Virumaa (Simuna kihelkond)
1929

Richard Viidebaum (Viidalepp)

Lasinurme külas. Talised päevad on lühikesed, õhtu saabub ruttu. Sain öömaja Korba talus. Lahket rahvast, kohe nagu oma päralt tuba, kuid külmavõitu. Ja ma olin ennemgi saand juba külmetada.

*

Siis rändasin samas külas edasi. Talu üle mägede ja orgude — Allikmäe. Huvitaval kombel koos 3 noort tüdrukut ja kõik nii lõbusas tujus, et "vana koll kottu ära" (õieti oli see küll ainult sulane, kuna peremees ise surnud), lõid teises toas tantsu, laulsid ja vallatlesid. Oleviku rahvaluulet kuulsin neilt kaunis palju.

*

Tüütuseni tuli otsida öömaja. Vana-aasta viimane õhtu. Ennem Koila külas, siis Koila mõisas, siis Kadikülas. Leidus mees, kes julges võtta. Isikutunnistust ikkagi küsis.

Naine ja poeg sõitnud kiriku, tema veneusuline ja kodus. Siin me siis kahekesi kütsime ahju ja küpsetasime vorste, mis ennem pannile valmis pandud.

Samas külas Parniku talus oli mul ka pikem jutuajamine pererahvaga. Nähtavasti veel ebausklikud. Vähemalt perenaine. Et "ei tea, kas maksab rääkida; ma räägin, kuid ärge öelge, et meie oleme rääkind... eks me ole ka kuulnud, ega meiegi tea..." jne. [---]

Nägin siin muide sedagi, mida ennem vahel olen kuulnud, et "püha mees ja püksiauk lahti". See mees pidi natuke püha ka olema ja oli käind "lugemist tegemas".

*

Öösi tuli siin magada pererahvaga ühes voodis.

*

Kata Tillik — vanatüdruk kolme kirju kassiga, paikab pastlaid. Üldse mõistuse poolest vähe arenend ja teab öelda vähe. Küsin ühte ja teist, kuid vastab tavalisemailegi küsimusile: "Ei seda ma'i tia, ma põle seda kuuld..."

*

Vanaeit vallalise tütrega [---]. On otsekohene ja avaldab häämeelega. Ainult nagu kuri oleks, või "mehine", või kuidas seda peaks ütlema. Vahel tal aktsent nii, nagu oleks ta tige, kuid pole siiski. [---] Erilise andumusega jutustab rahaaukudest ja siia ümbrusse peidet varandusist. Tema oma õde kord leidnud hõbedat ja tema mees näind unes. [---]

Viimasel lahkumisel ütleb: "Kui kaevama tulete (varandusi), tulge minu juurest läbi, küll ma siis kätte juhatan."
Ei tea, kas ikka on, — või muidu vanad jutud.
No kas te ei usu? — Või muidu jutud...

Mõisama külas. [---] Siis otsin vanadekodu. Seda siin ei olevat. Leian siiski päris kogemata. Kohalik nimetus on nähtavasti "vaestemaja". [---]

Tuba on kole kuum ja umbne. Kirjutades nii korraga viielt inimeselt, hakkasin tarvitama objektide tähistamiseks tähti, et pärast ümberkirjutamisel saaks teha vahet, kellelt miski teade saadud. Siin oli kolm eite, seepärast märkisin esialgu E1, E2, ja E3, ja vanamehed V1 ja V2. Kuna nimesid polegi soovitav küsida kohe algul, siis see märkimisviis osutus päris otstarbekohaseks.

*

Sumadaniga rändamine on õige väsitav. Ja tühja kõhtu tuleb ka vahel kannatada. Simunas saan peatuskoha teemajas, esimesel õhtul küll kuskil lutikarikkas majas muudegi võimatuste ja ebamugavuste keskel. Võetakse 125 senti öö päält ja lõunasöögid lähvad ka 50–60 senti (teemaja) [---] Järgmisel päeval Abrami talus [---] kuulen esimest korda sõna "veripard" ja Anna Tepu juures. Viimane on niisugune tore eit, et teda võiks edaspidigi minna kaema.

*

Irlas. [---] Sääl kõigepäält oli jutuajamist Tombergi eide ja taadiga. Hiljem Lentsi juures. See esiti ei lasknud sisse. Kui pärast läksin uuesti, ütles: "Ah, sa tuled ikke tagasi? Noh, tule siis siia, näita, mis sul müüa on."

Eit jälle väriseb kogu kehast ja mina kui "palju käind inime" andku talle rohtu.

*

Moora mõisas või asunduses käisin ka sees. Mees juhatas mu Laekvere "preilide" juurde. "Noh, ma ise poissmees, küll ma juba tean... ja need annavad ka... Noh, küll te ise näete. Aga ärge ütelge, et mina juhatasin. Eks ma ole ise ka sääl käind... " Teemajas, mis kallim kõigist teistest: 150 senti öö.

Pole siin siiski niipalju teha, kui arvasin. Oimetud eided ja taadid, kes ei tea midagi ega tahagi teada.

*

Mustveesse olin kord otsustand sõita ja sõitsingi, kuna see raudteega oli õige hõlbus. Kuid vene materjale ei saand säält palju. Huvitavam oli kokkupuutumine ühe ligi 100-aastase eidega, kes veel praegugi arstib sõnadega mitmesuguseid hädasid ja haigusi. Palalaikina pidi olema ta nimi. On aga eestlane, sündind Põltsamaa kihelkonnas. Sinna rännand oma venelasest mehega. Selle nägu oleks väärind ka jäädvustamist, kuid joonistada ei saand, sest istusin ta voodiserval (avaldas oma sõnad poolsalaja) ja fotot polnud mul ka. Üldse olevat ta oodandki kedagi, kes paneks kirja ta sõnad. Kuid raha tahtis nende eest ikka: "Noh, see on ikka vähe, anna mulle veel üks sada marka... mõtle, sa oled nüüd õpatud ja võid ise hakata arstima ja raha teenima..."

*

Üldiselt pole ehk rahva vastutuleku üle paljut nuriseda. Mõnesuguse ebamugavusega olen juba harjunud. Olen ise maalt ja ennemgi saand niimoodi hulkuda. Öömaja leidmisega oli vahel küll raskusi. "Eks te lähe edasi, seal veel ju talusi." See on nii tavaline vastus. Kogu teekonna (välja arvatud Vägevalt Lasinurme) käisin ära jalgsi, s.t. Lasinurmest ühes kõigi kõrvalkäikudega kuni Avinurme. Otseteekonnal saaks sellest igatahes pikk rida kilomeetreid. [---]

Üldse kohtasin sel teekonnal 111 objekti. [---] Kogutud materjali on vähemalt 1000 lehekülge.

ERA II 12, 9, 13, 15/6, 17, 20, 21/2, 24/5, 26/7, 28, 32, 36/7, 39/40










Tartumaa (Kodavere ja Torma kihelkond)
1929

Paul Ariste

Hommiku vara algas teekond Tartu sadamas heeringaist pööraselt haisva laevaga. Õnneks ilm oli hää ja sai olla lael, muidu odööridest oleks tõesti jäänd jõehaigeks. Kell 7 oli viimane vile ja laev lähtus piki Emajõge Peipsi poole — Varnja, esimesse peatuspunkti.

Varnjas laev ei saa ysna randa, vaid pika musta habemega venelane Sõsói (Сысой) viib paadiga lautrini.

Varnja on nägusaim ning meeldivaim kyla, mida yldse olen näind. Piki tänavat umbes 2 km pikkuselt on tihedalt kõrvuti nägusaid, enamasti telliskivist maju. Juhtus olema just laupäev ja nii naesed hoolega kyyrisid maju ja pyhkisid puhtaks tänavagi.

*

Kyla päris jutumeistriks sai aga 81-aastane põline Varnja elanik Ann Kook. Vanaeit oli nii elava jutuga, et polnud vaja teiste algatust; juttu tuli sorinal kõigest ilmamaast. Tarvitses ainult pidada piirides, et ei kalduks kõrvale. Eit muide on vist ainus eesti soost inimene, kes oma lihaliku silmaga on näind Kalevipoega (!). Kalevipoeg olnud eide isa parimaid sõpru.

Eit uskus kõike, mis kõneles, ning rõhutas aina iga väidet: "Jumala eest, see oli nii, seda ma mäletan, nagu tänä oless olnu."

*

Varnjast lahkudes jäid eesti kylad mõneks ajaks eemale. Kasepää, Kolkjad, Sofia on puhtvene kyli, kus eestlane on päris haruldane loom. Eesti talusid näeb rannast veidi eemal paari kilomeetri taga, "sääl, kus metsad algavad", sest rand on lage, kylade vahelgi on puid vähe. Venelasel on maad niivõrd vähe, et seda ei või raisata tyhja-palja puu alla.

Alles Alatskivi paigu kyynivad eestlased rannani.

*

Pääobjektina oli Peatsekivi kylas vana taluperemees Juhannes Madi. Mees on enese tapnud tööga, nii et praegu ei saa liigutada käsi ega jalgu. "Isegi jõõlu lauba õsta ma tegin tööd," kaebab enese pääle vana. Praegugi ta on nii ihne, et ei raatsi oma ravimiseks anda pennigi, kuigi pangas olevat mõnisada tuhat.

*

Panin köstriprouale kaarte välja ning ytlesin, et tytrest saab kuulus laulja. Seega oli tehtud kindel alus öökorteriks ja ise olin nähtud kalli kylalisena.

*

Majas valitses patriarhaalne kord, nii et täiskasvand lapsed ei tohtind piitsatadagi.

*

Yldse on Kodavere ja Torma vahel siinkohal kõva piir. Omedu jõgi ei tee yksi raskusi ülepääsuks paigast teise, vaid kogu rahva laad, keel, vanavara ainestik jne. on kummalgi pool jõge isesugune.

*

Kasepää pääobjektiks sai 57-aastane Susanna Oja. Tulin parajasti eide poolt, kus peagu asjata olin raisand hulga aega, kui S. O. tuli oma poole kutsuma: "Mis sa, kurat, selle tuhmiga kõneled, see ei tia muud lindu kui konna, tule ma jutustan sulle alles." Moor teadis laulegi, s.o. regivärsse, mis siin kandis vägagi haruldased.

*

Peaks mainima veel sedagi, et eided tõmbasid selged piirid eesti ja vene kommete vahele. Vene kombeile vaadati mõnitades, aga eesti uskumisist häämeelega halba ei öeldud. Kes tohibki öelda, vahest mõni haldjas pärast tuleb kimpu.

*

Mustveest pidin otseteed omnibussiga sõitma Tartu, aga lõpuks eelistasin jalatee Jõgevale. Teel Lullikatkul — esivanemate kylas — sain vanaonu naiselt Liisa Sepalt yhtteist. Eit vaeneke oli alles 3 aasta eest olnud hädas haldjaga. Rääkis seda suure hardusega tsäiut juues. Eidel ei näind olevat vähimatki ebalust haldjate olemasolust.

*

Lullikatkul ööbisin ajaloolises talus — Semmelil. Kyllap see Semmeli on sama mis Läti-Hindreku Somele. [---] Torma ja Kodavere õ-rikkail murdealadel liikudes hakka ebalema, kas oledki yldse eestlane. Vahest on su yrgvanemad olnud vadjalisi, poluvernikuid või jumal teab kes.

ERA II 14, 479/80, 481/2, 483, 485, 486, 487, 488, 489/90, 493, 494










Pärnu- ja Läänemaa (Pärnu-Jaagupi ja Kirbla kihelkond, Kihnu)
1929

Eduard Treu (Laugaste)

10. juunil kylastame teist kuulsamat pulmalaulikut Mari Annussoni. Ta elab Enge vallas, Anelema kylas, Luudearu saunas. Syndinud 1848, võtnud osa paljuist pulmist ja on ymbruskonnas laialt tuntud laulik. "Tulime vanaemale kosja," algame. Ta vaatab meile muiates otsa ja lausub: "Ah siis te oletegi need Liiva Annused?" Vastame, et tahame Teie häält ära viia. Tahame laule. "No neid siin jo palju käind ja mu laulud kõik viind menema." Lõpus saame ikka selgeks teha, et me tahame just nimelt viise saada. Siis ta alistubki ja laulab. Iga viivu järele tuleb tytar ja kirub: "Mis aja raiskamine see on kallil töö ajal. Mes laulud need siis olgu veel." Ikka suudame pinnida niipalju kui saab, sest tytar on ju kuri, et vanaema aeda tegemast toodi tuppa laulma.

*

Siingi (Kirblas) tabavad meid vahest õnnetused: mõnel pole pilli, mõni ei laula yldse enam ega lase end miski asjaga selleks meelitada. Juhime paljutähendava pilgu fonograafile, demonstreerime neile mõne tuttava isiku fonograafigi — ei aita. Muud, kui jälle "pillid kotti ja talu edasi."

Järgmises kylas, s. o. Võhmas, ei oota meid parem lugu — "ei oska", "ei mäleta", "mis te neist [lauludest] siis veel tahate", "mis te teete nendega", "no te ju saate makstud selle eest", need on harilikud kostused meie meeleheitlikele katsetele laululainet lendama panna.

*

Yldse on kihnlased maiad viina pääle, eriti "vabavee" pääle, s.o. vabariigi viin, nagu nad nimetavad. Ise veavad salaja sisse aga saksa piiritust, mis olevat palju halvem. Yldse ytleb kihnlane: "Ma joon rohkem viina kui maisamaa obune vett" ja "konn ja kukk laulavad targa pääga."

ERA II 17, 9/10v. 21/22, 29, 27










Harjumaa (Jõelähtme kihelkond)
1929

Rudolf Põldmäe

Alustasin oma rahvaluulekorjamise teekonna Eesti Kirjanduse Seltsi stipendiaadina 10. juunil 1929. Mu ülesandeks oli läbi käia Jõelähtme, Harju-Jaani, Kose, Jüri, Hageri, Juuru, Keila ja Nissi kihelkonnad ja korjata peamiselt usundlikke rahvaluulemotiive.

*

Randvere kiriku või kabeli kõrval elab Länne taat, kes mõistvat mõnegi laulu. Kuid mulle nagu mu õnnetuile eelkäijailegi ta ei lausunud sõnagi. Lamas sängis ja hurjutas. Palusin siis taadi pojapoega, et see märgiks üles mõne laulukese, kui taat on lõbusamas tujus (seda ainult viinaaurus) ja lähetaks need Eesti Rahvaluule Arhiivile.

Sain veel mõned vanade kalurite aadressid ja hakkasin otsima öömaja. Sammusin vaese patusena läbi piiritusekuningate residentsi, seiratud kümneist paarest silmist. Isegi piirivalvur silmitses uudishimulikult mu portfelli ja sumadani.

Ööbisin siis kalurimajas, mille toredus ei teeks häbi Afganistani saadiku suvilale. Sõin värskeid kalu, mängisin orelil paar lugu "Talle kiituse" noodist, kuid piiritusenõusid ei leidnud kusagilt. Selle küla nimi oli Tammneeme.

*

Rännaku Hagerisse võtsin ette pärast heinaaega, augusti algpäevil. Tore suvi oli kiirendanud seda tööd, mis oli katkestand mu rännu ja sundind minema puhkusele, õigemini raskele heinatööle isatallu. Head ilmad olid mõjund meeltülendavalt maarahvalegi, kelle meeleolud ja mõtisklused on nii palju rippuvad Jumala looduse headest või halbadest tujudest. Ja seetõttu, enda ja oma töö õnneks, leidsin sagedamini eest lahkeid nägusid ja meelepärast vastutulelikkust.

Sõitsin Tallinnast Kiisale, mis on oma looduslikult ilusate maastikkudega Tallinna rahva armsamaks väljasõidukohaks. Kuid ma ei olnud ju suvitaja ning seetõttu üllatasin Kiisa loodust ja rahvast oma ilmumise argipäisusega — käes kulunud portfell luitund vihkudega ja kaasas tahe aina tülitada inimesi, pugeda suitsund saunaurtsikuisse, otsida neid, kes arvavad olevat täitnud oma elu ülesande — elada raugaks ja siis pugeda varjule pealetungiva uuepalgelise, kiiretempolise maailma eest. Pugeda kuhugile nurka nagisevale sängile, mässuda omaealisse kasukasse ja surra ümbritseva elu suhtes juba ammu enne südametukse lakkamist. Ja kui ma otsisin eeskätt seesuguseid inimesi, keda keegi teine enam ei küsind, ei vajand, siis tekitasin muidugi üllatusi, kui mitte erutusi, koitund enesetunde peatõstmisi, lisaks ohtrasti tänumeelt, õnnistusi, häid soove. Olles selles kõiges teadlik, püüdsin võimalikult võita objektide, kelle enamuses olid tudisevad raugad, usalduse, kohelda neid asjalikult, otsekoheselt, hellalt. Seesuguste "elutarkustega" varustatult mul tõesti oli võimalus pääseda lähedale kinnisemailegi inimestele, kes pärast isegi imestasid oma seekordset avameelsust, jutukust. Sain mõnegi hallpeaga sõprusevahekorda, mille saavutamine ei vajanud sugugi teesklemist, ei — koguni vastupidiselt — elasin üle isegi mõne südamliku minuti, võitsid minugi poolehoiu paindumatuse need hõbepäised, elutargad inimesed, kelle rikkad kogemuste varaaidad vähem avanesid küll uute muljete vastuvõtuks kui külluses leiduvate elamuste, muljete, juhtumite vallalelaskmiseks kinnisuse vesivärava tagant. Ja seesuguseid puhanguid ja paisumisi ma aina ootasin, närvitsesin neid oodates ja olin kuri enda peale, kui äratasin kelleski objektis enda suhtes võõristust, kui takistasin oma küsimuste sobimatuse ja eluvõõrsusega avaneda-tahtvaid hingeväravaid või alustasin kogemuste puudumisel jutlemist, usutlemist sootuks väärast küljest.

Kuid ühes hädaohus olin võrdlemisi hästi teadlik — mitte laskuda oma käitlemistes šablooni, mitte teha tööd mehaaniliselt, palgalisena. Püüdsin olla alati värske, leidlik, situatsioonides kiiresti reageeriv ootamatustele, ühesõnaga — olla elav inimene, kellelt ei puutu silma esimeses joones ta töö, jutuajamiste pealetungiv eesmärk. Selliste mehaaniliste "ametmeeste" vastu rahval puudub usaldus ja viimase puudumine tagab töötulemuste nulli, vähemalt rahvaluule korjamisel.

Seesugustele tunnetistele jõudsin muidugi alles pikemaajalise töö järele, kui olin juba käind läbi mitu rikkaliku luulevaraga kihelkonda, kust algajana leidsin vaid usaldamatuid nägusid, kinniseid südameid ja näilikku teadmete puudumist, mis minus kasvatas muidugi halli meelekibedust ja huvipuudust asja vastu.

ERA II 18, 23, 31/2; ERA II 20, 11/7




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS