11. juunil 1924.
Käisin Tallinna Eesti Muuseumis. Sirvides korjajate
päevaraamatuid, leidsin hulga igatsugu sõnalist vanavara (laule,
usukombeid, kohajutte kalmete jne. kohta), mis seni kasutamata. Kirjutasin
sest prof. M. J. Eisenile Tartu.
23. juunil, Purtse-Jõesuu.
Saan homme Karl Normaku käest Sope külast ühe kivikirve,
mida pean edasi toimetama ülikooli arheoloogiakabinetile. Sealt on
loota mõningaid rahvalaule samuti saada. [---] Ostsin vihke ja paberit
— kulu 100 mrk.
24. juunil.
Püüdsin eile õhtul rahva käest jaanipäevakombeid
teada saada. Siinpool ei tea neid olema. Ükski küsitav ei tea
miski tundmatut sel alal öelda.
Käisin täna Sope Hiiemäel. Teda laastatakse. On palju puid maha raiutud. Oleks vajalik kaitse. Sarnase muinsuse hävitamise kohta on kuulda mitmelt poolt nurinat.
5. VI. Hommikul läksin tagasi eilsete objektide Anna Ploomi ja Pauliine Subetsi juure. Objektid olid juba harjunud minu tahtmistega. Seksuaalsisulisele kõnele anti täieline vabadus. "Sai nal´la nii, et põtkad pal´lad." Nii läks korda saada mitu "loba" mõistatust ja juttu. [---] Puulõikaja lesk P. Subets tundis pääle "undi" veel "soed" (nim. "soe"). Inimesi tehtud "soeks" ja saadetud metsa. Nii A. Ploom kui P. Subets uskusid kindlasti, mis nad kõnelsid. Mõistatused "elasid" nende juures. P. Subets kaebas, et noored pilkavad vanade arvamisi ja laulavad:
Kun´ts kun´tsi pidajale,Sel päeval oli kisa palju ja villu vähe. Ligi 20 km sai käia.
vana usk vedajale.
*
7. VI. Kogu hommik kulus vanade ainete ümberkirjutamiseks. Pärast lõunat läksin Alajõe tallu pimeda 69 a. vanaema Ann Priksi juure. Alajõe talu on üksik tüübiline metsanurga talu. Ligipääs on peagu võimatu. Sinna läksin purdeid mööda üle Laeva jõe. Tuli minna läbi luha ja soo, kus "teerada" oli veeväli. Siin ja sääl "tokid" näitasid, kuidas minna. Ei mina oleks omal jõul üle saanud. Teejuht seletas: "Ärge kõrvale astuge, siis vajute sisse niipalju kui arusid on." Viimaks tuli ise mind üle viima. Tema läks ees ja mina järele. Nii õnnelikult üle põlvede ei vajunud vette ega sohu. [---] Teest läbi soo võiks võiks öelda, et see on vist täpselt sarnane vanade maalinnade teedele.
*
Siinpool kutsutakse "rasinasse ajamiseks" vastusega mõistatusi, kui ei saada vastusega hakkama, nagu: "Üks iir ja kaks saba, pastal king ja paelad taga" — Mis see on? Või: "Kuningas kulla sees, nagu rahu rasva sees."
*
15. VI. Korraldasin eelmiste päevade korjandused, eriti murdeuurimise alal, ja õhtapoole kolisin uude asupaika. Metsanukka Vabriku tallu. Pererahvas on haritud ja õige lahke.
Eelmiste päevade objektidest tuleb meele, et Liisa Gerben päris, kas on ikka tõsi, et Seitsmes Moosese Raamat on kinni Tartus Toome kantsis.
*
16. VI. Metsnukk on tõesti metsnukk. Vanemad inimesed käivad peaagu kõik viiskudega, on õige rõõmsad, kui neid tullakse vaatama ja — lahkemad kui päris laevalased. Nõidust olevat ka palju. Mainiti mitu eite, kes nõiduvat või arstivat.
Käisin hommikupoole Vabriku talu heinamaal saunikute juures. Esimesse sauna, kus pidid elama suured nõiad, ei pääsnud sisse. Kahju sellest palju ei olnud, sest "nõid" ei anna poole sõnagagi välja, mis ta teab. Võim minevat ära.
Et eitede südameid võita, tuleb neilegi kõnelda enne kuulduid lugusid ja õpetada, kuidas prussakaid hävitada või anda keerulisi mõistatusi. Liine Jõgi imestas: "Noor poiss veel, aga küll mõistab lugusid kõnelda."
*
Minu vastmainitud objektiga kõneldes tallutati juure pime eidekene, 86-aastane Leena Abramson Kodavere Palalt. "En tiedä midägi, kõik one lähnud," aga kui kõnelema hakkas, siis ei olnud lõppu jutulõngal. Teade tuli teate, lugu loo ja laul laulu järele. Hoolimata u. 20-aastasest pimedapõlvest on vanake rõõmus ja õige intelligentne. Mälu on absoluutne. Isegi peensusteni tulevad meele vanad kombed ja lood. Tema on seni ainus, kelt kuulsin ehtsat muinasjutuvestmist, aga mitte vaid referaati. Seegi hää objekt ei ole jällegi kursilane!
*
22. VI. Täna võtsin ette u. 15-kilomeetrilise teekonna Viljandimaa piirile Metsamõisa, siinpool tuntuima lauliku Tullu-Ellu ehk Ellu Sõstar'i juure. Tullu-Ellu ei ole vana, alles 64-aastane, kuid
laulik oli mu isada,Ellu ema olnud kuulsamaid kaasitajaid. Ellugi käinud noorena pulmis kaasitamas. Laulud näikse põlvest põlve rändavat: Ellu u. 40-aastaselt tütrelt kirjutasin nelja aasta eest rea laule. Pärit Ellu on Lustiverest. Iseloomult on Tullu-Ellu täiesti vastand Kodavere ämmäle. Pikanäpumees (muide, lõi üle ka minu käänispääga noa), lõhvard ja rahakoi. Ennekõike andis mõista, et ilma tasuta ta ei laula. Kuna Leena Abramson sai laule ette kanda vaid retsiteerides, dikteeris Tullu-Ellu värss-värsilt. Huvitav on mainida, et rõhulises kohas lühikesed silbid muutusid pikaks:
laulik oli mu emada.
kuulis laanes laalevaada;Üldse sain Ellult 17 leheküljel 13 laulu (270 rida), nõiasõnu 3, pulmakombeid 3, ebausku 9 p. Ellu sõnul loobitud Lustiveres Tõreme külas paaris aiateibaid üles, kui väravast välja viidud isik, keda peeti nõiaks. Visates karjutud: "Viskan üles Toone puu, viskan üles Toone puu."
vakaga vana taaleriida;
sületäie sõlgesiida.
Siinpool kutsutakse kaasitamiseks igasugust rahvalaulu laulmist. Ellust võiks veel öelda, et ta mõistis teha vahet vana rahvalaulu ja uuema rahvapärase laulu vahel — "neil ei ole -maie ega -malla lõpus."
*
25. VI. Täna olin taas Kodavere ämma juures. Ämm oli mind juba oodanud. Terve rida lugusid oli vahepääl tulnud meele. Neid oli vaja lasta kirja panna, et jälle ei lähe meelest. Muide, võiks mainida, et halltõbe kutsutakse Kodaveres "ork" (~-a). Ork ütelnud: lähä`n puDruGa naasele si`sse niŋg elä`n sétse` näDälät siDe`n. Mees kuulnud, pannud orga lähkri vangi. Seekord sain eidelt 5 muinasjuttu, 4 laulukatkendit, 5 mõistatust, 11 p. ebausku, 2 p. ajaloolisi teateid, pulmakombeid 1. Enam eit vist suurt ei tea.
28.VI. Täna käisin kohalise kirikuõpetaja juures. Muide, sain temalt teada, miks rahvaluule on niivõrd hävinud kiriku lähedal. Omal ajal on kohalised koolmeistrid hoogsasti harrastanud koorilaulu. Igas külas olnud oma koor. Usuelule rahvas andunud tõhusasti. Mõlemad tegurid aidanud võimsalt rahvaluule kadumiseks. Peetud suureks patuks või halpuseks "kaasitada" või vesta "rumalaid muinasjutte". Aastat 35–40 tagasi tuldud isegi õpetajale kaebama paari köstrikooli poisi pääle, kes Jõune külas kirjutanud üles vanu laule. — Vanasti on siiski leidunud kuulsaid laulikuid. Praegugi kõneleb rahvas vaimustusega u. 35 a. eest surnud "Piiroja emast" — Krõõt Juntsist, kes elanud Tammiku külas. Too improviseerinud laulu igaks juhtumiseks.