Sõit hilines ja lõpuks selgus, et ta ei lähegi Varbla kirikuni, nagu oli lubatud. Astusin siis jalgsi edasi.
Oli ilus vaikne õhtupoolik. Käod kukkusid. Kased lõhnasid kevadiselt. Töötajaid polnud näha oli ju laupäevaõhtu. Talude õued olid puhtaks pühitud. Kui talu oli maantee lähedal, siis oli osa maanteestki üle pühitud. See oli meeldiv tähelepanek ja tuli tuttav ette ka minu kodukülas oli niisugune komme, et laupäeval pühiti õu puhtaks ning samuti osa tolmusest maanteest. Eriti sel juhul tehti seda, kui oli sõnnikut veetud.
Edasi minnes sattusin Juhan Kanguri jutule, kes elab Paatsalu vallas
Äärepere külas Kangru-Aadu talus, on 70-aastane. Temaga
oli võimalik vestelda segamatult. [---] Ta esitas peamiselt jutte
ja kombekirjeldusi ning seda rahulikult ja kiirustamata. Elumaja oli üsna
vana hoone. Talus oli veel kasutusel käsikivi. [---]
Vanadest esemetest tegin pilte, ka laete löömisest.
Talu jättis arhailise mulje. Inimesed olid lahked ja sõbralikud.
Sain ka lõunat, mille eest raha ei võetud.
Sain vestelda õp. Mattiiseniga. Ta teadis Põldmäed.
On õppinud Haapsalu seminaris. C. Kreek kogunud seminaristide abil
rahvalaule, mis tema ka kirjutanud oma vanaemalt ja viinud Kreegile.
Õhtuks jõudsin Lihulasse. Alevik mõjus õhtul
võõrastavalt: inimesed istusid majade treppidel ja ukse ees.
Kuuldus saksakeelset kõnet.
Kirik oli rohtu kasvanud, kuid kõrtsitee oli hästi
tallatud. Purjus mees tuigerdas kodu poole ja ajas laulujoru:
Magasin toas, kus oli kuum ja umbne. Öösi läksin korraks
välja, et värsket õhku hingata. Kui kojauks kääksus,
kolksatas ka aidauks... Ja minu järel tuli välja ka perenaine...
Need kokkusattumised olid imelikud ja mõtlemapanevad. Aeg: 02.30.
Hommikul enne lahkumist sain veel vestelda vanaemaga. Istusime
väljas. Oli tuuline hommik. Perenaine viis mu paadiga üle jõe.
Seal oli Raavi talu. Vanaperemees oli ühe jalaga, käis
kahe karguga. Selle pere üle oli traagiline vari, nagu juttudest selgus.
Noorperemees oli surnud, tema naine oli enda mürgitanud, sulane oli
enda uputanud... See ütlemine käis nähtavasti naise kohta:
"Ei taht häbisse jääda, oli noor elav inime..."
Mihkel Äreman jutustas üht-teist, kuid rahvaluulelist
teadis vähe. Vestlesime aias ja toas. Talul oli üsna suur aed
paljude mesipuudega; oli ka vanamoodsaid tarusid. Huviäratav oli kuulda,
et pakktarudest oli saadud mett võtta ainult siis, kui mesilased
ära surmatud.
Sain siit ka lõunat (praekartulid, soolakala, mett, piima).
Taldrik anti ainult mulle; teised sõid ühisest nõust,
kalu puhastati sõrmede vahel. Kaks perepoega oli lauas poolpaljalt.
Juhatati lakka magama. Kui olin uinumas, tõmbas keegi lakaluugi
lahti ja tahtis üles tulla, kuid kukkus tagasi (redel oli vigane,
sel puudus mitu pulka). Läksin vaatama kedagi polnud näha.
Sulgesin uuesti lakaluugi ja püüdsin uinuda. Hommikul ärgates
kuulsin, et vihma sadas robinal vastu katust.
Nüüd olin üsna üksi täiesti tundmatus kohas.
Ka enesetunne oli halb, sammudes edasi maanteed mööda Saaremõisa
poole. Tuli ette, nagu oleksin läbipeksetud koer, kes, et saada leivapalukest,
peab tagasi roomama oma lööja juurde. Nii venitasin teed pikemaks
kui oleks olnud vaja ei söandanud lihtsalt kuhugi sisse astuda uuesti
enda nina kõrvetama. Aga kaua sa ikka käid.
Vähemalt ei torganud mulle ses osas, kus liikusin, silma enam suurt
ebausklikkust. Ometi nagu kiuste öeldule elab Tarvastus priskesti
nõid, "maatark", nagu teda kutsutakse, kes ei leia abitarvitajaid
ainuüksi oma ümbrusest, vaid kelle juures käiakse isegi
naabervaldadest. See "tark" on Räbu talu perenaine Välustes.
Pärit olevat ta Tartumaalt ja oma "targasõnad" saanud kelleltki
mõisnikult ühe heateo eest, kellelt ja kust, seda ma vist küll
kuulsin, aga olen praegu unustanud.
Selle Räbu perenaise juurde oli mind juhatatud mitmelt poolt.
Nüüd, Välustes viibides, võtsin nõuks minna
teda vaatama, kuigi mul ei olnud just lootust, et saan temalt üles
kirjutada arstimissõnu, kuna "tark" ise pidi neid kangesti uskuma
ja pühaks pidama.
Arvasin leidvat eest poollagunenud hurtsiku, kus elab mingi muinasjutuline
kongus ninaga kole vanaeit. Seda suurem oli mu imestus, kui, jõudnud
"targa" elukohta, mulle läbi kirsiallee ("targa" enda istutatud) avanes
vaade nägusale taluelamule, mille trepil, kui jõudsin selleni,
jutlesid kaks inimest: korralikult ja puhtalt riietatud armsa näoga
vanempoolne naisterahvas, "tark" ise, ja keegi keskealine mees ülesostja.
Perenaine lahkelt pakkus mulle istet trepi kõrval seisval kivil
ainus ese, mis oma ebahariliku väljanägemisega oleks sobinud
nõia elukohta. Ja kui jõuti küsimustega selleni, miks
ma tulnud, vedasin eide oma juttudega eksiteele, sealt tasapisi hakkasin
alles lähenema rahvapärastele arstimisviisidele. Ometi jahmatus
eideke ilmsesti, kui lõpuks küsisin roosisõnu: leidis
endale kohe midagi tegemist, et ei oleks vaja vastata. Ma ei jätnud
teda aga rahule. Siis seletas: iga inimene ei saavat neid sõnu tarvitada,
püha pidavat olema see arstija ja käe sees pidavat tal olema
elekter, mis tervendavatki, sest sõnad üksi ei tähendavat
midagi. Pealegi olevat need kõik pühas sakramendis üleval,
mul ei pruukivat neid üldse korjata. Küll palusin eite ütelda
mulle algussõnugi, selle peale ei lausunud ta midagi ja kui viimaks
hakkaski rääkima, siis hoopis teisist asjust, nii et minul, kui
ma viitnud seal oma kaks-kolm tundi, tuli minna tagasi sama targalt kui
olin tulnud.
Lalsis juhatati mind veel ühe vanamehe, Jaak Kõrgessaare
juurde, kes ka pidi oskama rohkesti vanu rahvalaule. Aga, kuna ma harva
sain hakkama meesobjektidega, nii ka nüüd jäin hätta
vanamees tahtis jälle viina, targa peaga ei tulevat midagi meelde.
Minia õhutusel, kes ise neiupõlves oli laule kogunud, sain
siiski mõne laulu, paar anekdooti ja muud tühja-tähja,
nii et seekord polnud vaja tühjade kätega tagasi minna. Aga veel
jumalagajätmisel seletas taat: "Teinekord tulete, tooge pool soru,
küll siis tuleb rohkem miile." Sellist nõuet esitama tundis
end olevat õigustatud, kuna aastate eest oli käinud seal kaks
noormeest Tartust fonograafiga, ja neil oli olnud kaasas "liiter".
Koju jõudsin puruväsinuna nii kehaliselt kui vaimliselt.
Nädal aega põdesin. Selle aja jooksul kasvatasin endale paksu
naha kõiksugu haavamiste ja pilgete vastu. Ühtlasi püüdsin
endale külge pookida omadusi, mida arvasin vaja olevat ühel tõelisel
rahvaluulekogujal ja mis minu juures puudusid.
Ma kunagi pole põlanud vanu, vaid austanud, aga on, nagu oleks
see suvi mind eriti lähendanud neile mitmesugustele ja mitmest kihist
pärit olevatele inimestele, kelle hing ehk enne liiga kauge ja võõras
tundus. Nüüd leian, et nendega kokku puutudes saavad nad kõik
omaseks. Ja palju olen leidnud nende hulgas noore südamega vanu inimesi,
ehkki nad ise naljatades tõsistusid, öeldes, et meie, mis sa
meiega enam kõneled, kel teine jalg juba haua ääre pääl,
üks hauaski. Näe, iga päev kaome ja kel meid veel meeles
on. Ning kui sa siis ometi kõnelesid neile, et nad kuidagi ikka
edasi elavad ka tulevikus, siis oli silmis rõõm, isegi pisar
vahel. Ja nii vähest, ainult paarist südamlikust sõnast
piisas, et nad sind armastama hakkasid, sulle kõike head soovides.
Ja kui niisuguste inimeste juurest lahkusin, siis olin palju rikkam kui
enne.
Viiratsi vanadekodu külastasin, kuid materjali ma sealt ei saanud
peale kümne rahvalaulu Elts Rookmann'ilt. Vanadekodu juhataja seletas,
et tema on ise kõik üles kirjutanud, kui mõni uus sinna
on tulnud, ja ära saatnud Tartu. Et mul oli Elts Rookman tuttav, sest
temalt kirjutasin mõned laulud siis, kui oli tarvis esitada teatud
osa ridu rahvaluulet alamastme eksamiks, siis juhatati mind tema tuppa.
Vanainimene oli haiglane, kopsupõletik oli teda tublisti kurnanud,
nii et tundus olevat "luu ja nahk". Aga silmad olid selged ja särasid
heameele pärast. Oli õnnelik, et viisin talle piparmündikompvekki,
tegevat rinna lahedaks. Tal oli raske kõnelda, aga ta kõneles.
Hoidis hõlmast kinni ja ei lasknud minema.
Püüdis mulle kaasitada isegi "Emakese, ennekene", aga
ei suutnud. Ütles ette kümme laulu. Joonelt ei jõudnud
enam ütelda trööstisin, et tulen tagasi teinekord. Ja
siis jäi rahule. Kõneles, et tal õetütre käes
raha et kui sureb, viiakse ta Paistu. Muretses ajanäitaja pärast,
mis pidi olema kellassepa juures parandada, et ei tea, kuidas kätte
saab.
Siis tuli ootamatu vahejuhtum, mis katkestas meie kõneluse.
Teenija teatas, et peremees Juhan Pärnsaar (Balzar) palub võõraid
lahkuda, kaua ei lubata kõnelda. Ja minu kõne oli kestnud
ehk paari tunni osa. Läksin ja lubasin tulla tagasi, aga hinges oli
mul kibedus sellest sapisest ja minu mälestuses ikka tigedast-salalikust
juhatajast. Küsisin, miks ta mulle seda varem ei öelnud. Siis
ta seletas, et meie kõnelnud isiklikest asjust, matustest ja kellast.
Tüdruk ukse taga kuulanud; nagu tüdrukult kuulsin, olevat alati
see nuhkimise mood seal, kui mõni võõras käib.
Ma olen vahel õige leplik, aga siis ütlesin õige sapiselt
hüvasti ja irooniline muie vist oli näol. Nii närune võib
olla inimene! Inimene, kes ennast igal sammul kiidab, jah, ja end suureks
aatemeheks ja rahvuslaseks peab!
Ma ei saa leppida selle inimesega mitte enese pärast, vaid
lauliku pärast, kellelt võttis jutuajamiselõbu!
Ja vana laulik oli kurb. [---]
Aga kui jõudsin koju viimaselt Kariste-reisilt 8. lõikuskuu
päeval, siis leidsin eest postkaardi Elts Rookmannilt tema enese
käega kirjutatud. Kutsus mind enese juurde, ootas. Kaart oli postitatud
kolmapäeval enne minu tulekut. Tahtsin kohe pühapäeval ette
võtta külaskäigu armsaks saanud vanakese juurde, aga laupäeva
õhtul kuulsin, et Elts Rookman on reedel, 7. augustil varisenud
igaveseks. Üks vana inimene ütles mulle seda, lausudes: "Elts
ei laula sulle enam, kallis Elts on silmad kinni pannud."
Ja mulle oli ta kirjutanud, võideldes haigusega, elu ja
surmaga. Ta oli olnud väga haige. Imetlesin ta jõudu, ta tahet,
mis suutis surmakibeduses paberile lükkida selged ja ilusad tähed.
Ja mul oli kahju, valus, nagu oleksin kaotanud omaenda vanaemakese.
Nii surevad aga ainult suured inimesed. Viimse hingetõmbuseni
ei ela mitte kõik inimesed. Üks sureb noorelt, ehkki ta elab;
ja teine elab isegi surnuna edasi. Kui sind viiakse Paistu, siis palvetan
ka sinu eest, hea inimene! Õnnistan ja tänan hauapõhja
selle kondise käe ainsa silituse eest minu lahkumisel sinu juurest!
Aga ta õetütar oli öelnud, et korjusel ükstapuha,
kus mullas mädaneb. Ei viinud isegi vanainimese kogutud kopikate eest
teda igatsetud mulda mehe kõrvale. Viiratsi surnuaeda, sinna,
kus vanade hauad nagu mutimullahunnikud, maeti ka tema.
Tupe Jaak on tõesti nagu visaduse eeskuju. Praegugi veel vanana
teeb uudismaad ja juurib hoolega kände ning kangutab kive koos pojaga.
Perenaine ütles, et kui tal mõni mure on laste või muu
pärast (nimelt on tal kolm last, neist üks poeg; tütar õpib
ülikooli filosoofiateaduskonnas), siis kaob metsa kände juurima.
Ja eriti jäi meelde see, kui ta tuli koju töölt õhtul,
enam väsinud ilme näol kui tavaliselt. Hakkas saabast jalast
tõmbama ja see oli tardunud verega koos, samuti püksisäär
ja jalarätik. Ja tema imestas, ta ei teadnudki enne, et tal jalasäärel
asetsevast soonest oli hakanud voolama verd. Kui ehk märkas, et väsinud
ongi, ei hoolinud.
Üldse mäletab ta vähe oma isaisadest. Aga vanaisa
olevat olnud kange ja suure jõuga mees, kes kunagi pole alla andnud.
Sammunud igal pool esirinnas, terve küla pole julgenud talle vastu
hakata. Ta isa iseloomustab huvitav episood. See olnud muidu rahulik ja
tubli töömees. Olnud juba naisevõtueas. Ükskord seisnud
tare ukse ees, vaadanud üle õue "Reinu" talu poole, et näe,
kui kärmesti Reinu Ann läheb toa poole. Anne võtan ära!
Ja sõitnudki Annele kosja.
Ah, sõimamistest on jutt. Seda sai, sai üldiselt päris
tublisti, eriti taludes. Kehvikuhurtsikutes ja vanadekodus valitses kodune
soojus, seal olid sa inimene mujal ainult ilmahulkur, vandersell. Kamalis
Mälgandi vanaperenaine sattus otse marru, kui sinna läksin
pidi olema hää jutukas vanaperenaine. Tema ei laskvat igat hulgust
üle läve, lubas koerad kallale ajada ja seitse imet teha.
Ja siis tuli Kanaküla, Voltveti. Vähe sain sealt. Imesta kohe,
aga ebausk õitseb, "nõiad" elavad peagu igas metsatalus.
Usutakse ja "nõiutakse", võõra vastu ollakse tige
ja kuri. Kuskil löödi uks kinni, kui eemalt läksin, kolm
koera jooksis nurga tagant lõvidena. Laanel sain sõimata,
et "mina igale ilma tüdriku-litale ei seleta, mis tään,
et siis kellad minu tarkust ilmas. Mine perse!" Ja kadus. Külas kõneldi,
et see olevat päris kuulus nõid ühes oma poja ja miniaga.
Voltvetis jälle aina nõid ja kade silm ja pöörane
umbusk võõra vastu. Ei saand öömaja kahes kohas,
hing läks kibedaks. Tükkisin rukkihakisse ja magasin päris
korralikult une ära. Teinekord jälle juhatati mind läbi
metsa Voltveti poolt Kanaküla poole. Suur riigimets ja ilm pimenes.
Kartsin kõrvaleminekut, sest teeradu oli palju. Ja jäin ööseks
kuuse alla. See oli ainuke õudne öö mu reisilt. Und ei
saanud kätte ja hommikupoole hakkas vihma tulema. Aga seegi oli tore
karta ja olla ärevil, portfellis tondilood ja ebausk ümberringi.
Pealegi oli Kanakülas igal pool minu vastu umbusk. Seal olevat
paar aastat tagasi käinud üks preili Tartust murret uurimas.
See oli mänginud neile viperusi, jätnud söögi ja öömaja
võlgu ja petnud raha välja õige mitmete vanade käest,
et saadab neile odavat riiet. Mis aga eriti torkab silma Kanakülas
liikudes, see on joomine. Kõikjal tolgendab purjus mehi, olgu varahommikul
või hilisõhtul. Ja üldine elu näib korratum kui
Karistes, Mulgimaa uhkes maasopis. Jah, Karistes siin on talud suure
pindalaga, peremehed suures enamuses jõukad ja uhked. Eriti just
uhked. Kui keegi sust teel mööda sõidab, kohe tunda, kas
on mulk või "muulane". Peetakse enesest palju lugu, teenija ja karjane,
poiss ja tüdruk need on tuimad veoloomad.
Muide, oma kogumisel olen tarvitanud mitmeid võtteid materjali
hankimiseks. Kõige paremaid tulemusi on andnud küsitlemine
ühest-teisest, et hõlbustada meeldetuletamist. Päris hea
abinõu üldiselt oli ka juba olemasoleva materjali ettelugemine,
et anda selgust sellest, mida õieti ja millist materjali tahetakse.
Ühtlasi aitas see ka üle umbusust, kui kuuldi, et keegi tuttavaist
oli mulle juba kõnelnud. Ning see oli tavaline, et ikka küsiti,
mis üks või teine kõneles. Ja teist ei tohtinud naljalt
kunagi kiita palju-teadmise üle, see ei meeldinud.
Õhtulauas oli meid arvukas pere. Perenaise seitse last, millest
koosneski talu tööpere, vanad ise ja mina. Vanemad tütred
prisked ja elurõõmsad, olgugi, et pidid õiendama niihästi
mees- kui naistoimetused, heitsid sädelevat nalja, millele järgnes
üldine naerupuhang. Seletasid, et küla sosistavat Vaarkali-võõrast.
Esimene klatš, mida keegi külanaine poes olla avaldanud, sai mulle
teatavaks "Kae, määne valge palituga ol´l," sädistanud naine,
"aga küll vihtse minekit, ku bussist maha tul´l, es kae mitte koheki
poole kah! Ei tiijä, kas om uhke vai..."
Soovisin neile hääd ööd, sest olin tõusnud
hommikul juba kell 4 ja tahtsin puhata sõiduväsimusest. Olin
nii sügavas unes, kui äkki virgusin mingisugustest häältest.
Õigus! Akna taga laulis poistekoor "serenaadi": "Kohates sind, võlusid
mind..." Lauldi üks lööklaul teisele järele. "Ega nad
enne jäta, kui nendega veidi räägitakse," seletas Linda,
minnes avama akent. Vestles aknalauale nõjatudes poistega. Kuulasin
huviga ja ei reetnud millegiga enda olemasolu. Poisid lõõpisid
ja laulsid vaheldumisi. Äkki kuulsin väljast küsimusi: "Kas
muinsustütärlats´ kah kotun om? Mi tulli tedä kaema!"
Samas kuulsin, kui keegi tähendas, vist tahtes hiilata oma väljendusega:
"Kuuli, et siijä mulda om tekkünü võõramaa
taim, mis siin es või kasuda, ja tulli kaema." Linda vaatas ootvalt
minule. Andsin märku, et ta minust vaikiks. Kuid poisid ei jätnud
järele. Püüti ikka ägedamalt üle aknalaua tuppa
vaadata ja keegi, olles pistnud nõgese kepi lõhestatud otsa
vahele, püüdis sellega mu palet kõditada. Otsustavalt
astusin akna juurde. Tõusis üllatushüüd ja poisid
kergitasid mütse. Ent laususin kerge irooniaga: "Ega muinsusesemed
pole kõigile kättesaadavad!" Ja sulgesin akna. "Muinsustütärlats´!"
muigasin, pugedes taas oma asemele.
Oli tarvis mõelda oma tööle. Tundsin end küll
sissetungijana ja nii raske oli algust teha. Ei teadnud isegi, kuhu minna.
Samas tundsin mingit ebateadlikku hirmu inimeste ees ja pöördusin
teisale. Veel talu edasi lohutasin end ja sammusin külast välja.
Astusin läbi vetruva soopinna otsesuunas üles mäele.
Eeskojas niitis setu riideis naine parajasti lammast. Tervitasin. Võtsin
kaevust janukustutamiseks vett ja istusin eeskotta naise juurde. Perenaine
oli kuidagi tähelepanelik ja meil sobis jutt üsna hästi.
Kui lammas oli niidetud, läksime tuppa.
Naine uuris veel tükk aega mu kogumise eesmärki, aga
kui ulatasin talle kosti, hakkas elavalt pajatama vanust setu pulmadest.
Ta mees heitis voodist ka mõne selgituse lisaks. Äkki peatus,
vaatles mind kahtlev-tõsiselt ja küsis: "Kas ti kah laula ja
vannu kombid saadat väl´lämaalõ?" Mind üllatas
naise siiras küsimus ja pärisin, kust ta sellele mõttele
tuli. "Petserin Sõmmer saat laula väl´lä ja
tiin pal´lu raha. Tu saat kah vahel nuuri poisse laula üles
märkmä. Meid setunaisi kutse kah üt'skõrd Petserihe
laulma ja mass´ egäle viis kruuni tu iist! Kas ti ei tunne Sõmmerit?"
lõpetas naine oma jutu küsimusega. Vastasin, et olen kuulnud,
aga isiklikult ei tunne.
Kõhnavõitu raudjas pistis puristades oma pää
avatud aknast sisse. "Kas sa!" tõrjus naine teda tagasi ja naeris
meeleheast. Armastas oma looma.
Hajameelselt peatus silm neljalehelisel ristikheinal. Teadvust elustas
tuntud rahvapärane uskumus ja käsi haaraski taimelehe. "Täna
veab," muigasin poolnaerul ja peitsin lehekese korjandusvihu vahele.
Tund hiljem astusin niiskust-hajutavasse keldrisse. Seinte ääres
vedelesid lagunenud kastid; kloppilöödud kilupang külitas
haige ilmega liivas. Samas kõhutasid tühjad heeringatünnid.
Väikese ukse ees ruumi tagapool peatusin. Seest kostus aeglane oigamine.
Koputasin areldi uksele. Oiged ainsaks vastuseks. Praotasin ettevaatlikult
ukse. Selle kriiksumisest elustus voodisolija. Räbalaist uurisid mind
kaks silma. [---] Vanakesel näis olevat rõõm mu tulekust.
Ta püüdis end istuli ajada ja paistis nüüd pooliti
luukerena räbalais. Aukuvajunud silmad kortsulises ja lõtvunud
näos ja terav nina tekitasid hämaras keldrivalguses kujutluse
vanust nõiaeitedest. Samas kuuldus temalt tasane sosin: "Mis sa
mulle suitsukallu es tuu? Noid ma taha üle kõige!" Vabandasin
oma teadmatusega. [---] Me jutu kaldudes tänapäeva poliitikale
paiskas mulle äkki rahutu küsimuse: "Ruutslanõ om lubanu
meid är pästä, kas tulõ vai ei?! Mi ole vangi siin.
Mi jäi jo vinläsõle, aga ruutsi sugu iks om ni eestläsõ,
mis siijä järgi jäänu." Olin päris jahmunud sellest
jutust ja ei suutnud õieti midagi kohast vastuseks mõelda,
kui juba vanake esitas uue küsimuse: "Tiijä, kas tuud Vabariigi
sõta tulõ? Saksal om pal´lu rahvast ja maad veidu,
taht mi käest maad saija!"
Teisel hommikul käidi kohaliku vennastejuhi poolt talust tallu
inimesi kutsuma saviplonne tegema. Kuna meie pererahvas oli ka pooliti
usklik, siis saadeti üks tütardest plonnitööle. Rohkem
polnud võimalik, sest peremehe arukus pidas heinatööd
tähtsamaks. Uudishimu tõttu läksin kaasa.
Kõrge savimägi oli adraga üles küntud.
Naised kandsid orust veelombist mäe otsa saviniisutamiseks vett. See
oli raske töö. Savi vajas palju vett. Oli korraldatud palvetki,
et vihma tuleks ja tööd kergendaks. Vihma aga ei tulnud. Päike
kõrvetas ja naised nõretasid higist veepaaride all. Osa savi,
mis oli teatud arv päevi leotatud, "sikati hobestega". Noor külapoiss,
püksisääred üle põlvede keeratud, jalasääred
pooleni savist punakad, seisis kleepuvas savis ja ergutas hobuseid ringi
käima. Mäenõlvakul ehitasid mehed kividele uut varjualust.
Vana õlgedest katuse oli tuul surunud plonnihunnikule. Vihm oli
katteta kivid uhtnud inetuiks. Plonnihunniku kõrval istus eilsest
palvetunnist tuttav lollakas. Näris isukalt rasvast lihakamakat ja
rüüpas pudelist piima. Ega neil olnud siit mahti koju sööma
minna! Söök võeti hommikul kaasa või saadeti karjapoisilt
järgi. Savimassi ääres peenendas noor tüdruk kirvega
õlgi. Õleraase puistati savisse ja "sikati hobestega läbi".
Mäenõlvakul täitsid tüdrukud ja naised vorme saviga
ja voolisid kätega ilusaks, siledaks.
Palvela asukoht oli eemal tasandikul. Sääl kaevasid
mehed "vundamendi kraavi" ja täitsid seda kividega. Vaatlesin nende
inimeste askeldust ja töö primitiivsust. Olgu siis kas kätejõul
veekandmine või kirvega õleraiumine. Raske ja pingutustnõudev,
ent siiski kuidagi kilplasi meenutav! Võtsin vaba pangi ja tirisin
ka mõne täie vett mäele, et tunda, milline see töö
tegelikult on. Siis jätsin inimesed askeldama oma "õndsuse"
hääks ja eemaldusin külla.
Katri hakkas hundi loomislugu seletama. Poolmüstilise häälega
pajatas ta vanapaganast ja imestas, et preili säänest "porri"
tahtvat.
Ent vihmapilv oli kerkinud pääkohale. Äkiline
tuuleiil kaisutas puid. Mürin lahastas pilvekogu. Katri ristitas käed
ja ehmatas: "Jeessu! Taivaesägi pahandas! Ja mina aa sulle, noorele
inemisele, säänest lorri, nii et peris häbü!" Ta vaikis.
Tundus mullegi veidi sobimatu rääkida Vanapaganast, kui üleval
lõhestatakse pilvemagu ja kogu loodus vaevleb ja ohib tuulekeerises.
[---]
Toas arvas Katri lihtsameelselt, et võibolla olevat ma
käimisest väsinud ja tahaks puhata. Tahtis mind voodisse magama
saata. Vaidlesin magamisele energiliselt vastu. Taevas! Ega ma siis siia
magama tulnud! Kui aga "vanavara" saaks! Kogunes ka pere väljast kambrisse.
Uudishimuliselt pärisid mu imeliku käigu põhjust. "Mis
ti näide porijuttega teete?" päris perenaine. "Na teevä
ümbre," seletas Katri minu asemel kõiketeadva kindlusega, "ja
annava raamatid väl´lä. Ma lugesi viil hilda laste kooliraamatust
soe juttu, ol´l parembide väl´lä seletedu, ku ma
mõista!"
Vahepääl käisin vallamajas omi korjandusvihke saatmas.
Sattusin lähemalt kõnelusse nonde tegelastega, kuna leidsin
neid õhtul posti järele minnes oma vihke sorimas. Olin üllatatud
ja vihane. Nii! Siis minu vihke ei olnud ära saadetudki, vaid soriti
suurima rahuga neis! "Tegelased" kadusid kuhugi kõrvalruumi. Ainult
sekretäri abi jäi minuga. Vabandas väga ebasündsat
käitumist. Ütles selle olevat tingitud ilmsest huvist mu erakorralise
töö vastu. Pidasin talle vist oma vihas sellise "epistli", et
aitas. Igatahes ta nägu õhetas häbist. Andestasin neile
lõppeks tingimusi, et selline teguviis ei korduks kunagi. Ei kordunudki.
Ja temast sai mulle tubli nõuandja, kes valmistas mulle "vanainimeste"
nimistu ja teejuhise. Kaugemateks sõitudeks sain temalt alati jalgratast.
[---] Kord pühapäeval üllatas mind suure lillekimbuga. "Maratonivõitjale
tunnustuseks," naeris kelmikalt mulle lilli ulatades. Ei mõistnud,
millest ta rääkis. Selgitas siis. Oli näinud, kuidas ma
olin laupäeva õhtupoolikul Luutsniku "seltskonnategelastega"
kimbus külateel. Need laulsid mulle armulaule ja tahtsid viia koolimajja
tantsule. Ei saanud neist muidu lahti, kui jooksin ära.
Tundsin äkki ebamugavust ja nagu loomi jooksvat mööda
keha. Märkasin sukal ronivat suurt kirpu. Jahmusin. Mõtlesin,
kust võis see loom sinna saada, kui silm peatus vanamehe hame seljal.
Sääl nägin ronimas samu loomakesi. Taipasin kõik
ja hakkasin vanakesest tasa end eemale nihutama. Ilmutasin vist sellist
rahutust, et ta mind hetke teravalt jälgis ja siis arglikult lausus:
"Om teil halv istu?" Vastasin, et ei ole. Mu olemine muutus tõesti
raskeks. Ent siis puges minusse kõige selle kannatuse juures kuradike
ja ma esitasin talle küsimustekavas leiduva küsimuse: "Mispärast
on kirp must?" Tema peab kindlasti seda teadma, kel niipalju kokkupuuteid
nendega! Ent vanamees venitas: "Tiijää'i..., aga õela
looma omma na küll!" Olin sellega päri.
Mäest alla, teisest üles sibas ratas nagu liueldes. Hõlmad
ja põu olid täis tuult ja hommikuvärskust. Tore oli kihutada!
Taipasin, et sellisel mägimaastikul ma harilikus tempos sõita
ei suuda. Võtsin siis allamäge minnes sellise tempo, et ratas
üsna kergesti oli taas mäel.
Olin parajasti mäest alla kihutamas, kui tuli vanaldane
naiskarjus karjaga vastu. Lambad ristlesid rahutult teel. Mul oli võimatu
kiirust vähendada. Peletasin kiljatusega lambad eemale ja pääsin
nii neile viga tegemata mööda. Naine aga seisatas hämmastunult
ja pani käed kokku: "Armuline taevas!" imestas, "ti küll surma..."
Rohkem ma ei kuulnud.
Tunnen end äkki siin nagu kodus. Võtan portfellist käsitöö
nokitsemiseks, sest time is money! Vahepääl pistan topsist
kohmakaid lihavaid vabarnaid suhu ja vestlen perenaisega. Tore ja rahulik
on siin mäenõlvakul puie jaheduses mõnuleda. [---] Nii
möödus paar või enamgi tunde. Kes siin sekundeis ripub!
Või kõnnib, silmad kellal?! Aeg ruttab ja inimesed tegelevad
omamoodi. Siis ilmus maja tagant vana Trumm, valgest habemest raamitud
nägu muhelemas. Käes rippusid kalad nööriga, kõrval
juubeldas poisike: "Kätte löusi! Vahtsekivi järve man püüdse
kallu!"
Vanamees heitis mulle kelmika pilgu ja lausus nagu meeldetuletavalt:
"Mi pidi konagi ennemb kuun olema!" Naersin. Meenus kellegi seletus: "Haanja
mehe, nu omma krutskid täüs!"
Viskas kalad perenaisele ja laskis küljeli heinale. See
vana naljahammas pajatas mulle oma anekdoote, kuid ei tahtnud neid üles
märkida, olid veidi rõvedat laadi. Kuulasin niisama ta kelmikatoonilist
jutustamist ja pidin vahetult naerma. Vaatasin kõrvalt, kuidas ta
asjalikult sepitses ja arutles ja minusse sugenes tast tahtmatult naeru.
Me saime peagi kodusteks. Ta nautis mu toodud paberosse ja lubas minuga
teisel päeval minna külla.
Õhtul pugesime küüni heintesse magama. Uinusin
pea mustriliste valgete laudlinade vahel, mis anti mulle magamiseks, kas
linade puudumise või mõnel muul põhjusel. Öösel
kippus niutsudes mu päevane sõber Muki teki alla. Ent see
unerikkuja põgenes kohe vana Trummi kärgahtusel. Vana näis
pugenud kõige riietega heintesse. Heintest eraldus ainult ta lumivalge
habe ja roosakas pale. Hommikul, olles puhastanud musta villase kuue heinalehtedest
ja vahetanud valged "kaatsad" mustadega, torkas ta suitsupaki rinnataskusse
ja asusime minekule. [---]
[Vanamees] tegi sellise vembu, et viis mind oma küla tüsedaimat
perenaist vaatama. Õieti olid säälses külas kõik
perenaised kaunikesti ümarad, aga see ületas teised. Kui ta ruttas
tooma meile mesileiba ja piima, siis imetlesin ta jalasäärte
jämedust. Vana Trumm, kes oli jälginud mu pilku, naeratas üleolevalt:
"Ma ju ütli, et tõist säänest Eestin ei ole!" Oli
tõesti tüse ja lahke perenaine. Ta kolmekordne lõug
püsis väärikalt omal kohal. Paksudesse põskedesse
tekkisid naerdes vaevaltmärgatavad lohukesed.
Edasi Põrste külla sõites kuulsin setude laulu. Ühes
talus peeti veel "järelpraasnikka". Nagu mingi möirgamine kostis
talust. Jõudnud eemale metsaservale seisatusin. Mind paelusid need
jõulised ürghääled. Aeglaselt lükkasin ratast.
Kui enam midagi kuulda ei olnud, kiirendasin käiku.
Külaotsas, Kalmuste elamu ees peatusin ja läksin sisse.
Sootja Kalmus kooris ise valmimata õunapabulaid ja leelotas mulle.
Istusin ta kõrval vana õunapuu tüvele toetudes ja kirjutasin.
[---]
Sel inimesel võis oskusi olla ja oligi. Kuid oli veidi
isekas ja uhke oma oskustele. "Ütskõrd käve suumlane,"
seletas, "ja tahtse mu käest tad "Maarja laulu", aga ma's laula.
Pakse rahagi, aga ma es laula raha iist kah! Su käest ma raha ei tahagi.
Tuu mulle inne säänõ villanõ lillega päärätt
kerikuhe minnä. Indäle taha'i ma midä, Jumalal ausamb, ku
ilosamb rätt pääh!"
Juhtusin teed küsima Udrase poole Ann Kaubalt, kes kudus oma majakese
ees sukka. Osutus kenaks vanakeseks ja tuli mind juhatama mööda
võsuvahelisi teid.
Mõtlesin tol päeval eriti "Tooma laulule".
Küsisin muuseas naiselt, kas ta seda oskavat. Oo jaa! Ja mingil kirglik-valusal
sosinal tõi vanaldane setu naine kuuldavale selle laulu oma mälusügavusist.
Käisin kui võlut ta kõrval. Kui eideke lõpetas,
olid ta silmad pisarais. "Sii om mu kõge armsamb laul," seletas
ta varukaga silmi pühkides. "Kirjutame üles!" laususin õhinal.
Istusime lepiku servale mätästele jäädvustama ta "Tuuma
laulu". Lepiku taga niideti. Kahinal langes rohi. Niitjad naersid ja lõõpisid.
Ent Ann Kaup ei omistanud sellele mingit tähelepanu. Tema tundis ja
elas kaasa ühele Tooma naisele.
See oli 17. augusti õhtu, kui veel viimasel minutil higisena,
puruväsinuna jõudsin Virtsu rongile. Suure kiiruse ja ähmiga
võtsin piletigi Virtsuni välja, kuigi minu sihtjaam oli Karuse.
Rong oli Karusel hommikul kell pool kuus juba.
Esimesed päevad ebaõnnestusid täiesti, otsisin objekte,
tutvusin ümbrusega üldse. Ainukene saak oli hulgake käsikirjalisi
laulikuid. Käisin paaril korral Tõusi küla vanadekodus
vanakesi otsimas, ikka jälle olid nad aga näpatud otse mu nina
alt kodulisiks.
Liisu Vare oli ehtne maaeideke. Vaatamata sellele, et matnud oma ainukese
poja, olnud aastaid vahepeal pime, võis hingelt ja elavuselt võistelda
pea iga noorega. Hästi arenenud oli tal huumorimeel. Minusse suhtus
äärmiselt häätahtlikult, pani kõik vanadekodu
elanikud keema! "Preili tahab vana lora, eks räägi ka, mida tead!"
Kui keegi vastas eitavalt, tuli pikk noomitus. "Kus sa siis õige
kasvanud oled, kas sinu ema sulle ei õpetanud midagi? Mõtle
ikka hästi, preili viib siis sinu nime ka ülikooli!"
Varblas, õigemini küll Saulepi vallas, oli mul rohkem tegemist
meestega, aga nendega oli juba palju raskem. Samas talus, kus mina olin,
oli kaks vanapoissi, muidu juttu küll, aga sarnaseist asjust, mida
mul vaja, ei tea sõnagi. Vanapoisid olid kaksikud, sõid koos,
magasid koos ja sageli tegid korraga sama tööd ka. Käisid
merel, parandasid kodus võrke ja popsutasid terve päeva piipu.
Pesemine ja habemeajamine oli neile võrdlemisi ränk töö
või kuulus laupäevaste tööde hulka. Mihklil, elavamal
neist, oli kord piip kadunud, siis käidi seda pimedas veel laternaga
kraavikaldailt otsimas, sest unigi ei tulnud muidu, kui piip pidi olema
pea all.
Varblas oli kergem ses suhtes töötada, et kõik olid
"linna-preili" tulekust tunni-paari jooksul teadlikud. Varsti tuli küla
noorus mind takseerima, julgemad tulid sisse, aremad piilusid akna taga.
Elasin ju otse küladerägastiku keskuses!
Teises talus oli äärmiselt raske. Pereisa, vana lihunik, oli
veidi jõhker, ennast täis, tegi mu oma naljatuste objektiks
ja see oli kõik. Enne räägiti mulle küll, ta teadvat
ühte kui teist, sel juhul siis jäid ta teadmised ühes ta
endaga voodi, kus ta pikutas.
Äärmiselt ilusas kohas oli Nina talu. Mere sees pisikene sopikene,
piiratud laidudest, nii et pool selle talu elamist oli suvel alati merel,
näiteks loomad laidus kogu suve ning seal käidi neid siis söötmas
ja lüpsmas igasuguse ilmaga.
Oli juba videvik, kui hakkasin Ninalt minema tallu, kust kauplesin välja
öömaja. See oli mu ainukene kord, kus olin metsa eksind, ei õiget
teed, ei inimesi, teadsin vaid, et tuli minna mööda mäe
äärt. All orus vilkusid tuled ja jooksid koerad üles hulkurit
haugutama. Õudne hakkas, tulid meele jutud, vaimud, tondid, kandsin
neid isegi kaenlas. Jooksin ja jooksin siis! Kuski talus pakuti öömaja,
lubati teha ase perepoja kõrvale, see rumal nali tundus mulle hirmus
haavavana, olin ju isegi kole õnnetu juba. [---] Sain lõpuks
koju, aga järgmisel päeval teadis terve ümbrus, et "preili"
nende "lihtsasse" metsa ära eksind.
Kullamaa kihelkond on hoopis erinev Varblast. Kui viimases rahvas oli
väga ebausklik, enamus elanud kogu elu ainult kodukülas, siis
siin võis märgata juba linnade mõju. Enamus käinud
Tallinnas, pea igas talus ajaleht, kuna Varblas, peaasjalikult Saulepi
vallas, tavaline oli, et küla kohta oli üks kuni kaks ajalehte.
Saulepis kõneldi sageli ka "pühapäeva vahelugemiseks"
poiste kohtuprotsesse, kisklemisi; ei olnud haruldane, et isegi vanad,
elatand mehed "suures sõjas" kaasa lõid.
Välimuselt mainitud kihelkondade vahel eriti teravat vahet
pole, kui Kullamaa kihelkonnas kaasa arvestada veel Kolovere vallas Väike-Kalju
küla, see on ju tõesti vabaõhumuuseum. Palju suitsumaju,
keedetakse lõukal, on isegi talusid, kus terve rehi peksetakse pintadega.
Rahvas on lahke, hääsüdamlik, võib-olla
aga võõra vastu veidi umbusklik.
Tädi oli ümarik, väike jässakas naine, seljas veel
vana küütseelik . Hakkasin kohe ilusat kuube kiitma ja oligi
sõprus lahti, sest kuub oli ta oma koetud. Kutsus mu siis tuppa,
tõi kirstust veel terve karja taolisi seelikuid välja, nii
oli hoolaud jutustamiseks leitud ja varsti läkski lahti!
Huvitav oli jälgida just Voldemar Iganõmme jutustamist.
Noor, arukas mees, kaitseväeski käinud, ja esitab sulle kõik
faktidena, on kindel rahaaukudes ja vaimudes, viimaseid näinud ise
oma silmaga. Eks ole siin vist küll esimesed ebausualged saadud pisikesena
ema juttude kaudu, kuidas võib muidu sarnane noor mees uskuda
ja näha igasuguseid vaime ning rahaaukude põlemisi.
Loitse tarvitatakse veel praegu, sellepärast on neid raske saada,
sest kõikjal usuti, et enne surma teistele neid sõnu edasi
õpetada, on enese mõju äraandmine. Vanu laule ja jutte
on üldiselt raske leida, välja arvatud tulihänna- ja rahaaugu
jutud. [---] Rahvalaulude kohta on rahva seas üksainuke kriitika paikapidav
see on puhta lori, mis sest veel otsitakse, tänatagu Jumalat, kui
see kord ometi ununeb, teeb veel halba, on vanapagana õpetus. Sarnase
kriitika mõjul hävineb ta veel kiiremini. Siiski, rahvaluulelist
materjali võib veel küllalt leida, kahjuks on küll palju
huvitavat ja väärtuslikku juba surmale kaasavaraks jäänud.
Niisiis, rahvaluulekoguja. Mäletan üsna põngerjapõlvest,
kuidas külas käis mees, kes otsis vanu asju. See oli külas
sündmus. Imelik mees oli, ruuduline kuub seljas ja pikad sukad jalas.
Ta oli teistsugune kui teised külamehed, teistsugune kui koolmeistergi,
sellepärast jäi hästi meelde. Tuli naabertalu õuele,
nägi kaevupingil puulüpsikut, millel oli toru ja kaas pääl
ja kaanel tulise oraga põletatud pruunid kirjad. Kohe hakkas paluma:
andke see temale. Pidi viima muuseumi. Naerdi seda meest, oligi teine ju
niisugune kentsakas. Naerdi ja pool-narritamisi küsiti, kas ta ei
taha viimaks ka vanu õige kõveraks nikerdatud tuleraudu,
see oli külasepa meistertöö, või õllekannu,
mis on lõhkikuivanuna aidapäälsel, või pikkade
lintidega tanu, mis jäänd majja vanaema veimevakast, või
vana rahatükki, roostetanud ja kulunud, mille leidnud peremees, kui
ajas põlluääre vanale ahervarele paari vao võrra
lähemale. Muide, see raha oli mõeldud suurimaks pilkeks. Ja
peremehed naersid ja muigasid: niisugune antsakas, sõidab kõige
ilusamal heinaõhtupoolikul ringi ega ole tal muret ühegi vardamaaga.
Ju tuli ühel meelde: eit, mine vaata, kas on aidas aampalgi vahel
vana tulilukk! Ju teisel: no ema, sa võiks ju noorhärrale näidata
oma lahjakindaid!
See imelik mees ei näinud enam kedagi, ta aina askeldas,
vaatas, rõõmustas. Kõik, kõik võttis
tema vastu. Isegi meie, lapsed, naersime. Niisugust koli olid siin ju kõik
aidalakad ja toa ulualused täis! Sinna visati kõik, mida ei
tarvitatud, seal nad seisid. Kui kaua, kes seda teab?
Siis viimaks ei toodud enam midagi. Tean, et oli veel ilusamaid
asju neil inimestel, aga sellele võõrale katsuti tuua halvemaid.
Tänas see mees, küsis, kas tahavad raha asjade eest. Tema parema
meelega laulaks. Laulaks vanaaegseid laule, regivärsse.
Nemad kõik tahtsid raha. Niisugune linnasaks võib
ju maksta! Kui tal on aega ilusal heinapäeval hulkuda, siis on tal
ka raha maksta. Kuid keegi ei julgenud raha küsida. Ja et oli kentsakas
mees ja kui sarnane kentsakas mees laulab suure hulga inimeste ees, siis
on naljakas. Tal lasti laulda selle koli hinnaks.
See mees ei osanudki laulda. Tema laulis kõik sama viisi
pääl. Niisugust laulu ei olnud mina kuulnud. Mees laulis ühe
lühikese laulu. Aga Õtsarahva ämm ütles: "No noorärra,
mina tean selle palju pikema." Tema tahtis teha häbi noorhärrale
ja tahtsid ka kõik teised häbi teha, kui tellisid Õtsarahva
ämma, et see laulaks. Ja ämm hakkaski laulma. Laulis just samasugust
viisi, laulis iga rida kaks korda üle ja ise õõtsutas
ennast ette ja taha või kahelepoole. See oli jälle kangesti
kentsakas vana inimene ja laulab! Kuulasime ja vaatasime ja ei märganudki,
mil hakkasid laulma ka Juri omade vanaonkel ja Juhani-Mihkli vanaema. Sääl
nad nüüd laulsid kõik kolmekesi koos, aga see imelik mees
istus vana lähkri põhjal ja kirjutas.
Pärast kuulsin, et see mees oli vanavarakoguja, et viis
kõik muuseumi.
See kõik tuli meelde, kui tulin välja [Eesti] Rahvaluule
Arhiivist, materjalid kogumiseks portfellis.
Miks Kolga rannas tants on rohkem arenend kui mujal? Tegime selles
suhtes iseseisvalt tähelepanekuid ja küsitlesime ka analüüsivõimelisemaid
jutustajaid. Vastus oli ikka sama: külad tihedalt koos, rahvas puutub
seetõttu omavaheliselt sagedasti kokku; on ka rohkem jõudeaega
kui maakülades. Nõnda olevat veel käesoleval suvel käidud
ühel nädalal iga õhtu kiige juures tantsimas, asi kujunend
vastu enda tahtmist niimoodi, kinnitas üks jutukas noormees. Säärast
asja lihtsalt ei saa juhtuda "maameestega", kes eriti suvisel ajal on seevõrra
tööga koormatud ja väsind, et ei jaksa lihtsalt seesugusele
lõbutsemise tempole vastu pidada.
Kuid tõeliselt muistne Saaremaa on üsna kadumas, nagu kaovad
vanad pukkveskid enne hollandi tuuliku ja siis auruveski varju. Siiski
võib näha vahetevahel tuulikute promenaadi vahel kõndimas
rahvariides naisi, kuid see idüll ei ole enam tavaline. Rahvariiet
kantavat siin nagu Muhuski vanade tagavarade pärast. Ka on näha,
et värviline seelik on muutumas argipäevariideks vananemisega,
kuna uut juurde ei tehta enam. On päris kahju vaadata, kuidas kõige
mustema töö juures on selga pandud kunagine uhkusriie, nüüd
lapitult ja räpaselt.
Mõtleme hirmuga oma järglastele, kes peavad rahvatantse
koguma pärast meid, pärast seda, kui oleme ehk välja andnud
rahvatantsude eriteose, millele loodetakse head levikut või
aidatakse selleks koguni sundkorras kaasa. Peame siis küll korjamistööd
väga kiiresti, võimalikult lähema paari aasta jooksul
üsna lõplikult teostama, muidu hakkame peatselt seda korjama,
mida ise oleme külvand, kuna rahvatants on niisugune ala, mis kipub
paratamatult jälle uuesti varieeruma, hoolimata kuitahes valjudest
eeskirjadest.
Pikemat iga ja püsivamat traditsiooni osutasid rahvatantsud aga
külades, mis asuvad Jõelähtme kihelkonna idapoolseis neemetippudes.
[---] Töötamine neis külades ei ole aga eriti soodne, kuna
siinsed elanikud on kuidagi kinnised ja silmapaistvalt madala intelligentsiga.
Oli päris häbi sõber Tampere ees näidata oma maakonna
rahvast lõunaeestlasele sellisest halvast küljest. Tõepoolest
on selles suhtes märgatavad ainult need Jõelähtme külad,
kuna nende asend on hakand süvendama väljasuremise tendentsi.
Nagu kohalikud intelligentsemad tegelasedki märkisid, olevat neis
külades väga palju idioote ja mitmesuguste pärivuslike defektidega
inimesi, mis johtuvat värske vere puudusest, sugulaste alalisest omavahelisest
abiellumisest. Nägime ka oma silmaga totraid, jalutuid ja kretiine
sellisel määral, nagu neid mujal kuskil ei kohta. Ja tõeliselt
olid ka "terved" tardund mingisugusesse letargilisse loidusse, mis tegi
nad kinniseks ja sallimatuks väljast-tulnule.
Tegin ka üleloomuliku pingutuse, et fikseerida paberil tantsuviise.
Kuidagi see mul õnnestuski, kuigi ma varem polnud kunagi teinud
sellelaadseid katseid. Kuid häda ajab ju härja kaevu!
[Urvastes] pidime ruttama visiidile naabruses asuva saunanaise Ann Tefler'i
juure. Sellele teekonnale tuli A. Jeret lahkesti kaasa ja oli lõpuni
meile abiks tantsuküsimuste selgitamisel. Juba nendegi inimeste jutukus
ja vastutulelikkus võõrale inimesele pani mind veidi pead
vangutama. Siin tuldi vastu meiesugustele eriskummaliste soovidega vandersellidele
niivõrd endastmõistetava otsekohesusega, et see tundus mulle
lausa üllatusena, kuna olen ju ise Põhja-Eesti mees ja töötanud
peamiselt oma kodustes maakondades, kus aga rahvaluulekogumist peetakse
viimaseks veidruseks ning suhtutakse siis sinusse ka vastavalt. Pead otse
kiskuma inimesi kõnelustesse, igasuguste kõrvalvestlustega
katma nende jäika enesekontrolli ja nagu varastama nende suust kogemata
lipsanud seletusi. Lõuna-Eestis on olukord tõepoolest märgatavalt
erinev: inimene tunneb ise mõnu vestlusest ega tiku igal sammul
aru pärima selle eesmärgist või kahtlustama sinu ülesannete
väärtust, isegi ausaid sihte. Siin juhtus korduvalt, et inimene
pani hädalise töö käest poolepäevalise jutuajamise
eest või nooremad inimesed soodustasid, isegi lavastasid selliseid
mõnusaid jututunde. Sellevastu Põhja-Eestis kogu aeg just
nooremad segavad oma mõnitustega ja halvustava suhtumisega, mistõttu
oled ikka õnnelik, kui tabad vanakese kuski üksikus metsakolkas
või elamiskõlbmatus saunahurtsikus.
Järgmiseks peatusime Värska külas, õigemini alevikus.
See on moodne sõjaväe laagriküla, mis avaldab mõju
ka ümbruskonna setudele, kuigi väga pikkamööda. Sõduritel
on küll tihedalt kokkupuuteid setudega, kuid need suhtuvad sõdureisse
vist üsna umbusklikult, veidi nagu vaenulikultki, mistõttu
seal tuleb sagedasti ette ka lööminguidki. Küllap see johtub
ka setu poiste armukadedusest, sest sõdurid tikuvad ju ligi nende
tüdrukuile. Millegipärast Värska naispere tuli meile küsimatult
kinnitama, et nemad ei olevat sugugi "niisugused", mida me muidugi uskusime.
Nähtavasti olid sealsed naised siis teiste käest saand etteheiteid,
mida oli vaja meie ees tühistada. Vaesed värskalased! Ega see
olegi teie endi süü, kui ka midagi halvasti on, sest seda toob
kaasa alati sõja ja sõjaväe lähedus.
Kui hakkasime aga küsitlema "baabaprasdniku" vigureid, siis
naised tulid õuest tuppa, "avaliku silma" eest varjule, sest kuidas
sa hakkad rõvetsema ilusa tööpäeva kaines meeleolus.
See oli arusaadav tantsijate seisukohast, kuid lausa õnnetuseks
fotomeestele, sest toavalguses ei tööta ka parim aparaat. Sain
siiski läbi udu fikseerida "tagurpidi karutantsu" piirjooned. Samuti
ka hädapärast "soenussu", millest meil seetõttu ei tulnud
ühtki korralikku pilti. Ja niisuguste asjade demonstreerimisel on
inimesed ka seevõrra hoos, et on raske neid kuidagi pildistamiseks
seada või juhatada.
Üldse setu on juba niisuguse temperamendiga, et kui satub kord
hoogu lõbutsemisega, siis ununevad kõik tööd ja
talitused ning need ei tule terve selle aja kestel kunagi häirivalt
meele. Küllap meiegi tõime inimesi kibedama linatöö
juurest, koduseilt hädatalitustelt, emasid laste juurest jne., kuid
kord liikuma pandud setul polnud enam mõtetki lahkuda enne lõppu
teiste hulgast.
Püüdsime üldse olla korrektsed oma lubadustes ja kohustustes,
nii et maksime ka nurisematult igale soovijale küsitud "honorari".
Setu on ju äärmiselt vaene ja mõnikümmend senti teeb
talle sula rõõmu. Osalt on neile ka harjumuseks saand oma
"vaimuvara" raha eest teistele loovutada, millele meil polnud muidugi võimalik
ega vajagi vastu vaielda. Saatsime kõigile ka pildid tasuta, et
sellega hoida arhiivi kui asutise head nime setude silmis, kuna meil on
ju tulevikuski alaliselt häid suhteid vaja kasutada. Kahjuks nii pole
mõelnud paljud teised ainestikukogujad, kes on setut võtnud
kuidagi alaväärse äriobjektina. Eriti halvakspanevalt kõneldi
ühest suurkogujast, kellele saadeti meiegi kaudu sõna tasumata
jäetud rahasummade pärast.
Kui keegi minu pilte vaadates võiks hakata mõtlema, et
meie tantsupidusid üldse mehed boikoteerisid, siis sellega, vader,
eksid väga. Mehi oli meil alati külluses pealt vaatamas, kuid
mitte kaasa tantsimas. See käiks nagu hea tooni vastu, kui mees ise
tantsule sekka lööks. Muidugi purjus peaga ei hoia teda tagasi
näitamast kasatšokiga oma paremaid võimeid, kuid distsiplineeritud
grupitantsudesse meest tavaliselt ei võeta. See on ikka naiste erialaks
olnud, mehed vaatavad pealt, vaimustuvad, elavad kaasa teiste ilole ja
võib-olla endamisi valivad ka paremad tantsijad välja südame
jaoks. On ju tants alati olnud naistele hüppelauaks meeste südameisse
ja miks ei peaks setugi sealt oma "kargusega" edasi kargama!
"Joome selle viha viina ää
ja kargame kõrtsi Riina ää!"RKM II 335, 126/9, 144/5, 130, 137/9, 140/1
Viljandimaa (Tarvastu, Viljandi ja Kolga-Jaani kihelkond)
1936Linda Köögardal
ERA II 123, 523, 530/2, 545/6, 526
Pärnu- ja Viljandimaa (Halliste, Saarde ja Viljandi kihelkond)
1936Leili Takk
ERA II 124, 10/1, 16/21, 13/4, 26, 27/8, 29, 31/2
Võru- ja Setumaa (Rõuge ja Vastseliina kihelkond)
1936Amanda Raadla
ERA II 126, 15/6, 17, 19/20, 26/30, 36/8, 44/6, 52/3, 60/1, 63/4, 69/74,
89/91, 92/3
Läänemaa (Karuse, Varbla ja Kullamaa kihelkond)
1936Helga Meindok
ERA II 127, 9, 13, 16/7, 29/30, 30/1, 33, 38, 41/2, 46/7, 54, 55, 63/4
Virumaa (Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkond)
1936Mart Tarum
ERA II 125, 11/4
Harjumaast Setumaani
1936Rudolf Põldmäe
ERA II 128, 411, 428/9, 436/7, 446/9, 456/7, 465/6, 516/7, 528/9, 530,
535/6, 540/1
üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS