nii pillide kui traktorite eest. Temalt sain häid andmeid mitmete vanade tantsude ja pillilugude kohta. Kahjatses vaid, et ülimoodsa pilliga ei saavat hästi mängida muistse üherealise lugusid.
Selle maja naisedki näitasid haruldast lahkust: kui soovisin pisut piima, siis mindi kohe karjamaale lehma lüpsma.
Õhtu eel sõitsin veel korraks Ingel Väärtnõu poole. Oli kodus, kooris kartuleid ja askeldas pliidi juures. Kuulsin, et ta ristinimi olevat koguni Eleena ja neiupõlve "väärnimi" Auväärt. Pärisin andmeid rehepeksmise ja "Targa rehealuse" kohta. Viimast seletas ta nüüd teisiti kui esitati demonstratsioonil. "Te teate isegi rehepeksu, mis uudist seal oo? Mis sa seal ikka teha suad? See muidu üks tembutegemine." — Ta tundus seekord väsinumana kui eelmisel kohtamisel. Vist on hr. Arive ta paksu Wiedemanniga ära väsitand.
Lisamärkmeid.
Kuigi ma seekord kavatsesin oma korjanduse juba maal kirjutada tindikirja,
ei osutund see siiski võimalikuks. Sest minu kiirendatud tagasisõit
oli muuseas tingitud ka teiste ametnike väljasõitudest. ERA-s
on aga päevad kulund ikka muudeks töödeks, ümberkirjutamiseks
pole neid jätkund. Et ma nüüd detsembriski saan esitada
suvel Muhust kogutud materjali ümberkirjutatult, selle eest võlgnen
tänu oma naisele, kes on püüdnud harjutada minu pliiatsikirjaliste
mustandite dešifreerimist.
Naiste peahuviks on praegu põld ja kirik (ka õpetaja ellu puutuvad küsimused!). Meestele on asendamatu meri. Mõnd üksikut meest võid pühapäeval kirikus kohata. "Kirik on emaste asi!" ütlevad mehed lihtsalt ja veedavad oma pühapäeva kas koduvaikuses mõnuledes või mererannas uidates.
Oli õhtu, kui jõudsin peresse, kus öeldi elavat Jaak Aak. Teda polnud kodus. Ei tahtnud enam Ansekülla tagasi sõita ja otsustasin siin ööbida. Seda võimaldati mulle. Perenaine lüpsis lehmi. Kükitasin õues kivil, kuulasin hajameelselt piima ühetoonilist sorinat ja vaatlesin õueväravatesse hargnevaid loomi. Naabrinaine peatus õueväraval, uudishimutses mõne minuti mind. Küsis siis perenaiselt, mida ma tahtvat. Perenaine seletas. "Vaata, mida tühja veel inimesed otsivad ja mis neile tööks on!" osatas naine halvustavalt. Ja samas toonis jätkus nende vestlemine. [---] Siirdusime tuppa. Seni oli otsitav koju jõudnud ja seisis äkki meie juures, pikk piibuvars suus. Oli kuivetand pikakasvuline mees, veidi sorakil juustega. Ilmekad sinised silmad mõõtsid mind uudistavalt. Oli harukordselt jutukas. Istus toolile mu vastu ja seletas omi seiklusi mandril. Oli olnud Pärnu-Viljandi piiril kraavitööl. Sääl olid ümbruskonna inimesed, kuuldes, et ta on saarlane, austanud teda kui tarka ("võlu"). Alanud see austus päris tühisest loost. Kraavipoistest kadunud ühel rahakott ära. Jaak oli siis ühel õhtul kõrtsis ähvardanud, et kui paari päeva järele rahakott nähtavale ei tulevat, siis ta vaatavat, kas saaretarkus aitavat või mitte. Teisel päeval olnud rahakott poisi saapasse pandud, üles tõustes saanud kätte. See sündmus kandunud laiali. Hakatud temalt siis varguste puhul nõu otsima. Üks ema tulnud isegi tütrele meest otsima.
Pääle õhtusöögi jutustas "puugast" ja "vädajast". Kui pimenes, heitsime magama. Ent küsimusi pakitses nii palju keelel!
Kui olid kõik voodites, esitati teisest toast mulle küsimusi mandrielu kohta. Seletasin ja juhtisin märkamatult vestluse vanadele pulmadele. See tõi elavust. Üksteise võidu seletati midagi pulmadest ja heideti nalja, nii et vahepääl toad olid täis naeru. Olime korraga nii kodused. Tundsin, nagu oleks olnudki omas kodus, kus meie õhtuti ikka harrastasime "üleüldset kõnelust" voodist voodisse.
Hommikul tõusin vara ja märkisin õhtust meenuvaid pulmakombeid. Pereisa tõi kruusiga saare õlut ja palus "maida". Kuna mulle õlu ei maitse, püüdsin nii seada, et tema enamasti jõi. Õlugi aitas ta meeleolu tõstmiseks, mis muidugi juba oli haruldane. Käisime enne hommikueinet ta põlde vaatamas ja ajasime asjalikku juttu põllumajandusest. [---] Kui lahkudes pärisin tasu öömaja ja söögi eest, vastas peremees kindlalt: "Vaesed küll oleme, kuid siiski ei pruugi meil seukse asja eest tasu võtta!" Surusin iseteadliku saarlase kätt. Tahtmatult mõtlesin, et paljude inimeste pisiasjus rippumine ei luba neile seda väärikust. Teekäänakul pöördusin rattalt ja vaatasin tagasi. Rahulikult nõjatus ta õueväravale ja imes piipu. Ent ta pilk oli suunatud põllule.
Vana soovitas mul ülikoolis olemise asemel abielluda, ja nimelt poemehega, sest sääl olevat hää puhas elu ja saiu käepärast söögiks võtta. Näitas vanu matusekohti ja muuseas ka arvatavat "maaleva" kohta, mis ilmsesti näib ka matusekohana, keset tammesegast lehtpuumetsa.
Üks peremees hooples, et tema juures käinud kaks Tallinna preilit ja ta olevat nendele valetanud, mis aga pähe tulnud. Noomisin teda sellepärast ja ütlesin, et see tuleb talle endale häbiks ja näitab isiku arenematust. Vihastus veidi ja tegi etteheiteid ülikooliskäijatele, et need on nii rumalad, ajavad kõiksugu tühja-tähja taga, eks neile pea siis seda andma. Selgitasin talle veidi üliõpilaste "naiivsuse" põhjusi ja mees rahunes.
Veetsin tema [Ingel Vikkeni] vabadikumajakeses ilusama osa oma suvest. Tundsime endid kui ema ja laps. Õõtsusin nende toa taga kiigel seni, kui ta loomadega õiendas ja mõtlesin, mida taas küsitella. Enamiku ajast veetsin temaga "paargas", olgugi et vaidles sellele esmalt vastu. Nii hää oli toetuda järile tule ääres, millel kees koogu otsa kinnitatud pada. Tulest venis kõrgemale suitsu ja sinakas suitsukiht seisis lae all. Tema askeldas, mina küsisin. Vahel istus ka mu kõrvale tule äärde ja lubas enesele "selitamistunni".
Niipea, kui märkasin tas tüdimust või tarvet põllule minna, kadusin seks korraks. Haruldaselt hea mälu ja tähelepanekuga inimene! Seletas mu küsimustele hoolikalt ja laiemalt, kui tavalisti saarlased seda suvatsesid. Oli kasvanud suures Meritsite perekonnas. Olnud tal kosijaid mitmesuguseid, kuid valinud armastuse, valinud mehe, kellega elu tähendas võitlust vaesuse ja raskustega. Valinud meheks talu kolmanda poja. [---]
Kui pidin Saaremaalt lahkuma, oli meil mõlematel kahju. Seisime ta koplis, kus olin alles hiljuti heina niitnud, ja vaatlesime teineteist. Äkki ta õnnistas mind ja tänas, et olin kohelnud teda kui inimest. Mida ma sel hetkel tundsin, ei oska kirjeldada. Ainult hinges oli suur rõõm, et olin kohanud sellist inimest.
Tööka saarerahva juures tekkis nii mõnigi kord enesekriis ja oli piinlik röövida nende töötunde. Ent alati, kui tundsin ennast pahasti, läksin Ingel Vikkeni juurde. Temal leidus toimetusi ka minu jaoks ja lohutust samuti.
Üldiselt ilmnes peagi, et meesobjektidega palju parem töötada oli kui naistega. Need värisesid ja närveerisid enamuses nagu üliõpilased eksamil ja palju vaeva tuli näha, et neile ennast vähegi koduseks teha. Taludes, mis asusid suure maantee ääres, läks inimestega tutvumine kiiremini; leidsid aga kuskilt kaugemalt metsasopist vanainimese, siis küsis ta varsti, et ega ma teda ta jutu eest vangi ei pane!
Samal päeval juhatati mind Lepiku tallu Mari Munga juure. Kujutlesin, et 84-aastane on haige või pime vanake, kuid suureks pettumuseks leidsin kõbusa vana naise. Siin oli juttu palju; pidin teda kogu aeg pidurdama, et natukenegi märkusi teha. Nagu ta tähendas, olid seal "paar isast" käinud mõne aasta eest samuti rahvaluulet kogumas ja seetõttu olid talle mõned küsimused tuttavad.
Ometi häiris mind see, et ta mu küsimusi naiivseiks pidas ja iga peale naeris.
Järgmisel päeval läksin Torgu kuulsa veetegija Potsku Viiu juure. Tundsin tõesti suurt uudishimu, sest polnud kunagi ühtki ehtsat nõida varem näinud. Oli aga päris tavaline inimene, keda ma kujutluses olin tublisti üle hinnanud. Oma vanuse kohta oli ta hästi säilinud erkade liigutustega, sinised silmad puurisid mind torkivalt, kui "pressisin" talt loa järgmisel päeval ta juure "audientsile" minna. Ta oli mu tuleku üle kohkunud, kinnitas ühtepuhku, et ta midagi kurja pole teinud ja et tal midagi kunsti müüa (!) pole. Tuppa astudes tormasid kaks suurt koera ahjust lõrinal mu kallale, ta lühikese käsu peale tõmbusid aga kohe tagasi. Oli ta alles umbusklik! Niikaua, kui lasin tal vabalt jutustada, tegi ta seda vurinal, esitasin aga mõne küsimuse, siis muutus vaikivaks ja pahaseks. Mu tähelepanu köitis ta parem käsi, mille sõrmed kummaliselt vormitud ja üks neist jätku võrra lühem ning kole kulliküüs otsas. Teisel külastusel pärisin talt selle põhjuse järele ja suure ägedusega jutustas ta loo kahe "nõia" kemplemisest.
Ühekorra Kangru-Jüri tuli mulle vastu, võttis mu käe, teretas mind. Ma mõtlesin: "Ega see ääd ei tähenda!" Pani ussid mu käde! Suured ussid olid sõrmedes, üks sõrm mädanes lühemaks. Aga ma vandsin teda ja ütlesin: "Kakandid (meritähed) söögu su nina!" Kahe kuu pärast leiti mehe laip merest, kakandid olid ta tundmatuks söönd.Nägin, et isegi aeg polnud suutnud kustutada ta viha tolle teise — Kangru-Jüri vastu. Isiklikult ei usu ma Potsku Viiu nõiajõudu. Ja tema suurt mõju ja kuulsust Sõrve rahva keskel võib seletada seega, et nad ise on äärmiselt ebausklikud.
Pahandasin endamisi nende arguse üle võõraste vastu ja mõtlesin, kas nad ei võiks olla julgemad ja mulle paugupealt rääkida, mida küsin.
Pisikene metsamaja, õuel kuivamas punaseks värvitud võrgud ja kaugel sihi lõpus sinendab Keibu laht. Välisköögi juures värvivad naised villu ja meie tervituse järel uurib kaks paari pruune silmi vilksamisi kohkunud näost mind kui võõrast. Need inimesed on nagu hirmutatud lambad, hoiavad tihedalt üksteise lähedale, kõnelevad surutult ja lühidalt ning nende silmad on täielikud meeleolu peeglid. Olin kindel, et kui oleksin üksinda tulnud, oleksid küll need naised jällegi lipanud minu eest metsa, aga nende tädi, s.t. minu kaaslase juuresolek suutis neid veel silmapiiril pidada. Väga huvitav ja minule õpetlik oli ka tädi taktika meie asja ettetoomisel. Tädi algas: "Täna nii ilus ilm." — "On küll." — "Kas Andres ka kodu on?" — "Jah, on." — "Ega uss teie rukiorast põle rikkun?" — "Ei, suurt viga põle ühti, natuke mudu ääre pealt näkitsen." — "Ei, Andrest põle õues näha ühti." — "Ta toas." — "Küll see aasta ikka õunu saab, teie puud nii pungi täis." — "Eks neid ikka saa, kui kasvavad." — Ja nii edasi läks jutt maast ja ilmast ning vahele poetatud küsimustega uuris tädi välja veel Andrese jututagavara ja viimaks aitasid naisedki veel omalt poolt kaasa. Tarvitasin pärastpoole seda "vanatädi taktikat" üsna tihti, kus märkasin, et mu otsesele küsimusele oleks vastatud: ei ma tea midagi või halvemal juhul keeratud koguni selg ja vabandatud ajapuudusega.
Teine isik, kellega Kirikkülas pikemalt juttu ajan, on Paju talu vanaema Leena Alvin. Kui astun talu õue, näen, et vanake on aias suikunud, lauluraamat pea all. Aiman juba ette, et mul on siin tegemist laulikuga ja võtangi oma jututeemaks selle vana koltunud lauluraamatu. Vanake on lahkelt jutukas, ilmselt rõõmus tähelepaneliku kuulaja üle, on ta ju jäetud üksinda siia mesilasi valvama, kuna muu talurahvas veab sõnnikut põllule.
88-aastane Leena Möller elab oma lesest õe juures, saades vallalt 4 krooni kuus söögiraha. Ta on vanatüdruk ja oma elust 25 aastat mõisas saksu teeninud toatüdrukuna. Sellele vaatamata, et ta on täielik antialfabeet, oskab ta siiski võrdlemisi palju laule peast. Ja mulle on tema kirjaoskamatus eriti soodus, sest siin ähvardab mind kõige vähem literaarne hädaoht. Keel on tal jäänud ka puutumatult vanaaegseks, järjekindlalt esineb tal b pro v ja nagu üldiselt rannas passiivi II partitsiibi lõpu -nud asemel -n: tein, oln jne. — "Oh, tuleks nad nüüd ometigi meelde, et ma saaks neist lahti veel enni surma," hädaldab vanake ja jutustab ühtlasi, et mõni suvi tagasi käinud ka üks noormees, kes pool päeva istunud nende õuel ja nurunud laule.
Tuleb jälle kõne alla vana Risti kirik. Peremees teab rääkida, et Hattu külas Aru talus olevat praegu puust muna, mis kunagi valmistatud kirikule kinkimiseks, munale olevat peale kirjutatud aastaarv ja põhjus, miks teda tahetud annetada, nimelt olnud selles talus suured loomaõnnetused. Sama Aru talu vanaperemehe isa Tõnis kinkinud kirikule kroonlühtri, milleks, seda peremees ei tea, aga see rippuvat veel praegugi altari ees. Siis, kui Tõnu surnud, pandud tema auks kiriku ukse taha kivist ratasrist, millel tema nimi peal ja daatum: 1. dets. 1611. a.
Pidu lõppeb, pidu lõppeb, pereeidekene, laulab Leena mulle lahkudes, ühtlasi on seega ka lõpp minu tööle siin kihelkonnas.
Teine mu kodune tööpõld on Kustas Alliksoo, minu kasuisa. Ta on üle 60 aasta vana ja seepoolest haruldus praegusel ajal, et ei tunne kirjatähte ja allkiri koosneb tal vaid kolmest ristist. Siiski on ta elus kuuldu talletanud ja kannab selle mulle ette päris ladusalt. Nad on emaga mõlemad Martna kihelkonnast pärit. Püüan saada ka midagi oma küla põhielanikelt, kuid see on küll asjata vaev, nad teavad nii vähe või peaaegu mitte midagi. Hakkan päris uskuma ühe Võntküla eide hinnangut Palivere kohta, kes ütles: "Mis nüüd sealt inimesi rääkida, nad nisuksed "ühe otsaga", ega neilt saa midagi teada."
Seisamegi viimaks küla ainsa suitsutare õuel, näha pole kedagi, ainult koer uriseb tigedalt aida ees. Karla on aga igas talus nagu kodus, tõmbab lahti ukse ja laseb mind viisakalt ees tuppa minna, kuhu ma peaaegu käpuli jõuan, sest kambri muldpõrand on hulga madalam maapinnast. Peremees peab parajasti lõunauinakut triibulise vaibaga voodis, kust tõuseb muheledes, nähes võõraid toas. Karla hoogsale sissejuhatusele vastab ta tagasihoidlikult, et küll omal ajal sai lauldud ka, aga nüüd juba meelest läinud. "Noh, mängi siis meile pilligi," sunnib Karla pikalist meest. Tuuaksegi välja kõver plekiriba, mis olevat mol´lpill või lihtsalt suupill. Kahtlen algul, kas niisugune algeline instrument üldse viisi välja saab, kuid osav suu meelitab nagu iseenesest helid ritta ja lõbusad polkad ning tunderohked valsid kõlavad väikeses toas. [---] Paar aastat tagasi tahtnud Muusikamuuseum pillimeest oma truppi mängima, aga ei naine lase, ta olevat kuulnud, et Tartus keedetavat inimesi seebiks!
Kui jõuan oma peastaapi ja annan aru pererahvale tänase käigu tulemustest, küsib Juhannes, kes linnast on suvitamas selles talus, et kas tema ka ei võiks mulle laulda ühe laulu. Palun, lasku aga kuulda, nende peale ma ju maias olen. Ja tõesti laulab see linnasaks mulle päris ehtsa mardilaulu — mine siis tea igakord, kus kivi all vähk seisab. Küsin, kellelt ta selle õppinud. Kellelt muult, kui va Rui Leenalt. Ta olnud siis alles pisike karjapoisist jõmpsikas ja tahtnud kangesti "marti joosma" minna, aga ei suuremad võta väikest kaasa, kui see ei oska laulda. Tema leidnud selle vastu nõu, ostnud 14 kopika eest paki tubakat ja viinud Leenale, Leena tõmmanud siis vahel nortsti tubakat ninasse, aevastand ja hakand jälle laulma. Niisiis on mu kogu ühe 14-kopikalise pala võrra rikkam.
Peretütar on kindel eneses, et olen linnast, sest ega ühel maainimesel pole aega ringi hulkuda kibedal tööajal, ja et mulle anda ka pisut teadmisi põllunduses, tõstab ülesse taime, mille kallal parajasti tegeleb, ning õpetab, et see olevat lääts. Meie kodus just sedasorti vilja pole maas peetud, kuid tunnen teda juba vanaema kõnekäänust, kui võrdles minu korraldamata soengut läätserehega. Viimaks hakkab tüdrukul minust lausa kahju ja et mind vähegi mõistlikuma töö juurde juhtida, soovitab soojalt hakata mul nende külla suiliseks, see olevat naabertalus ja ta ise on valmis õpetama, kui jään kimpu mõne tööga. Nii, nii, see inimene on pisut halvas arvamises minust ja mu tegevusest ja et natuke respekti tõsta, nimetan oma nime ja elukoha. Pikaks venib selle peretütre nägu, kui kuuleb, et ka minusugune "ümberhulkuja" on temaga ühest seisusest ja võib omas talus teha nii palju "mõistlikku tööd" kui soovib.
Juba paaritunnilise töötamise järgi on vanake täiesti väsinud, haigutab ja teeb teist juttu. Olen täheldanud, et mu katsealused väsivad hoopis rutem küsitlusmeetodi juures, kui aga lasen neid vabalt jutustada, siis võib mõni teadumees rääkida poole päeva mulle jutt jutu peale.
Oh, taevake küll! Mu jutt mõjus, nagu oleksin kadaka tulle pistnud. Vanaeit, lastes kukkuda käest seasöögiämbritel, asetas end päris korralikule manitsusele. Kaunis mahlakas sissejuhatus juba võttis mult pikema epistli isu, katsusin, et kuuldepiirkonnast pääsesin. Tänavast kuulsin veel, kuidas ta juhatas mulle talu, kus olevat joodikud mehed, kes laulvat igasuguseid roppe laule, mingu ma sinna, et külal oleks enam põhjust minu üle irvitada.
Öö jooksul on meenunud emale veel mõni kõdijutuke, nii et hakkan kohe virgalt tööle. Lepime kahekesi nii kokku, et tema räägib ära ühe pala ja siis mõtleb niikaua uut, kuni selle kirja panen. Kuid vanake tahab kuulda, kuidas toime tulen selle tööga ja palub, et loeksin talle ette ühe oma märkmikust. Täidan ta soovi, kusjuures hoiab oma kõrva mulle nii lähedale, et tundub, nagu kõneleksin mikrofoni. — "Küll te aga kirjutate hästi," on vaimustatud vanaema, "nagu kuuleksin oma sõnade kaja, nii täpselt kõik üleval." — Ja nüüd on tal järg käes ega lepi muidu, kui loen talle kõik järgemööda ette. Saab ise aru küll ja vabandab ennast, kui raske mul pingutatud häälega see töö on, aga siiski olgu ma nii lahke ja täitku see vanainimese lapsik soov. Mõne korra järel märkan, et vähemalt tema juures tasub mulle vaeva selline meetod, vaevalt jõuan lõpetada lugemise, kui juba sõnab: "Oot, oot, leidsin jälle ühe hästi naljaka." — Niiviisi töötan vahetpidamatult kuni lõunani.
Ööbin Aavaldil, kus võetakse mind hoopis omamoodi vastu. Talu noorim tütar, kes õpib keskkoolis, on näinud mind gümnaasiumis ja seepärast tuntakse juba õuele astudes mu elulugu ja isikut põhjalikult. Perenaine kui suur hariduse ja peenete kommete austaja muutub oma viisakusega päris koomiliseks, mind kõnetatakse mitmuses, nagu seda nõudsid parunid, et mis saksad soovivad. Kannatan otse toiduhulga all, mida pean sööma, sest viisakuse pärast pead ikka proovima, kui perenaine pakub kogu aeg — mis preilidele maitsevad. Päris koormavaks muutub viimaks niisugune suur lahkus. Terve õhtu on keegi mu karjas, kas perenaine ise või peremees või keegi nende kolmest tütrest, vahel piiravad nad kõik mind korraga sisse, nii et ei pääse kuidagi vanaema ligi.
Leian ligi 90-aastase eide küürutamas sirbiga nisu lõigates. Lahkelt vastatakse mu tervitusele ja vilksti kiire pilk, ning siis läheb juba töösahin edasi. Vaatlen seda orjaaegset töötamisviisi päris huviga ja mus tärkab tahe proovida kord. Võtan vihult tagavarasirbi ja teen algust. "Vaata ette, laps, et sõrme ei lõika," hoiatab emake, tulles ise õpetama, kuidas käega õieti kõrsi haarata. Kui olen lõiganud juba mõned vihud ja tüügas ei taha jääda ikkagi küllalt tasane, leiab perenaine, et sirbid on juba nürid, peab minema koju käiama. "Taevas tänatud," mõtlen eneses, "et vaibus ometi see suur tööhoog, nüüd on aega minulgi oma asjaga välja tulla." Oi jah, vanake on meeleldi nõus juttu vestma, aga nagu ma ise näen, et pole sugugi mahti selleks, pudeneva vilja juures ei aeta juttu, nagu tehakse kartulaid võttes. Pole midagi parata, mina oma lobisemisega ei või teist inimest jätta ilma sepikust. "Aga kas tead ka, kust see sirbiga lõikamise mood on tulnud?" küsib ta minult, kes ma vaikides ajan käia ringi. "Ei tea," on mu vastus. "Vat, see kõik peretütarde pärast, nad oma suure uhkusega said sedasi vaeseid orjalapsi kiusata." Vaatan talle arusaamatult otsa. "Noh, eks see oli sedasi, et kui nad kumargil olid, siis nende toredad kaelaehted vajusid allapoole ja kõlisesid ilusasti." Saan aru, puht naiselik edevus ja sellele ohverdati nii palju valutavaid selgi!
Kes viitsiks meie päevil üldse kõnelda nii palju samast asjast, et see muutuks ümmarguseks, siledaks, huvitavaks? Rannarahva vanem põlv kõneleb näit. väga huvitavaid lugusid oma ümbruse minevikulistest naljameestest (Suhkruaugu Jaan, Altsauna Jäska, Hara Kalle jt.), kuid kes praegu viitsib ja raatsib pikemalt seletada teise inimese tegusid, kui need oleksid ka ülimalt skandaalsed ja pakuksid isegi klatšikõdi! Elame sensatsiooni üle momendiärevusega ja otsime järgmisel silmapilgul uut ja veel põrutavamat, unustades eelmise imelise kiirusega. See taud on nakatand ka vanemaid inimesi, põliseid traditsioonikandjaid: panin suvel mitu korda tähele, kuidas vanad eided nautisid õnnetuste-kuritööde jubedust ja olid nagu õnnelikud, kui paari päevaga juhtus kaks plahvatusekatastroofi mitme lapse eluohvriga. Kõmu, kõmu — kuhu ajad sa viimaks idüllilised muinaslood, juusteravate, sageli nähtamatute puäntidega naljandid, koduse vestluse, inimese hinge vaikuspoolte tühjaksrääkimise? Kes kannab neid ja kes sallib neidki, mida minevik on meile nii rikkaliku käega jaganud? Kas jaksab veel oleviku- ja tulevikuinimene tagasi elada meie õrna rahvaloomingu idüllilisse vaikelusse? Kui ei jaksa, siis ometi peaks, sest oma esivanemate hingelise võltsimatuse peegelpilt peaks otse pääle tungima oleviku inimese ühekülgsusele, pääliskaudsusele, tundepuudusele! Kuid, kes unistab maailma mehhaniseerudes ja sõdur-robotite marsisammudes inimese soojast südamest ja aru käikudest päikesemaadele, võiks manitseda mõni luuletaja, ning mindki tagasi lükata päeviku protokollimise-ülesannetele.