Harjumaa
1934

Rudolf Põldmäe

Kevadel varustusin linnas suure hulga eriküsimustega, sest Eesti Rahvaluule Arhiiv tahtis katsetada usukommete süstemaatset kogumist. Kopeerisin endale hulga materjali, sest küsitavat ainestikku peab ikkagi üksikasjaliselt tundma. Ei aita praegusel ajal sellest, kui juhid küsiteldava teatavale üldisele alale — siis saad ainult üksikud vastused.

*

See on mu vana tarkus juba — ikka see asja põnevaks-kiskumine, probleemide ettekuhjamine, mille üle jutustaja alul komistab, eksleb, segastub ja siis võib-olla teatava ägedusega hakkab teed välja raiuma, provotseeritud segaduste rägastikust. Vaidlemine, isegi "kaklemine", teisitimõtlemine, vastastikune seljalipanemine kordamööda — seesuguste "trikkidega" olen küll võitnud mõnegi inimese, kellest võidusaamine pole olnud teisel teel võimalik.

Aga nüüd olin seesuguse taktikaga otsas: usku-kombeid ei saa väljendada hooga, neid peab otsima, tuhnima, siluma, konstrueerima, neis pole midagi tundetooniliselt elavat, see on kõik "teaduslik" kraam muistendite ja laulude (kui neid aga oli!) kunstilise elavuse kõrval. Seetõttu pidigi töötama nii kahel liinil korraga: elavate ja hooguandvate laulude või muistendite, muinasjuttude vahele tuli põimida küsimusi siit-sealt uskumuste-kommete alalt, kuna viimaste järjekindel küsitlemine viis kõneleja peatselt apaatsesse ülekuulatava osasse, kes vastas ainult hädapäraselt ettepandud küsimustele.

*

Vihmastel päevadel kodus viibides küsitlesin katseks ka oma ema, kellelt olen varemalt mõndagi paberile märkind. Võtsin seekord käsile ERA-s koostatud uute laulude küsitluskava. Ja ime küll: oma ema, kelle lauluvara ikka arvasin tundvat juba hällis-olemisest saadik, tõi nüüd välja uusi asju, millest polnud minul ega ka muul perel halli aimugi.

*

Üldse see taat kujutaski endast mingit "boheemlast", vähemalt teiste jutu järele: laisk sel määral, et ei viitsivat isegi pesuvett muretseda, hoolimata enda kõhutarvete vastu, alati heatujuline, vedel mõnuleja — ühesõnaga, ehtne santlaager, eriti naiste meelest, kuid mulle fantaasiarohke jutuvestja, kelle vaim oli alati ja nähtavasti nüüdki veel aina liikund kuski ebatõeluse ja luule maadel, kuhu ei ulatund argielu tühjad askeldamised. Seejuures taat oli peaaegu kirjaoskamatu, mistõttu oma erksat vaimu oli alaliselt pidand toitma suusõnaliste pärimustega. Töötasin nende lahtikoorimise ja kirjapanemisega mitu päeva, kuni viimaks heatahtlik vanamees lihtsalt füüsiliselt lagunes mu käes.

ERA II 77, 11/2, 15/7, 26/7, 36/8










Harjumaast Saaremaani
1935

Rudolf Põldmäe

Mina, päeviku autor, sõitsin Toomile kaasa Eesti Rahvaluule Arhiivi esindajana, kuna pidin olema abiks töö süstemaatilisel ja usaldataval teostamisel. Püüdsin siis jõudumööda kaasa aidata Toomile tema tantsude kirjeldamise ja viiside noodistamise töös, juhtides jutlemist objektidega, taotledes ehtsat rahvapärasust ainestiku esitamises, küsitledes taustade ja rahvamuusika kultuuriloolist tagapõhja, rahva suhtumist neile aladele, tantsude kronoloogiat, eri kujunemisfaase jne., ning olles lõpuks T-le abiks saadud materjali täpsel ja usutaval sõnastamisel. Neid tööperioode üksikult läbi tehes pean tagantjärele mainima, et kogu mu senises rahvaluulekogumise-töös pole olnud midagi, mis nii palju oleks võtnud aega ja tagantjärele peamurdmist, kui tänavuste tantsude lõplik ümberkirjutamine. Sellest nähtub ka, et rahvatantsude kogumine on üldse raskem osa folkloristi töös.

*

Sõitsime küll Toomi isiklikul mootorrattal, mis tundus üsna ideaalse liikumisvahendina seesuguse töö jaoks, kuid suured kaugused ja tänavusele suvele omased halvad ilmad ning neist johtuvad võimatud teeolud kippusid mootormasinagi jõudu ületama. Õieti oligi sõit ka füüsiliselt üsna raske, eriti Toomil juhi kohal, seejuures aga tervist karastav ja mõnevõrra seiklusterikaski (kurblõbusad lood masina parandamisel, ähvardavad, kuid õnnelikult möödunud otsaajamised ja kraavilendamised jne.). Siiski kulus meil peaaegu kaks nädalat, et sõita Tallinnast Kuusalusse, sealt Virumaad kergesti riivates ja Järvamaal lühiajaliselt peatudes Kolga-Jaani, edasi Puhjast läbi Tartusse, siit Tõrvasse, Karksisse ja Paistusse, sealt Häädemeeste rannast läbi Pärnu kaudu Virtsusse, siis ilma mootorrattata käik Muhu saarele ja siis jälle Tallinna tagasi. Sõitsime kokku ligi 1200 km, küsitlesime läbi kümmekond inimest ja kirjutasime üles 30–40 tantsu ja 60–70 viisi.

*

Olime sel korral üldse veidi ärplevas tujus ja nägime pealegi matkameestena välja üsna imelikena, nii et algul kohutasime oma suure mürglitooniga eidekese üsna ära. Pärast võtsime tema aga endi sõidukisse ja viisime paar kilomeetrit edasi naabrikülla. See lõbustas eidekest aga seevõrra, et oli raske teda tsiklikorvi paigale sundida — kippus aina laulma ja kätt lehvitama mööduvaile oma küla inimestele.

*

Näib üldse, et Häädemeeste on veel ala, mis võiks pakkuda rohkesti töövõimalusi rahvaluulekogujale. See liivaseljandikel pesitsev kalurikülade rida on samuti nagu Kuusalu rand eraldatud kaugelt sisemaast ja elanud omaette elu. See ei tähenda siiski ümbruskonna vähearenenud vanamoelisust, vaid just vastupidi: randlased on olnud varakult kokkupuutes nii lätlastega kui ka kaugemate Euroopa kultuurriikidega. Sellest hoolimata pole jõutud arengus kuhugi ülikultuuri, vaid ennemalt arendatud ehtsat talupojakultuuri teiste rahvakultuuride viljastavate mõjuteguritega. Siin kuuldub seetõttu tänapäevani veel rahvalaulu, mida kaasitavad mõned "spetsid" pulmades, ja näeb ehtsaid rahvapäraseid muusikariistu mõnegi vanamehe käes. Ka rahvatants näis olnud kunagi üsna elav Häädemeestes, mille kajastusi võis tabada ka tänapäevaste inimeste juurest.

*

Räägu külast saime rukkilõikuselt kätte 48-aastase Mihkel Tondi, kes oma temperamendi ja mõnevõrra "sümpaatliku räpakusega" vastas oma nimele. (J. Perdi kirjutis "Päevalehes" on temast teinud küll hellameelse "vanakese", kuid see hellitlev juhtumine võiks küll olla ainult haavav Tondi enesetundele.) Mees oli ka tubli lõõtsapillimängija, kuigi pilli kehv konstruktsioon ei tahtnud kuidagi vastata mängija hoole. Saime siiski asjad kuidagi korda, kusjuures Tont oli tublit tööd teinud oma tagasihoidliku naise ja samalaadse naabrimehe üleskihutamiseks. Sellejuures nähtus ehtsalt tema enda iseloom oma lopsakuses, laiajoonelises ja ohtralt kirumissõnadega värvitud jutukuses, mis siiski üldiselt jäi meie vastu väga heatahtlikuks.

*

Muhu lääneservast hilisel õhtul tagasi tulema hakates sattusime aga hirmsa piksehoo ja vihmavalingu kätte. Meie õnnetuseks oli rahvas läinud varakult magama ja ei tahetud kuski tõusta üles meile varju andma, kuna Muhus oli pealegi samal suvel tapetud keegi piirivalvur, milline juhtumus nähtavasti rikkus kauaks ajaks igasuguste "kahtlaste" isikute liikumisvõimalused. Olime tõesti hambuni märjad ja lõdisesime suures külmas, kui viimaks poolvägisi saime vihmavarju kuhugi popsinaise onni, tänu naise ebausule, mis sundis teda pikse ajaks tuld süütama ja ärkvele jääma. Soendasime viletsas hurtsikus endid mõne tunnikese, kuigi katus jooksis läbi ja kuiva ruumi oli toas õige vähe. Läksime siis vapralt edasi ja jõudsime hommikupoole ööd Kuivastu teemajja, kus ootas ees lühiajaline ja jahedavõitu öökorter. Hommikul läksime tagasi Virtsu ja seadsime lõunaks korda mootorratta. Algasime siis kella 3 paigu p.l. sõitu Tallinna poole, kuhu tahtsime tingimata jõuda samal kuupäeval, s.o. 14. augustil. Teel algas aga tugev vihmasadu, mis kestis lühikeste vaheaegadega kogu selle ja veel mitu järgmistki päeva. Tee muutus poriseks, kohati lainetasid suured loigud sõiduteel, vihm uhtus mootorrattal määrde, mistõttu see ei töötanud korralikult ja tahtis tihti parandamist. Samuti vaevas meid tugev tuuletõmbus sõidul ja riideid läbilööv ning vastu silmi peksev vihmasadu. Olin tsikli korvis pool-uimaselt ega reageerinud enam uutele hädadele, kuid Toomi pidi olema veel erakordselt valvas ja pingul raskete teeolude võitmiseks. Elasime läbi päeva, mis minul on olnud küll raskeim elus. Jõudsime siiski kella 10 paiku Tallinna, kuid olime siis niivõrd külmanud ja vaevatud, et vaevu seisime jalul ja suutsime kõnelda. Läksime siis Toomi korterisse, kütsime toad hiigla kuumaks, arstisime endid tuliste jookidega ja matsime endid magama kõige paksemate riiete alla. Endamisi kartsime kõige halvemat, kuid mina tulin sellest saunast ometi veatult välja, saamata suuremat nohugi. Toomi sai aga näonärvi põletiku ja arstis end nädalapäevad tagantjärele.

ERA II 114, 39/40, 44/5, 57, 60/1, 62/3, 66/8










Viljandi- ja Pärnumaa (Paistu, Karksi ja Halliste kihelkond)
1935

Richard Viidalepp

7. sept. 1935 kl. 2 p.l. istusime Tartu-Viljandi bussile kolmekesi: dr. Loorits, tema proua ja mina.

Holstres peatusime dr. Looritsa onu juures. Kohe saabumisõhtul oli võimalus seal üht-teist küsitleda ja paberile noteerida. Ann Tomsonilt kuulsin mõne huvitava kombe ja ms. ka natuke hingedeaja laulust "uu-uu-uu" refrääniga. Hommikul jäädvustasime selle fonograafi. Selline laulutüüp oli täiesti uudiseks ja äratas suurt huvi.

*

Hooti oli kerget vihma. Tee märg ja libe. Vanaeit-karjane, kes ei keelanud oma kurje koeri. Söödil vana valge hobune köie otsas, maa paljaks söödud. Hirnatas mõistaandvalt, et tõstku ma ta vai edasi. Äratas kahetsust ja kaastunnet see vana tööloom. Köis oli tal otsapidi kaela ümber, nagu oleks päitseidki paljuks peetud.

*

Selgus, et Mari Peet oli kolinud elama ühe lähedase väiketaluniku juurde. Esialgu oli ta kaunis tõrges, meenutades meelekibedusega, et läinud aaastal oli keegi käinud teda usutlemas ning pärast kirjutanud "Sakalas" ja nimetanud teda nõiaks. Natukehaaval saime siiski jutule, nii et ta ei avaldanud mitte ainult rahvalaule, vaid ka arstimissõnu ja muud. Ta on olnud kohalikuks rahvaarstiks, avitades haigeid nii sõnade kui rohtudega. Kuid aastate koorem on nüüd vajutanud ta küüru, teinud hädiseks. Oma teadmisi avaldas ta siiski tähelepandava kindlusega: "See on nõnda õige, ku ma ütle. Ehk ma küll vana ole, ma ole seda asja tähele pandan." Väga huvitav ja meeldejääv oli tema seletus ka arstimise kohta: arstija peab kindlasti uskuma oma jõusse. [---] Ta tundus olevat usklik. Ka tema arstimisvõtted on olnud seotud palvete ja jumalasõnaga. Mulle ütles lahkumisel: "Elage ästi ja tuletage ikke seda meele, mis meil rohkem vaja om!"

*

Öömajal Abja tuletõrje-seltsimajas. Öö oli haruldaselt külm. Kõrvaltoas üks paarike kuuldus algul sooja tegevat napsitamisega. Hiljem tahtis nende täitsakuum oleng võtta mult magamisvõimaluse.

ERA II 78, 361, 366, 367/8, 369




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS