|
R. Viidebaum ja K. Leichter kogumismatkal Võnnus. Laulikuid ja jutust: |
Õhtulauas (õpetajamajas) oli huvitav kuulda, kuidas siinne kirikuõpetaja ja tema proua olid arstind soolatüükaid: hõõrund neid kolme soolateraga, visand siis soola küdevasse ahju ja püüdnud ise nii kiiresti toast välja jooksta, et soola raginat ei kuuleks. See arstimisviis on ju laialt tuntud, kuid uudiseks oli see, et isegi kirikuõpetaja võib end niimoodi arstida. Ja proua kinnitab, et soolatüükad on kadund ära.
Tegime kohe algust fonografeerimisega. Vähe aja pärast saabus koju ka too mees, kellest ennem oli palju kõneldud. See oli Juhan Jaani p. Luik, aastatele vaatamata tragi ja kuraasikas vanamees. Kohe oli tal laul lahti, kui kuulis, mis mehed me oleme. Ta laulis õige tugeva aktsendiga, vahel lüües jalaga takti. Samuti algas vahel mitut üksteisele järgnevat värssi hüüdega "hoi!" või "oi!" Panin tähele: kui ta laulis täitsa vabalt, siis oli see lauldud niisuguse hooga, taktilöömise ja žestidega, et rappus kogu kehast; fonograafi lauldes jäid aga "hoi'd" vähemaks ega saand sel laulmisel (juba tehnilistel põhjustel) olla niisugust elavust. Ka nõuab fonograafitorru laulmine esialgu natuke harjumist ja kohanemist. Mõni vanainimene kardab, et fonograaf hakkab vastu puhuma jne.
Niisiis jalgsi. Kui olime mitu kilomeetrit edasi jõudnud, selgus, et olime hakand minema vale teed. Tahtsime minna otse Rasinasse, kuid nüüd läksime koguni Ahja poole. — Meeldus siis, et Kurista mõisa kohal jooksis must kass üle tee. Arvasime juba siis, et "ega see hääd ei tähenda."
See on mu kolmas suurem rahvaluulekorjamis-rännak, mistõttu tunnen endas juba teatavat kujunend oskust inimestega käitumisel ja kursisolekut küsiteldavate motiividega, millised eeldused on õieti paratamatud praegusaegsele süstemaatilisele tööle. Kuid ega see veel kõik ole edukaks tööks — jah, paraku puudub asjatundlikumal töötajal see algaja hool ja visadus, mis pillutab küll energiat siia ja sinna, kuid ometi talletab arvukate juhusmotiivide hulgas ehk sama palju väärtuslikku kui teise ainult väärtküsimusi käsitav kogu.
Igatahes tundsin endast: oma suvise kaevandustöö rekordi püstitasin esimese hooga, algaja südiduse ja hoolega, sellest ma enam üle ei saa, puudub see metsik vaimustus asja vastu, mis ei andnud und silmale ega puhkust kehale. Töötan nüüd rohkem kaaludes, analüüsides, kuna puudub endine tundepaisutus, mis sütitas vanad jutu-raugad fantastilisemaile lugudele, kuid tegi nad teisalt jälle tuimaks vähem-aktuaalsete küsimuste suhtes, mida on vaja katkenditena kerida mälust, siluda, ümber mõelda, kritiseerida. See teeb kõnelused aeglaseks, väsitavaks, tüütavaks, kuid avastab ometi kõik motiivid, mis ei ole loomulikult ühesuguse värskusega jutustaja ajus, kuid ometi on vajalikud andmete kogujale — kui vähesed lisa-seletused võib-olla veel vähesemaile olevaile andmeile.
Jõudes eelmisel aastal korjamistööga Lüganusele, pidin tänavu jätkama rännakut Alutagusel kuni viimase keelepiirini välja. Ja kasulik asjale on ka seesugune pikaldane siirdumine ühelt alalt teisele, kus korjaja ei tunne end mitte ainult astuvat ühest vallast teise, vaid ka mingist motiivide valitsus-üksusest järgmisse.
Nõnda näiteks Pühajõgi lahutab toonetikkast toonesepa, küllalt huvitav ja kindel piir, millest ülepääsmine võimata.
Edasi juhatati samast majast Kukruse asundusse Kärneri Mari juure, kuid see tundis end halvemini minu ees, kui oleks tea missuguse raske roima pärast olnud vastust andmas viimsepäeva kohtumõistjale. Ja teisedki kodukondsed hurjutasid ja kahtlesid...
Huvitavad tüübid olid igatahes Kristjan ja Maali Sivadi'd Toila rannas, kaldaalusel liivikul. Keelte käimapanekuks pidin muretsema "laulu-eli", mille järele sattusin üsna muusika ja muude kõrgemate "kunstide" uputusse. Vanamees mängis viiulit, eit laulis, vahetevahel kippus asi tantsuks ja lõpuks pani eit mulle kaarte välja, mis näis olevat vanale üsna tulukaks sissetuleku-allikaks, sest minu sealoleku ajal käis mõnigi klient abi saamas. Samast majakesest ostsin 2 krooni eest "põrgupiina-tabelid". Vanakeste viisideoskus vääriks igatahes muusikameeste tähelepanu.
Obj. 19. jutustust kuulsin Rohu-taadiga juteldes läbi seina kõrvaltoast, kus naistekarjal oli parajasti käsil mu isiku sõelumine ja aine illustreerimine tänuväärsete näidetega.
Andmeid noppides siit-sealt vastutulejailt või juhus-tuttavailt, jõudsin viimaks ettekiidetud juturohkesse Kiidevasse, mis on üks huvitavamaid külasid kogu kihelkonnas. "Kiitlaste" ürgomadust, olukordade laitmist, ma algul ei tundnud ja sattusin mõnetigi sellele risti pääle.
Hakati kurtma oma viletsat olukorda, kiruma valitsust, ametnikke, naabreid jt., mis ei luband kuidagi siirduda kõnelustega naiivsetesse luuleregioonidesse, ebausu muistseisse maadesse. Eriti agar hädakisa ajama oli üks keskealine mees, kelle sajatamishoogude raksatusi oli õige raske kõrvale juhtida minusuguse "päevavarga" tegevuse arvustamisest. Ja ometi leidus samas külas nii rohkesti südamlikke, huumoririkkaid vanakesi, kelle heatahtlik vestlevus pärast peletas kõik mu halvad mõtted kiitlaste vastikust iseloomust, mis näis olevat naaberkülade elanikele nagu mingi kurjuse ja vastikuse sümboliks.
Tänavune korjamiskäik on mulle juba teatavaks juubeliks: olen 5 suve teind seda tööd. Seetõttu peaksin olema läbi ja läbi kogend korjaja ning töötulemused peaksid aina kasvama. Kuid ei — olen nähtavasti taband inimese enamvähem õigetes olemusjoontes juba esimestel tööaastatel, nii et pole jaksand palju kaugemale saada hiljemgi. Ja küllap iga aastaga muutub me töö raskemaks, sest vanem põlv kaob aina enam minevikku ja kaduvusse ning noortele ei jää enam palju püsima möödund aegade pärandusest, pealegi kui uus aeg on nii kirju, uuenduslik ja murrangulik. Näib siiski, nagu rasked kriisiaastad hakkavad pidurdama kiiretempolist arengut, sest juba elustatakse mõndagi minevikulist, primitiivsemat tarberahuldamise vahendit. Nii tuleb maal aina enam moodi koduse riide kandmine, elustub kodune käsitöö ja ollakse sunnitud lahti ütlema nii mõnestki esmajärgulisest euroopalikust elutarbest; kuid kas see ka inimese mõtteviisi niipea mõjustab, ei julge veel kuidagi väita. Küllap sellelaadilisi sümptoome näeme ometi igasuguste hiromantide ja kaarditarkade, imearstide ja prohvetite tekkimise näol, kes aina on jaol "kultuuritüdimuste" ja reaktsioonide käänukohtadel. Ja eks need maarahva tulevõtmised "keisritest" ja muist kangeist meestest olegi nagu seisatamine edasiminekus ja pilguviskamine "kadund heale ajale", mil meil ei olnud palju õigusi ega ka kohustusi. Või see tagasihoidlik külamees tahabki nüüd olla nii tähtis "kodanik", tal pea juba pööritab sest kiirest edasiminekust ja nüüd tahaks nagu puhata ning jätta kõik need rehnutipidamised "targemate" hooleks. Eks siis seda arenguväsimust osata kasutada ja teha põrisevat "maahäält" kõigi edukuse ja arengu vastu. Ega siis ole ime, kui sellele järgneb teatav tagasiminek ka mõttelaadis, nii et hakatakse tasapisi taganema üldiste päevaküsimuste arutlemisest ja kaasaelamisest ning piirduma koduse maailma nähete ja juttude kitsa ringiga. Seda huvide-kitsenemist märkasin tõepoolest mitmel pool, kuigi see jutt mul siin on ehk nii rohkem teoreetilist laadi. Juba ainelistel põhjustel ollakse sunnitud katkestama mõnedki ühendusteed välismaailmaga: lõpetama ajalehe tellimine, maha võtma katuselt raadiovardad, loobuma sagedastest sõitudest aleveisse ja linnadesse odavaks-aetud omnibuseliinidel — lihtsal põhjusel: puudub raha. Ega's pole ime, kui liiguvad jälle igasugused pisikaupmehed, vaimuliku kirjanduse müüjad, ülesostjad jne., kel jälle ehk rohkem rahvavalgustuse ja uudistekandmiste ülesandeidki.
Muidugi, muidugi, ega see veel ole mõju avaldanud vanale rahvaluule-repertuaarile, kuid — siin päevikus on ju kirjutajal sõnavabadus, miks siis mitte kõnelda ka asjust, mis ei ole küll otseselt "päevakorras", kuid siiski kirjutajat ennast huvitand, ja võib-olla tulevikus jälle kuidagi huvitavad teatava arengu kronoloogilise verstapostina.
Ainus konkreetne järeldus ilmneb sellest pikast jutust: küla on aina vaesenend ja muutund pessimistlikumaks, seega ka vaenulikumaks kõiksugustele "isandatele", kelle hulka mindki loeti, hoolimata mu hästi külamehelikust välimusest ja ülalpidamisest.
Mees avaldas mullegi oma saladused, oli need õppind hiidlastelt. Kõneles ka üht-teist rootslastest, kes üldse näivad olevat kohalikest eestlastest üsna eraldatud ja piirduvat oma koduse maailmaga. Eestlased suhtuvadki neisse nagu teatava halvakspaneva üleolekuga, naerdes nende kommete ja kultuuri omapäraseid veidrusi ning ka selle madalust, vanamoelisust.
Sääraste vähejutukate inimestega ei ole kuigi mugav töötada: kui saad ta kuidagi tõmmata jutule kaasa, siis ta jääb ometi küsimise-vastamise laadile truuks ega serveeri midagi iseseisvalt meeldetärganust. Küll proovid sel korral abitut segiminekut ja mittemidagi-teadmist, hajameelsuses segad ja komistad, mõnikord vaikid pikad ajad teise fantaasia õrritamiseks — mõnikord sellega tõesti vead sisse erksama vaimuga inimese, kuid teinekord mõjud ikka loodud tuimale samuti segavalt ja mõtetekäiku pidurdavalt. Siis vihastad sajakordselt eestlase tuimusele, mille nahapaksust vahel tõesti ei jaksa murda osavamategi võtetega.
Lõpuks jagasin heameelega vanamehele saiu ja veidi rahagi ning sain sellega eidelt ootamatu sõimuvalingu kaela, sest mina olnuvat tema vastu tähelepanematu! Või pidin siis just "palgamaksmisel" minema teda otsima, kui muul ajal ei jätkunud aega minule! Andsin järele ja lepitasin eidegi mõnekümne sendiga ning mõtlesin ise hirmus pahasti vanade naiste kurjusest ja riiuhimust.
Takistavalt mõjusid osalt ka vanamehe vahetevahel juure tulevad pojad, kes suurte ajalehelugejatena kippusid mõnelegi loole andma nii lääget literatuurset vormi.