Läänemaa (Varbla, Hanila, Lihula, Karuse ja Kirbla kihelkond)
1936

Richard Viidalepp

Sõit hilines ja lõpuks selgus, et ta ei lähegi Varbla kirikuni, nagu oli lubatud. Astusin siis jalgsi edasi.

Oli ilus vaikne õhtupoolik. Käod kukkusid. Kased lõhnasid kevadiselt. Töötajaid polnud näha — oli ju laupäevaõhtu. Talude õued olid puhtaks pühitud. Kui talu oli maantee lähedal, siis oli osa maanteestki üle pühitud. See oli meeldiv tähelepanek ja tuli tuttav ette — ka minu kodukülas oli niisugune komme, et laupäeval pühiti õu puhtaks ning samuti osa tolmusest maanteest. Eriti sel juhul tehti seda, kui oli sõnnikut veetud.

*

Edasi minnes sattusin Juhan Kanguri jutule, kes elab Paatsalu vallas Äärepere külas Kangru-Aadu talus, on 70-aastane. Temaga oli võimalik vestelda segamatult. [---] Ta esitas peamiselt jutte ja kombekirjeldusi ning seda rahulikult ja kiirustamata. Elumaja oli üsna vana hoone. Talus oli veel kasutusel käsikivi. [---] Vestlesime aias ja reheall. Hakkas silma etnograafilisi esemeid: rehepeksu-vardad, konksadra-kurgadra (vannasader). Demonstreeriti laete löömist vartadega. Nägin ka roovihkude kuhilaid ning rangidega lehma (et aia vahelt läbi ei poeks). Talus olid seasingid kuivamas, joogiks pakuti hapendatud kasemahla.

Vanadest esemetest tegin pilte, ka laete löömisest.

Talu jättis arhailise mulje. Inimesed olid lahked ja sõbralikud. Sain ka lõunat, mille eest raha ei võetud.

*

Sain vestelda õp. Mattiiseniga. Ta teadis Põldmäed. On õppinud Haapsalu seminaris. C. Kreek kogunud seminaristide abil rahvalaule, mis tema ka kirjutanud oma vanaemalt ja viinud Kreegile.

*

Õhtuks jõudsin Lihulasse. Alevik mõjus õhtul võõrastavalt: inimesed istusid majade treppidel ja ukse ees. Kuuldus saksakeelset kõnet.

Kirik oli rohtu kasvanud, kuid kõrtsitee oli hästi tallatud. Purjus mees tuigerdas kodu poole ja ajas laulujoru:

"Joome selle viha viina ää
ja kargame kõrtsi Riina ää!"

*

Magasin toas, kus oli kuum ja umbne. Öösi läksin korraks välja, et värsket õhku hingata. Kui kojauks kääksus, kolksatas ka aidauks... Ja minu järel tuli välja ka perenaine... Need kokkusattumised olid imelikud ja mõtlemapanevad. Aeg: 02.30.

Hommikul enne lahkumist sain veel vestelda vanaemaga. Istusime väljas. Oli tuuline hommik. Perenaine viis mu paadiga üle jõe.

Seal oli Raavi talu. Vanaperemees oli ühe jalaga, käis kahe karguga. Selle pere üle oli traagiline vari, nagu juttudest selgus. Noorperemees oli surnud, tema naine oli enda mürgitanud, sulane oli enda uputanud... See ütlemine käis nähtavasti naise kohta: "Ei taht häbisse jääda, oli noor elav inime..."

Mihkel Äreman jutustas üht-teist, kuid rahvaluulelist teadis vähe. Vestlesime aias ja toas. Talul oli üsna suur aed paljude mesipuudega; oli ka vanamoodsaid tarusid. Huviäratav oli kuulda, et pakktarudest oli saadud mett võtta ainult siis, kui mesilased ära surmatud.

Sain siit ka lõunat (praekartulid, soolakala, mett, piima). Taldrik anti ainult mulle; teised sõid ühisest nõust, kalu puhastati sõrmede vahel. Kaks perepoega oli lauas poolpaljalt.

*

Juhatati lakka magama. Kui olin uinumas, tõmbas keegi lakaluugi lahti ja tahtis üles tulla, kuid kukkus tagasi (redel oli vigane, sel puudus mitu pulka). Läksin vaatama — kedagi polnud näha. Sulgesin uuesti lakaluugi ja püüdsin uinuda. Hommikul ärgates kuulsin, et vihma sadas robinal vastu katust.

RKM II 335, 126/9, 144/5, 130, 137/9, 140/1










Viljandimaa (Tarvastu, Viljandi ja Kolga-Jaani kihelkond)
1936

Linda Köögardal

Nüüd olin üsna üksi täiesti tundmatus kohas. Ka enesetunne oli halb, sammudes edasi maanteed mööda Saaremõisa poole. Tuli ette, nagu oleksin läbipeksetud koer, kes, et saada leivapalukest, peab tagasi roomama oma lööja juurde. Nii venitasin teed pikemaks kui oleks olnud vaja — ei söandanud lihtsalt kuhugi sisse astuda uuesti enda nina kõrvetama. Aga kaua sa ikka käid.

*

Vähemalt ei torganud mulle ses osas, kus liikusin, silma enam suurt ebausklikkust. Ometi nagu kiuste öeldule elab Tarvastus priskesti nõid, "maatark", nagu teda kutsutakse, kes ei leia abitarvitajaid ainuüksi oma ümbrusest, vaid kelle juures käiakse isegi naabervaldadest. See "tark" on Räbu talu perenaine Välustes. Pärit olevat ta Tartumaalt ja oma "targasõnad" saanud kelleltki mõisnikult ühe heateo eest, kellelt ja kust, seda ma vist küll kuulsin, aga olen praegu unustanud.

Selle Räbu perenaise juurde oli mind juhatatud mitmelt poolt. Nüüd, Välustes viibides, võtsin nõuks minna teda vaatama, kuigi mul ei olnud just lootust, et saan temalt üles kirjutada arstimissõnu, kuna "tark" ise pidi neid kangesti uskuma ja pühaks pidama.

Arvasin leidvat eest poollagunenud hurtsiku, kus elab mingi muinasjutuline kongus ninaga kole vanaeit. Seda suurem oli mu imestus, kui, jõudnud "targa" elukohta, mulle läbi kirsiallee ("targa" enda istutatud) avanes vaade nägusale taluelamule, mille trepil, kui jõudsin selleni, jutlesid kaks inimest: korralikult ja puhtalt riietatud armsa näoga vanempoolne naisterahvas, "tark" ise, ja keegi keskealine mees — ülesostja. Perenaine lahkelt pakkus mulle istet trepi kõrval seisval kivil — ainus ese, mis oma ebahariliku väljanägemisega oleks sobinud nõia elukohta. Ja kui jõuti küsimustega selleni, miks ma tulnud, vedasin eide oma juttudega eksiteele, sealt tasapisi hakkasin alles lähenema rahvapärastele arstimisviisidele. Ometi jahmatus eideke ilmsesti, kui lõpuks küsisin roosisõnu: leidis endale kohe midagi tegemist, et ei oleks vaja vastata. Ma ei jätnud teda aga rahule. Siis seletas: iga inimene ei saavat neid sõnu tarvitada, püha pidavat olema see arstija ja käe sees pidavat tal olema elekter, mis tervendavatki, sest sõnad üksi ei tähendavat midagi. Pealegi olevat need kõik pühas sakramendis üleval, mul ei pruukivat neid üldse korjata. Küll palusin eite ütelda mulle algussõnugi, selle peale ei lausunud ta midagi ja kui viimaks hakkaski rääkima, siis hoopis teisist asjust, nii et minul, kui ma viitnud seal oma kaks-kolm tundi, tuli minna tagasi sama targalt kui olin tulnud.

*

Lalsis juhatati mind veel ühe vanamehe, Jaak Kõrgessaare juurde, kes ka pidi oskama rohkesti vanu rahvalaule. Aga, kuna ma harva sain hakkama meesobjektidega, nii ka nüüd jäin hätta — vanamees tahtis jälle viina, targa peaga ei tulevat midagi meelde. Minia õhutusel, kes ise neiupõlves oli laule kogunud, sain siiski mõne laulu, paar anekdooti ja muud tühja-tähja, nii et seekord polnud vaja tühjade kätega tagasi minna. Aga veel jumalagajätmisel seletas taat: "Teinekord tulete, tooge pool soru, küll siis tuleb rohkem miile." Sellist nõuet esitama tundis end olevat õigustatud, kuna aastate eest oli käinud seal kaks noormeest Tartust fonograafiga, ja neil oli olnud kaasas "liiter".

*

Koju jõudsin puruväsinuna nii kehaliselt kui vaimliselt. Nädal aega põdesin. Selle aja jooksul kasvatasin endale paksu naha kõiksugu haavamiste ja pilgete vastu. Ühtlasi püüdsin endale külge pookida omadusi, mida arvasin vaja olevat ühel tõelisel rahvaluulekogujal ja mis minu juures puudusid.

ERA II 123, 523, 530/2, 545/6, 526










Pärnu- ja Viljandimaa (Halliste, Saarde ja Viljandi kihelkond)
1936

Leili Takk

Ma kunagi pole põlanud vanu, vaid austanud, aga on, nagu oleks see suvi mind eriti lähendanud neile mitmesugustele ja mitmest kihist pärit olevatele inimestele, kelle hing ehk enne liiga kauge ja võõras tundus. Nüüd leian, et nendega kokku puutudes saavad nad kõik omaseks. Ja palju olen leidnud nende hulgas noore südamega vanu inimesi, ehkki nad ise naljatades tõsistusid, öeldes, et meie, mis sa meiega enam kõneled, kel teine jalg juba haua ääre pääl, üks hauaski. Näe, iga päev kaome ja kel meid veel meeles on. Ning kui sa siis ometi kõnelesid neile, et nad kuidagi ikka edasi elavad ka tulevikus, siis oli silmis rõõm, isegi pisar vahel. Ja nii vähest, ainult paarist südamlikust sõnast piisas, et nad sind armastama hakkasid, sulle kõike head soovides. Ja kui niisuguste inimeste juurest lahkusin, siis olin palju rikkam kui enne.

*

Viiratsi vanadekodu külastasin, kuid materjali ma sealt ei saanud peale kümne rahvalaulu Elts Rookmann'ilt. Vanadekodu juhataja seletas, et tema on ise kõik üles kirjutanud, kui mõni uus sinna on tulnud, ja ära saatnud Tartu. Et mul oli Elts Rookman tuttav, sest temalt kirjutasin mõned laulud siis, kui oli tarvis esitada teatud osa ridu rahvaluulet alamastme eksamiks, siis juhatati mind tema tuppa. Vanainimene oli haiglane, kopsupõletik oli teda tublisti kurnanud, nii et tundus olevat "luu ja nahk". Aga silmad olid selged ja särasid heameele pärast. Oli õnnelik, et viisin talle piparmündikompvekki, tegevat rinna lahedaks. Tal oli raske kõnelda, aga ta kõneles. Hoidis hõlmast kinni ja ei lasknud minema.

Püüdis mulle kaasitada isegi "Emakese, ennekene", aga ei suutnud. Ütles ette kümme laulu. Joonelt ei jõudnud enam ütelda — trööstisin, et tulen tagasi teinekord. Ja siis jäi rahule. Kõneles, et tal õetütre käes raha — et kui sureb, viiakse ta Paistu. Muretses ajanäitaja pärast, mis pidi olema kellassepa juures parandada, et ei tea, kuidas kätte saab.

Siis tuli ootamatu vahejuhtum, mis katkestas meie kõneluse. Teenija teatas, et peremees Juhan Pärnsaar (Balzar) palub võõraid lahkuda, kaua ei lubata kõnelda. Ja minu kõne oli kestnud ehk paari tunni osa. Läksin ja lubasin tulla tagasi, aga hinges oli mul kibedus sellest sapisest ja minu mälestuses ikka tigedast-salalikust juhatajast. Küsisin, miks ta mulle seda varem ei öelnud. Siis ta seletas, et meie kõnelnud isiklikest asjust, matustest ja kellast. Tüdruk ukse taga kuulanud; nagu tüdrukult kuulsin, olevat alati see nuhkimise mood seal, kui mõni võõras käib. Ma olen vahel õige leplik, aga siis ütlesin õige sapiselt hüvasti ja irooniline muie vist oli näol. Nii närune võib olla inimene! Inimene, kes ennast igal sammul kiidab, jah, ja end suureks aatemeheks ja rahvuslaseks peab!

Ma ei saa leppida selle inimesega mitte enese pärast, vaid lauliku pärast, kellelt võttis jutuajamiselõbu!

Ja vana laulik oli kurb. [---]

Aga kui jõudsin koju viimaselt Kariste-reisilt 8. lõikuskuu päeval, siis leidsin eest postkaardi — Elts Rookmannilt tema enese käega kirjutatud. Kutsus mind enese juurde, ootas. Kaart oli postitatud kolmapäeval enne minu tulekut. Tahtsin kohe pühapäeval ette võtta külaskäigu armsaks saanud vanakese juurde, aga laupäeva õhtul kuulsin, et Elts Rookman on reedel, 7. augustil varisenud igaveseks. Üks vana inimene ütles mulle seda, lausudes: "Elts ei laula sulle enam, kallis Elts on silmad kinni pannud."

Ja mulle oli ta kirjutanud, võideldes haigusega, elu ja surmaga. Ta oli olnud väga haige. Imetlesin ta jõudu, ta tahet, mis suutis surmakibeduses paberile lükkida selged ja ilusad tähed. Ja mul oli kahju, valus, nagu oleksin kaotanud omaenda vanaemakese.

Nii surevad aga ainult suured inimesed. Viimse hingetõmbuseni ei ela mitte kõik inimesed. Üks sureb noorelt, ehkki ta elab; ja teine elab isegi surnuna edasi. Kui sind viiakse Paistu, siis palvetan ka sinu eest, hea inimene! Õnnistan ja tänan hauapõhja selle kondise käe ainsa silituse eest minu lahkumisel sinu juurest! — Aga ta õetütar oli öelnud, et korjusel ükstapuha, kus mullas mädaneb. Ei viinud isegi vanainimese kogutud kopikate eest teda igatsetud mulda — mehe kõrvale. Viiratsi surnuaeda, sinna, kus vanade hauad nagu mutimullahunnikud, maeti ka tema.

*

Tupe Jaak on tõesti nagu visaduse eeskuju. Praegugi veel vanana teeb uudismaad ja juurib hoolega kände ning kangutab kive koos pojaga. Perenaine ütles, et kui tal mõni mure on laste või muu pärast (nimelt on tal kolm last, neist üks poeg; tütar õpib ülikooli filosoofiateaduskonnas), siis kaob metsa kände juurima. Ja eriti jäi meelde see, kui ta tuli koju töölt õhtul, enam väsinud ilme näol kui tavaliselt. Hakkas saabast jalast tõmbama ja see oli tardunud verega koos, samuti püksisäär ja jalarätik. Ja tema imestas, ta ei teadnudki enne, et tal jalasäärel asetsevast soonest oli hakanud voolama verd. Kui ehk märkas, et väsinud ongi, ei hoolinud.

Üldse mäletab ta vähe oma isaisadest. Aga vanaisa olevat olnud kange ja suure jõuga mees, kes kunagi pole alla andnud. Sammunud igal pool esirinnas, terve küla pole julgenud talle vastu hakata. Ta isa iseloomustab huvitav episood. See olnud muidu rahulik ja tubli töömees. Olnud juba naisevõtueas. Ükskord seisnud tare ukse ees, vaadanud üle õue "Reinu" talu poole, et näe, kui kärmesti Reinu Ann läheb toa poole. Anne võtan ära! Ja sõitnudki Annele kosja.

*

Ah, sõimamistest on jutt. Seda sai, sai üldiselt päris tublisti, eriti taludes. Kehvikuhurtsikutes ja vanadekodus valitses kodune soojus, seal olid sa inimene — mujal ainult ilmahulkur, vandersell. Kamalis Mälgandi vanaperenaine sattus otse marru, kui sinna läksin — pidi olema hää jutukas vanaperenaine. Tema ei laskvat igat hulgust üle läve, lubas koerad kallale ajada ja seitse imet teha.

*

Ja siis tuli Kanaküla, Voltveti. Vähe sain sealt. Imesta kohe, aga ebausk õitseb, "nõiad" elavad peagu igas metsatalus. Usutakse ja "nõiutakse", võõra vastu ollakse tige ja kuri. Kuskil löödi uks kinni, kui eemalt läksin, kolm koera jooksis nurga tagant lõvidena. Laanel sain sõimata, et "mina igale ilma tüdriku-litale ei seleta, mis tään, et siis kellad minu tarkust ilmas. Mine perse!" Ja kadus. Külas kõneldi, et see olevat päris kuulus nõid ühes oma poja ja miniaga. Voltvetis — jälle aina nõid ja kade silm ja pöörane umbusk võõra vastu. Ei saand öömaja kahes kohas, hing läks kibedaks. Tükkisin rukkihakisse ja magasin päris korralikult une ära. Teinekord jälle juhatati mind läbi metsa Voltveti poolt Kanaküla poole. Suur riigimets ja ilm pimenes. Kartsin kõrvaleminekut, sest teeradu oli palju. Ja jäin ööseks kuuse alla. See oli ainuke õudne öö mu reisilt. Und ei saanud kätte ja hommikupoole hakkas vihma tulema. Aga seegi oli tore — karta ja olla ärevil, portfellis tondilood ja ebausk ümberringi.

*

Pealegi oli Kanakülas igal pool minu vastu umbusk. Seal olevat paar aastat tagasi käinud üks preili Tartust murret uurimas. See oli mänginud neile viperusi, jätnud söögi ja öömaja võlgu ja petnud raha välja õige mitmete vanade käest, et saadab neile odavat riiet. Mis aga eriti torkab silma Kanakülas liikudes, see on joomine. Kõikjal tolgendab purjus mehi, olgu varahommikul või hilisõhtul. Ja üldine elu näib korratum kui Karistes, Mulgimaa uhkes maasopis. Jah, Karistes — siin on talud suure pindalaga, peremehed suures enamuses jõukad ja uhked. Eriti just uhked. Kui keegi sust teel mööda sõidab, kohe tunda, kas on mulk või "muulane". Peetakse enesest palju lugu, teenija ja karjane, poiss ja tüdruk — need on tuimad veoloomad.

*

Muide, oma kogumisel olen tarvitanud mitmeid võtteid materjali hankimiseks. Kõige paremaid tulemusi on andnud küsitlemine ühest-teisest, et hõlbustada meeldetuletamist. Päris hea abinõu üldiselt oli ka juba olemasoleva materjali ettelugemine, et anda selgust sellest, mida õieti ja millist materjali tahetakse. Ühtlasi aitas see ka üle umbusust, kui kuuldi, et keegi tuttavaist oli mulle juba kõnelnud. Ning see oli tavaline, et ikka küsiti, mis üks või teine kõneles. Ja — teist ei tohtinud naljalt kunagi kiita palju-teadmise üle, see ei meeldinud.

ERA II 124, 10/1, 16/21, 13/4, 26, 27/8, 29, 31/2










Võru- ja Setumaa (Rõuge ja Vastseliina kihelkond)
1936

Amanda Raadla

Õhtulauas oli meid arvukas pere. Perenaise seitse last, millest koosneski talu tööpere, vanad ise ja mina. Vanemad tütred prisked ja elurõõmsad, olgugi, et pidid õiendama niihästi mees- kui naistoimetused, heitsid sädelevat nalja, millele järgnes üldine naerupuhang. Seletasid, et küla sosistavat Vaarkali-võõrast. Esimene klatš, mida keegi külanaine poes olla avaldanud, sai mulle teatavaks "Kae, määne valge palituga ol´l," sädistanud naine, "aga küll vihtse minekit, ku bussist maha tul´l, es kae mitte koheki poole kah! Ei tiijä, kas om uhke vai..."

Soovisin neile hääd ööd, sest olin tõusnud hommikul juba kell 4 ja tahtsin puhata sõiduväsimusest. Olin nii sügavas unes, kui äkki virgusin mingisugustest häältest. Õigus! Akna taga laulis poistekoor "serenaadi": "Kohates sind, võlusid mind..." Lauldi üks lööklaul teisele järele. "Ega nad enne jäta, kui nendega veidi räägitakse," seletas Linda, minnes avama akent. Vestles aknalauale nõjatudes poistega. Kuulasin huviga ja ei reetnud millegiga enda olemasolu. Poisid lõõpisid ja laulsid vaheldumisi. Äkki kuulsin väljast küsimusi: "Kas muinsustütärlats´ kah kotun om? Mi tulli tedä kaema!" Samas kuulsin, kui keegi tähendas, vist tahtes hiilata oma väljendusega: "Kuuli, et siijä mulda om tekkünü võõramaa taim, mis siin es või kasuda, ja tulli kaema." Linda vaatas ootvalt minule. Andsin märku, et ta minust vaikiks. Kuid poisid ei jätnud järele. Püüti ikka ägedamalt üle aknalaua tuppa vaadata ja keegi, olles pistnud nõgese kepi lõhestatud otsa vahele, püüdis sellega mu palet kõditada. Otsustavalt astusin akna juurde. Tõusis üllatushüüd ja poisid kergitasid mütse. Ent laususin kerge irooniaga: "Ega muinsusesemed pole kõigile kättesaadavad!" Ja sulgesin akna. "Muinsustütärlats´!" muigasin, pugedes taas oma asemele.

*

Oli tarvis mõelda oma tööle. Tundsin end küll sissetungijana ja nii raske oli algust teha. Ei teadnud isegi, kuhu minna. Samas tundsin mingit ebateadlikku hirmu inimeste ees ja pöördusin teisale. Veel talu edasi lohutasin end ja sammusin külast välja.

*

Astusin läbi vetruva soopinna otsesuunas üles mäele. Eeskojas niitis setu riideis naine parajasti lammast. Tervitasin. Võtsin kaevust janukustutamiseks vett ja istusin eeskotta naise juurde. Perenaine oli kuidagi tähelepanelik ja meil sobis jutt üsna hästi. Kui lammas oli niidetud, läksime tuppa.

Naine uuris veel tükk aega mu kogumise eesmärki, aga kui ulatasin talle kosti, hakkas elavalt pajatama vanust setu pulmadest. Ta mees heitis voodist ka mõne selgituse lisaks. Äkki peatus, vaatles mind kahtlev-tõsiselt ja küsis: "Kas ti kah laula ja vannu kombid saadat väl´lämaalõ?" Mind üllatas naise siiras küsimus ja pärisin, kust ta sellele mõttele tuli. "Petserin Sõmmer saat laula väl´lä ja tiin pal´lu raha. Tu saat kah vahel nuuri poisse laula üles märkmä. Meid setunaisi kutse kah üt'skõrd Petserihe laulma ja mass´ egäle viis kruuni tu iist! Kas ti ei tunne Sõmmerit?" lõpetas naine oma jutu küsimusega. Vastasin, et olen kuulnud, aga isiklikult ei tunne.

Kõhnavõitu raudjas pistis puristades oma pää avatud aknast sisse. "Kas sa!" tõrjus naine teda tagasi ja naeris meeleheast. Armastas oma looma.

*

Hajameelselt peatus silm neljalehelisel ristikheinal. Teadvust elustas tuntud rahvapärane uskumus ja käsi haaraski taimelehe. "Täna veab," muigasin poolnaerul ja peitsin lehekese korjandusvihu vahele.

Tund hiljem astusin niiskust-hajutavasse keldrisse. Seinte ääres vedelesid lagunenud kastid; kloppilöödud kilupang külitas haige ilmega liivas. Samas kõhutasid tühjad heeringatünnid. Väikese ukse ees ruumi tagapool peatusin. Seest kostus aeglane oigamine. Koputasin areldi uksele. Oiged ainsaks vastuseks. Praotasin ettevaatlikult ukse. Selle kriiksumisest elustus voodisolija. Räbalaist uurisid mind kaks silma. [---] Vanakesel näis olevat rõõm mu tulekust. Ta püüdis end istuli ajada ja paistis nüüd pooliti luukerena räbalais. Aukuvajunud silmad kortsulises ja lõtvunud näos ja terav nina tekitasid hämaras keldrivalguses kujutluse vanust nõiaeitedest. Samas kuuldus temalt tasane sosin: "Mis sa mulle suitsukallu es tuu? Noid ma taha üle kõige!" Vabandasin oma teadmatusega. [---] Me jutu kaldudes tänapäeva poliitikale paiskas mulle äkki rahutu küsimuse: "Ruutslanõ om lubanu meid är pästä, kas tulõ vai ei?! Mi ole vangi siin. Mi jäi jo vinläsõle, aga ruutsi sugu iks om ni eestläsõ, mis siijä järgi jäänu." Olin päris jahmunud sellest jutust ja ei suutnud õieti midagi kohast vastuseks mõelda, kui juba vanake esitas uue küsimuse: "Tiijä, kas tuud Vabariigi sõta tulõ? Saksal om pal´lu rahvast ja maad veidu, taht mi käest maad saija!"

*

Teisel hommikul käidi kohaliku vennastejuhi poolt talust tallu inimesi kutsuma saviplonne tegema. Kuna meie pererahvas oli ka pooliti usklik, siis saadeti üks tütardest plonnitööle. Rohkem polnud võimalik, sest peremehe arukus pidas heinatööd tähtsamaks. Uudishimu tõttu läksin kaasa.

Kõrge savimägi oli adraga üles küntud. Naised kandsid orust veelombist mäe otsa saviniisutamiseks vett. See oli raske töö. Savi vajas palju vett. Oli korraldatud palvetki, et vihma tuleks ja tööd kergendaks. Vihma aga ei tulnud. Päike kõrvetas ja naised nõretasid higist veepaaride all. Osa savi, mis oli teatud arv päevi leotatud, "sikati hobestega". Noor külapoiss, püksisääred üle põlvede keeratud, jalasääred pooleni savist punakad, seisis kleepuvas savis ja ergutas hobuseid ringi käima. Mäenõlvakul ehitasid mehed kividele uut varjualust. Vana õlgedest katuse oli tuul surunud plonnihunnikule. Vihm oli katteta kivid uhtnud inetuiks. Plonnihunniku kõrval istus eilsest palvetunnist tuttav lollakas. Näris isukalt rasvast lihakamakat ja rüüpas pudelist piima. Ega neil olnud siit mahti koju sööma minna! Söök võeti hommikul kaasa või saadeti karjapoisilt järgi. Savimassi ääres peenendas noor tüdruk kirvega õlgi. Õleraase puistati savisse ja "sikati hobestega läbi". Mäenõlvakul täitsid tüdrukud ja naised vorme saviga ja voolisid kätega ilusaks, siledaks.

Palvela asukoht oli eemal tasandikul. Sääl kaevasid mehed "vundamendi kraavi" ja täitsid seda kividega. Vaatlesin nende inimeste askeldust ja töö primitiivsust. Olgu siis kas kätejõul veekandmine või kirvega õleraiumine. Raske ja pingutustnõudev, ent siiski kuidagi kilplasi meenutav! Võtsin vaba pangi ja tirisin ka mõne täie vett mäele, et tunda, milline see töö tegelikult on. Siis jätsin inimesed askeldama oma "õndsuse" hääks ja eemaldusin külla.

*

Katri hakkas hundi loomislugu seletama. Poolmüstilise häälega pajatas ta vanapaganast ja imestas, et preili säänest "porri" tahtvat.

Ent vihmapilv oli kerkinud pääkohale. Äkiline tuuleiil kaisutas puid. Mürin lahastas pilvekogu. Katri ristitas käed ja ehmatas: "Jeessu! Taivaesägi pahandas! Ja mina aa sulle, noorele inemisele, säänest lorri, nii et peris häbü!" Ta vaikis. Tundus mullegi veidi sobimatu rääkida Vanapaganast, kui üleval lõhestatakse pilvemagu ja kogu loodus vaevleb ja ohib tuulekeerises. [---]

Toas arvas Katri lihtsameelselt, et võibolla olevat ma käimisest väsinud ja tahaks puhata. Tahtis mind voodisse magama saata. Vaidlesin magamisele energiliselt vastu. Taevas! Ega ma siis siia magama tulnud! Kui aga "vanavara" saaks! Kogunes ka pere väljast kambrisse. Uudishimuliselt pärisid mu imeliku käigu põhjust. "Mis ti näide porijuttega teete?" päris perenaine. "Na teevä ümbre," seletas Katri minu asemel kõiketeadva kindlusega, "ja annava raamatid väl´lä. Ma lugesi viil hilda laste kooliraamatust soe juttu, ol´l parembide väl´lä seletedu, ku ma mõista!"

*

Vahepääl käisin vallamajas omi korjandusvihke saatmas. Sattusin lähemalt kõnelusse nonde tegelastega, kuna leidsin neid õhtul posti järele minnes oma vihke sorimas. Olin üllatatud ja vihane. Nii! Siis minu vihke ei olnud ära saadetudki, vaid soriti suurima rahuga neis! "Tegelased" kadusid kuhugi kõrvalruumi. Ainult sekretäri abi jäi minuga. Vabandas väga ebasündsat käitumist. Ütles selle olevat tingitud ilmsest huvist mu erakorralise töö vastu. Pidasin talle vist oma vihas sellise "epistli", et aitas. Igatahes ta nägu õhetas häbist. Andestasin neile lõppeks tingimusi, et selline teguviis ei korduks kunagi. Ei kordunudki. Ja temast sai mulle tubli nõuandja, kes valmistas mulle "vanainimeste" nimistu ja teejuhise. Kaugemateks sõitudeks sain temalt alati jalgratast. [---] Kord pühapäeval üllatas mind suure lillekimbuga. "Maratonivõitjale tunnustuseks," naeris kelmikalt mulle lilli ulatades. Ei mõistnud, millest ta rääkis. Selgitas siis. Oli näinud, kuidas ma olin laupäeva õhtupoolikul Luutsniku "seltskonnategelastega" kimbus külateel. Need laulsid mulle armulaule ja tahtsid viia koolimajja tantsule. Ei saanud neist muidu lahti, kui jooksin ära.

*

Tundsin äkki ebamugavust ja nagu loomi jooksvat mööda keha. Märkasin sukal ronivat suurt kirpu. Jahmusin. Mõtlesin, kust võis see loom sinna saada, kui silm peatus vanamehe hame seljal. Sääl nägin ronimas samu loomakesi. Taipasin kõik ja hakkasin vanakesest tasa end eemale nihutama. Ilmutasin vist sellist rahutust, et ta mind hetke teravalt jälgis ja siis arglikult lausus: "Om teil halv istu?" Vastasin, et ei ole. Mu olemine muutus tõesti raskeks. Ent siis puges minusse kõige selle kannatuse juures kuradike ja ma esitasin talle küsimustekavas leiduva küsimuse: "Mispärast on kirp must?" Tema peab kindlasti seda teadma, kel niipalju kokkupuuteid nendega! Ent vanamees venitas: "Tiijää'i..., aga õela looma omma na küll!" Olin sellega päri.

*

Mäest alla, teisest üles sibas ratas nagu liueldes. Hõlmad ja põu olid täis tuult ja hommikuvärskust. Tore oli kihutada! Taipasin, et sellisel mägimaastikul ma harilikus tempos sõita ei suuda. Võtsin siis allamäge minnes sellise tempo, et ratas üsna kergesti oli taas mäel.

Olin parajasti mäest alla kihutamas, kui tuli vanaldane naiskarjus karjaga vastu. Lambad ristlesid rahutult teel. Mul oli võimatu kiirust vähendada. Peletasin kiljatusega lambad eemale ja pääsin nii neile viga tegemata mööda. Naine aga seisatas hämmastunult ja pani käed kokku: "Armuline taevas!" imestas, "ti küll surma..." Rohkem ma ei kuulnud.

*

Tunnen end äkki siin nagu kodus. Võtan portfellist käsitöö nokitsemiseks, sest — time is money! Vahepääl pistan topsist kohmakaid lihavaid vabarnaid suhu ja vestlen perenaisega. Tore ja rahulik on siin mäenõlvakul puie jaheduses mõnuleda. [---] Nii möödus paar või enamgi tunde. Kes siin sekundeis ripub! Või kõnnib, silmad kellal?! Aeg ruttab ja inimesed tegelevad omamoodi. Siis ilmus maja tagant vana Trumm, valgest habemest raamitud nägu muhelemas. Käes rippusid kalad nööriga, kõrval juubeldas poisike: "Kätte löusi! Vahtsekivi järve man püüdse kallu!"

Vanamees heitis mulle kelmika pilgu ja lausus nagu meeldetuletavalt: "Mi pidi konagi ennemb kuun olema!" Naersin. Meenus kellegi seletus: "Haanja mehe, nu omma krutskid täüs!"

Viskas kalad perenaisele ja laskis küljeli heinale. See vana naljahammas pajatas mulle oma anekdoote, kuid ei tahtnud neid üles märkida, olid veidi rõvedat laadi. Kuulasin niisama ta kelmikatoonilist jutustamist ja pidin vahetult naerma. Vaatasin kõrvalt, kuidas ta asjalikult sepitses ja arutles ja minusse sugenes tast tahtmatult naeru. Me saime peagi kodusteks. Ta nautis mu toodud paberosse ja lubas minuga teisel päeval minna külla.

Õhtul pugesime küüni heintesse magama. Uinusin pea mustriliste valgete laudlinade vahel, mis anti mulle magamiseks, kas linade puudumise või mõnel muul põhjusel. Öösel kippus niutsudes mu päevane sõber — Muki — teki alla. Ent see unerikkuja põgenes kohe vana Trummi kärgahtusel. Vana näis pugenud kõige riietega heintesse. Heintest eraldus ainult ta lumivalge habe ja roosakas pale. Hommikul, olles puhastanud musta villase kuue heinalehtedest ja vahetanud valged "kaatsad" mustadega, torkas ta suitsupaki rinnataskusse ja asusime minekule. [---]

[Vanamees] tegi sellise vembu, et viis mind oma küla tüsedaimat perenaist vaatama. Õieti olid säälses külas kõik perenaised kaunikesti ümarad, aga see ületas teised. Kui ta ruttas tooma meile mesileiba ja piima, siis imetlesin ta jalasäärte jämedust. Vana Trumm, kes oli jälginud mu pilku, naeratas üleolevalt: "Ma ju ütli, et tõist säänest Eestin ei ole!" Oli tõesti tüse ja lahke perenaine. Ta kolmekordne lõug püsis väärikalt omal kohal. Paksudesse põskedesse tekkisid naerdes vaevaltmärgatavad lohukesed.

*

Edasi Põrste külla sõites kuulsin setude laulu. Ühes talus peeti veel "järelpraasnikka". Nagu mingi möirgamine kostis talust. Jõudnud eemale metsaservale seisatusin. Mind paelusid need jõulised ürghääled. Aeglaselt lükkasin ratast. Kui enam midagi kuulda ei olnud, kiirendasin käiku.

Külaotsas, Kalmuste elamu ees peatusin ja läksin sisse. Sootja Kalmus kooris ise valmimata õunapabulaid ja leelotas mulle. Istusin ta kõrval vana õunapuu tüvele toetudes ja kirjutasin. [---]

Sel inimesel võis oskusi olla ja oligi. Kuid oli veidi isekas ja uhke oma oskustele. "Ütskõrd käve suumlane," seletas, "ja tahtse mu käest tad "Maarja laulu", aga ma's laula. Pakse rahagi, aga ma es laula raha iist kah! Su käest ma raha ei tahagi. Tuu mulle inne säänõ villanõ lillega päärätt kerikuhe minnä. Indäle taha'i ma midä, Jumalal ausamb, ku ilosamb rätt pääh!"

*

Juhtusin teed küsima Udrase poole Ann Kaubalt, kes kudus oma majakese ees sukka. Osutus kenaks vanakeseks ja tuli mind juhatama mööda võsuvahelisi teid.

Mõtlesin tol päeval eriti "Tooma laulule". Küsisin muuseas naiselt, kas ta seda oskavat. Oo jaa! Ja mingil kirglik-valusal sosinal tõi vanaldane setu naine kuuldavale selle laulu oma mälusügavusist. Käisin kui võlut ta kõrval. Kui eideke lõpetas, olid ta silmad pisarais. "Sii om mu kõge armsamb laul," seletas ta varukaga silmi pühkides. "Kirjutame üles!" laususin õhinal. Istusime lepiku servale mätästele jäädvustama ta "Tuuma laulu". Lepiku taga niideti. Kahinal langes rohi. Niitjad naersid ja lõõpisid. Ent Ann Kaup ei omistanud sellele mingit tähelepanu. Tema tundis ja elas kaasa ühele — Tooma naisele.

ERA II 126, 15/6, 17, 19/20, 26/30, 36/8, 44/6, 52/3, 60/1, 63/4, 69/74, 89/91, 92/3










Läänemaa (Karuse, Varbla ja Kullamaa kihelkond)
1936

Helga Meindok

See oli 17. augusti õhtu, kui veel viimasel minutil higisena, puruväsinuna jõudsin Virtsu rongile. Suure kiiruse ja ähmiga võtsin piletigi Virtsuni välja, kuigi minu sihtjaam oli Karuse. Rong oli Karusel hommikul kell pool kuus juba.

*

Esimesed päevad ebaõnnestusid täiesti, otsisin objekte, tutvusin ümbrusega üldse. Ainukene saak oli hulgake käsikirjalisi laulikuid. Käisin paaril korral Tõusi küla vanadekodus vanakesi otsimas, ikka jälle olid nad aga näpatud otse mu nina alt kodulisiks.

*

Liisu Vare oli ehtne maaeideke. Vaatamata sellele, et matnud oma ainukese poja, olnud aastaid vahepeal pime, võis hingelt ja elavuselt võistelda pea iga noorega. Hästi arenenud oli tal huumorimeel. Minusse suhtus äärmiselt häätahtlikult, pani kõik vanadekodu elanikud keema! "Preili tahab vana lora, eks räägi ka, mida tead!" Kui keegi vastas eitavalt, tuli pikk noomitus. "Kus sa siis õige kasvanud oled, kas sinu ema sulle ei õpetanud midagi? Mõtle ikka hästi, preili viib siis sinu nime ka ülikooli!"

*

Varblas, õigemini küll Saulepi vallas, oli mul rohkem tegemist meestega, aga nendega oli juba palju raskem. Samas talus, kus mina olin, oli kaks vanapoissi, muidu juttu küll, aga sarnaseist asjust, mida mul vaja, ei tea sõnagi. Vanapoisid olid kaksikud, sõid koos, magasid koos ja sageli tegid korraga sama tööd ka. Käisid merel, parandasid kodus võrke ja popsutasid terve päeva piipu. Pesemine ja habemeajamine oli neile võrdlemisi ränk töö või kuulus laupäevaste tööde hulka. Mihklil, elavamal neist, oli kord piip kadunud, siis käidi seda pimedas veel laternaga kraavikaldailt otsimas, sest unigi ei tulnud muidu, kui piip pidi olema pea all.

*

Varblas oli kergem ses suhtes töötada, et kõik olid "linna-preili" tulekust tunni-paari jooksul teadlikud. Varsti tuli küla noorus mind takseerima, julgemad tulid sisse, aremad piilusid akna taga. Elasin ju otse küladerägastiku keskuses!

*

Teises talus oli äärmiselt raske. Pereisa, vana lihunik, oli veidi jõhker, ennast täis, tegi mu oma naljatuste objektiks ja see oli kõik. Enne räägiti mulle küll, ta teadvat ühte kui teist, sel juhul siis jäid ta teadmised ühes ta endaga voodi, kus ta pikutas.

*

Äärmiselt ilusas kohas oli Nina talu. Mere sees pisikene sopikene, piiratud laidudest, nii et pool selle talu elamist oli suvel alati merel, näiteks loomad laidus kogu suve ning seal käidi neid siis söötmas ja lüpsmas igasuguse ilmaga.

*

Oli juba videvik, kui hakkasin Ninalt minema tallu, kust kauplesin välja öömaja. See oli mu ainukene kord, kus olin metsa eksind, ei õiget teed, ei inimesi, teadsin vaid, et tuli minna mööda mäe äärt. All orus vilkusid tuled ja jooksid koerad üles hulkurit haugutama. Õudne hakkas, tulid meele jutud, vaimud, tondid, kandsin neid isegi kaenlas. Jooksin ja jooksin siis! Kuski talus pakuti öömaja, lubati teha ase perepoja kõrvale, see rumal nali tundus mulle hirmus haavavana, olin ju isegi kole õnnetu juba. [---] Sain lõpuks koju, aga järgmisel päeval teadis terve ümbrus, et "preili" nende "lihtsasse" metsa ära eksind.

*

Kullamaa kihelkond on hoopis erinev Varblast. Kui viimases rahvas oli väga ebausklik, enamus elanud kogu elu ainult kodukülas, siis siin võis märgata juba linnade mõju. Enamus käinud Tallinnas, pea igas talus ajaleht, kuna Varblas, peaasjalikult Saulepi vallas, tavaline oli, et küla kohta oli üks kuni kaks ajalehte. Saulepis kõneldi sageli ka "pühapäeva vahelugemiseks" poiste kohtuprotsesse, kisklemisi; ei olnud haruldane, et isegi vanad, elatand mehed "suures sõjas" kaasa lõid.

Välimuselt mainitud kihelkondade vahel eriti teravat vahet pole, kui Kullamaa kihelkonnas kaasa arvestada veel Kolovere vallas Väike-Kalju küla, see on ju tõesti vabaõhumuuseum. Palju suitsumaju, keedetakse lõukal, on isegi talusid, kus terve rehi peksetakse pintadega.

Rahvas on lahke, hääsüdamlik, võib-olla aga võõra vastu veidi umbusklik.

*

Tädi oli ümarik, väike jässakas naine, seljas veel vana küütseelik . Hakkasin kohe ilusat kuube kiitma ja oligi sõprus lahti, sest kuub oli ta oma koetud. Kutsus mu siis tuppa, tõi kirstust veel terve karja taolisi seelikuid välja, nii oli hoolaud jutustamiseks leitud ja varsti läkski lahti!

*

Huvitav oli jälgida just Voldemar Iganõmme jutustamist. Noor, arukas mees, kaitseväeski käinud, ja esitab sulle kõik faktidena, on kindel rahaaukudes ja vaimudes, viimaseid näinud ise oma silmaga. Eks ole siin vist küll esimesed ebausualged saadud pisikesena ema juttude kaudu, kuidas võib muidu sarnane noor mees uskuda ja näha igasuguseid vaime ning rahaaukude põlemisi.

*

Loitse tarvitatakse veel praegu, sellepärast on neid raske saada, sest kõikjal usuti, et enne surma teistele neid sõnu edasi õpetada, on enese mõju äraandmine. Vanu laule ja jutte on üldiselt raske leida, välja arvatud tulihänna- ja rahaaugu jutud. [---] Rahvalaulude kohta on rahva seas üksainuke kriitika paikapidav — see on puhta lori, mis sest veel otsitakse, tänatagu Jumalat, kui see kord ometi ununeb, teeb veel halba, on vanapagana õpetus. Sarnase kriitika mõjul hävineb ta veel kiiremini. Siiski, rahvaluulelist materjali võib veel küllalt leida, kahjuks on küll palju huvitavat ja väärtuslikku juba surmale kaasavaraks jäänud.

ERA II 127, 9, 13, 16/7, 29/30, 30/1, 33, 38, 41/2, 46/7, 54, 55, 63/4










Virumaa (Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkond)
1936

Mart Tarum

Niisiis, rahvaluulekoguja. Mäletan üsna põngerjapõlvest, kuidas külas käis mees, kes otsis vanu asju. See oli külas sündmus. Imelik mees oli, ruuduline kuub seljas ja pikad sukad jalas. Ta oli teistsugune kui teised külamehed, teistsugune kui koolmeistergi, sellepärast jäi hästi meelde. Tuli naabertalu õuele, nägi kaevupingil puulüpsikut, millel oli toru ja kaas pääl ja kaanel tulise oraga põletatud pruunid kirjad. Kohe hakkas paluma: andke see temale. Pidi viima muuseumi. Naerdi seda meest, oligi teine ju niisugune kentsakas. Naerdi ja pool-narritamisi küsiti, kas ta ei taha viimaks ka vanu õige kõveraks nikerdatud tuleraudu, see oli külasepa meistertöö, või õllekannu, mis on lõhkikuivanuna aidapäälsel, või pikkade lintidega tanu, mis jäänd majja vanaema veimevakast, või vana rahatükki, roostetanud ja kulunud, mille leidnud peremees, kui ajas põlluääre vanale ahervarele paari vao võrra lähemale. Muide, see raha oli mõeldud suurimaks pilkeks. Ja peremehed naersid ja muigasid: niisugune antsakas, sõidab kõige ilusamal heinaõhtupoolikul ringi ega ole tal muret ühegi vardamaaga. Ju tuli ühel meelde: eit, mine vaata, kas on aidas aampalgi vahel vana tulilukk! Ju teisel: no ema, sa võiks ju noorhärrale näidata oma lahjakindaid!

See imelik mees ei näinud enam kedagi, ta aina askeldas, vaatas, rõõmustas. Kõik, kõik võttis tema vastu. Isegi meie, lapsed, naersime. Niisugust koli olid siin ju kõik aidalakad ja toa ulualused täis! Sinna visati kõik, mida ei tarvitatud, seal nad seisid. Kui kaua, kes seda teab?

Siis viimaks ei toodud enam midagi. Tean, et oli veel ilusamaid asju neil inimestel, aga sellele võõrale katsuti tuua halvemaid. Tänas see mees, küsis, kas tahavad raha asjade eest. Tema parema meelega laulaks. Laulaks vanaaegseid laule, regivärsse.

Nemad kõik tahtsid raha. Niisugune linnasaks võib ju maksta! Kui tal on aega ilusal heinapäeval hulkuda, siis on tal ka raha maksta. Kuid keegi ei julgenud raha küsida. Ja et oli kentsakas mees ja kui sarnane kentsakas mees laulab suure hulga inimeste ees, siis on naljakas. Tal lasti laulda selle koli hinnaks.

See mees ei osanudki laulda. Tema laulis kõik sama viisi pääl. Niisugust laulu ei olnud mina kuulnud. Mees laulis ühe lühikese laulu. Aga Õtsarahva ämm ütles: "No noorärra, mina tean selle palju pikema." Tema tahtis teha häbi noorhärrale ja tahtsid ka kõik teised häbi teha, kui tellisid Õtsarahva ämma, et see laulaks. Ja ämm hakkaski laulma. Laulis just samasugust viisi, laulis iga rida kaks korda üle ja ise õõtsutas ennast ette ja taha või kahelepoole. See oli jälle kangesti kentsakas — vana inimene ja laulab! Kuulasime ja vaatasime ja ei märganudki, mil hakkasid laulma ka Juri omade vanaonkel ja Juhani-Mihkli vanaema. Sääl nad nüüd laulsid kõik kolmekesi koos, aga see imelik mees istus vana lähkri põhjal ja kirjutas.

Pärast kuulsin, et see mees oli vanavarakoguja, et viis kõik muuseumi.

See kõik tuli meelde, kui tulin välja [Eesti] Rahvaluule Arhiivist, materjalid kogumiseks portfellis.

ERA II 125, 11/4










Harjumaast Setumaani
1936

Rudolf Põldmäe

Miks Kolga rannas tants on rohkem arenend kui mujal? Tegime selles suhtes iseseisvalt tähelepanekuid ja küsitlesime ka analüüsivõimelisemaid jutustajaid. Vastus oli ikka sama: külad tihedalt koos, rahvas puutub seetõttu omavaheliselt sagedasti kokku; on ka rohkem jõudeaega kui maakülades. Nõnda olevat veel käesoleval suvel käidud ühel nädalal iga õhtu kiige juures tantsimas, asi kujunend vastu enda tahtmist niimoodi, kinnitas üks jutukas noormees. Säärast asja lihtsalt ei saa juhtuda "maameestega", kes eriti suvisel ajal on seevõrra tööga koormatud ja väsind, et ei jaksa lihtsalt seesugusele lõbutsemise tempole vastu pidada.

*

Kuid tõeliselt muistne Saaremaa on üsna kadumas, nagu kaovad vanad pukkveskid enne hollandi tuuliku ja siis auruveski varju. Siiski võib näha vahetevahel tuulikute promenaadi vahel kõndimas rahvariides naisi, kuid see idüll ei ole enam tavaline. Rahvariiet kantavat siin nagu Muhuski vanade tagavarade pärast. Ka on näha, et värviline seelik on muutumas argipäevariideks vananemisega, kuna uut juurde ei tehta enam. On päris kahju vaadata, kuidas kõige mustema töö juures on selga pandud kunagine uhkusriie, nüüd lapitult ja räpaselt.

*

Mõtleme hirmuga oma järglastele, kes peavad rahvatantse koguma pärast meid, pärast seda, kui oleme ehk välja andnud rahvatantsude eriteose, millele loodetakse head levikut või aidatakse selleks koguni sundkorras kaasa. Peame siis küll korjamistööd väga kiiresti, võimalikult lähema paari aasta jooksul üsna lõplikult teostama, muidu hakkame peatselt seda korjama, mida ise oleme külvand, kuna rahvatants on niisugune ala, mis kipub paratamatult jälle uuesti varieeruma, hoolimata kuitahes valjudest eeskirjadest.

*

Pikemat iga ja püsivamat traditsiooni osutasid rahvatantsud aga külades, mis asuvad Jõelähtme kihelkonna idapoolseis neemetippudes. [---] Töötamine neis külades ei ole aga eriti soodne, kuna siinsed elanikud on kuidagi kinnised ja silmapaistvalt madala intelligentsiga. Oli päris häbi sõber Tampere ees näidata oma maakonna rahvast lõunaeestlasele sellisest halvast küljest. Tõepoolest on selles suhtes märgatavad ainult need Jõelähtme külad, kuna nende asend on hakand süvendama väljasuremise tendentsi. Nagu kohalikud intelligentsemad tegelasedki märkisid, olevat neis külades väga palju idioote ja mitmesuguste pärivuslike defektidega inimesi, mis johtuvat värske vere puudusest, sugulaste alalisest omavahelisest abiellumisest. Nägime ka oma silmaga totraid, jalutuid ja kretiine sellisel määral, nagu neid mujal kuskil ei kohta. Ja tõeliselt olid ka "terved" tardund mingisugusesse letargilisse loidusse, mis tegi nad kinniseks ja sallimatuks väljast-tulnule.

*

Tegin ka üleloomuliku pingutuse, et fikseerida paberil tantsuviise. Kuidagi see mul õnnestuski, kuigi ma varem polnud kunagi teinud sellelaadseid katseid. Kuid häda ajab ju härja kaevu!

*

[Urvastes] pidime ruttama visiidile naabruses asuva saunanaise Ann Tefler'i juure. Sellele teekonnale tuli A. Jeret lahkesti kaasa ja oli lõpuni meile abiks tantsuküsimuste selgitamisel. Juba nendegi inimeste jutukus ja vastutulelikkus võõrale inimesele pani mind veidi pead vangutama. Siin tuldi vastu meiesugustele eriskummaliste soovidega vandersellidele niivõrd endastmõistetava otsekohesusega, et see tundus mulle lausa üllatusena, kuna olen ju ise Põhja-Eesti mees ja töötanud peamiselt oma kodustes maakondades, kus aga rahvaluulekogumist peetakse viimaseks veidruseks ning suhtutakse siis sinusse ka vastavalt. Pead otse kiskuma inimesi kõnelustesse, igasuguste kõrvalvestlustega katma nende jäika enesekontrolli ja nagu varastama nende suust kogemata lipsanud seletusi. Lõuna-Eestis on olukord tõepoolest märgatavalt erinev: inimene tunneb ise mõnu vestlusest ega tiku igal sammul aru pärima selle eesmärgist või kahtlustama sinu ülesannete väärtust, isegi ausaid sihte. Siin juhtus korduvalt, et inimene pani hädalise töö käest poolepäevalise jutuajamise eest või nooremad inimesed soodustasid, isegi lavastasid selliseid mõnusaid jututunde. Sellevastu Põhja-Eestis kogu aeg just nooremad segavad oma mõnitustega ja halvustava suhtumisega, mistõttu oled ikka õnnelik, kui tabad vanakese kuski üksikus metsakolkas või elamiskõlbmatus saunahurtsikus.

*

Järgmiseks peatusime Värska külas, õigemini alevikus. See on moodne sõjaväe laagriküla, mis avaldab mõju ka ümbruskonna setudele, kuigi väga pikkamööda. Sõduritel on küll tihedalt kokkupuuteid setudega, kuid need suhtuvad sõdureisse vist üsna umbusklikult, veidi nagu vaenulikultki, mistõttu seal tuleb sagedasti ette ka lööminguidki. Küllap see johtub ka setu poiste armukadedusest, sest sõdurid tikuvad ju ligi nende tüdrukuile. Millegipärast Värska naispere tuli meile küsimatult kinnitama, et nemad ei olevat sugugi "niisugused", mida me muidugi uskusime. Nähtavasti olid sealsed naised siis teiste käest saand etteheiteid, mida oli vaja meie ees tühistada. Vaesed värskalased! Ega see olegi teie endi süü, kui ka midagi halvasti on, sest seda toob kaasa alati sõja ja sõjaväe lähedus.

*

Kui hakkasime aga küsitlema "baabaprasdniku" vigureid, siis naised tulid õuest tuppa, "avaliku silma" eest varjule, sest kuidas sa hakkad rõvetsema ilusa tööpäeva kaines meeleolus. See oli arusaadav tantsijate seisukohast, kuid lausa õnnetuseks fotomeestele, sest toavalguses ei tööta ka parim aparaat. Sain siiski läbi udu fikseerida "tagurpidi karutantsu" piirjooned. Samuti ka hädapärast "soenussu", millest meil seetõttu ei tulnud ühtki korralikku pilti. Ja niisuguste asjade demonstreerimisel on inimesed ka seevõrra hoos, et on raske neid kuidagi pildistamiseks seada või juhatada.

*

Üldse setu on juba niisuguse temperamendiga, et kui satub kord hoogu lõbutsemisega, siis ununevad kõik tööd ja talitused ning need ei tule terve selle aja kestel kunagi häirivalt meele. Küllap meiegi tõime inimesi kibedama linatöö juurest, koduseilt hädatalitustelt, emasid laste juurest jne., kuid kord liikuma pandud setul polnud enam mõtetki lahkuda enne lõppu teiste hulgast.

*

Püüdsime üldse olla korrektsed oma lubadustes ja kohustustes, nii et maksime ka nurisematult igale soovijale küsitud "honorari". Setu on ju äärmiselt vaene ja mõnikümmend senti teeb talle sula rõõmu. Osalt on neile ka harjumuseks saand oma "vaimuvara" raha eest teistele loovutada, millele meil polnud muidugi võimalik ega vajagi vastu vaielda. Saatsime kõigile ka pildid tasuta, et sellega hoida arhiivi kui asutise head nime setude silmis, kuna meil on ju tulevikuski alaliselt häid suhteid vaja kasutada. Kahjuks nii pole mõelnud paljud teised ainestikukogujad, kes on setut võtnud kuidagi alaväärse äriobjektina. Eriti halvakspanevalt kõneldi ühest suurkogujast, kellele saadeti meiegi kaudu sõna tasumata jäetud rahasummade pärast.

*

Kui keegi minu pilte vaadates võiks hakata mõtlema, et meie tantsupidusid üldse mehed boikoteerisid, siis sellega, vader, eksid väga. Mehi oli meil alati külluses pealt vaatamas, kuid mitte kaasa tantsimas. See käiks nagu hea tooni vastu, kui mees ise tantsule sekka lööks. Muidugi purjus peaga ei hoia teda tagasi näitamast kasatšokiga oma paremaid võimeid, kuid distsiplineeritud grupitantsudesse meest tavaliselt ei võeta. See on ikka naiste erialaks olnud, mehed vaatavad pealt, vaimustuvad, elavad kaasa teiste ilole ja võib-olla endamisi valivad ka paremad tantsijad välja südame jaoks. On ju tants alati olnud naistele hüppelauaks meeste südameisse ja miks ei peaks setugi sealt oma "kargusega" edasi kargama!

ERA II 128, 411, 428/9, 436/7, 446/9, 456/7, 465/6, 516/7, 528/9, 530, 535/6, 540/1




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS