19. VI.
Täna läksin teele. Imelik on üks, et Väike-Maarja
küladest midagi ei saa. See maa on nagu tühi ja paljas. Miks?
Võib-olla sellest, et siin valgus veidi rohkem sügavuse pääl
on, kui mujal...
Et just lõuna aeg, siis astusin Kaarma külla kuhugile
tallu sisse. Alustin juttu nagu alati rahvaluulest jne., ühesõnaga
eesti muinasaegseist sõnalisist mälestusist. Öeldi midagi
mitte teadvad. Siiski nagu väikest huvitust tunti ikka kah. Ennemjagu
sellest – kust ma tulla, kuidas säälpool asjalood seista? Palusin
lõunat.
— Olen juba pool päeva vantsind, kõht kibedasti tühi.
— Ei teadvat, ei vist olevat – murendas perenaine vastu. Ise näha
aga jõukas ja rahaline naine.
— No nüüd on kurat lahti, mõtlesin, egas ma ilma taha,
maksan.
— Eks siis vaata. Maali, too sa liha! — öeldi tüdrukule,
ja asi hakkas nähtavalt susisema. Mul oli veidi meel härmas.
Siin ta nüüd on, maksa, maksa, siis on ta valmis andma, aga rahata,
ideelisest seisukohast välja minnes ei saa sa midagi.
20. VI.
Rühin ikka oma tõotatud maa — Jakobi kihelkonna poole.
Asi kõik korras muidu, aga vaat' kus pauk, käi siis veel paljajalu
ja kergenda palavust — astusin jala Eipri küla vahel klaasi. Mitmeks
päevaks ta minu kinni peab, ei tea. Edespidi kannan ikka kingi jalas
ja niisutan enda ohtralt jooksva higiga Virumaa paatunud pinda. Kui see
juba Ukude, haldjaste ning kõiksugu kurja ja häädevaimude
tahtmine on. Mõtleks siit külast ka midagi korjata, aga juttu
ajades vana lahke mehega, kelle man korteris olen, tuleb hoopis imelikuna
kogu asi välja.
— Ei ole siit sarnasid jutte ja veiderdusi saada, noorhärra. Mis
oli, need on vanainimestega kõik ühes hauda läind. Elas
veel Vana Hants aastat paar tagasi, tema ikka teadis. Näe, laulis
teine terve päeva läbi vahest, aga kellel nad meeles seisavad.
Saab vahest koa tuletada, aga ei kedagi. Jah, noorhärra, egas siit
ei soa.
— To-oh pergel, siis on lugu õieti lahti — neelasin kibedustunde
sügavale kõhtu, rüüpasin äsjatoodud kaljatoobist
tugeva sõõmu kalja pääle ja jäin jalga parandama.
Õhtupoolik veeres edasi ilma mingisuguse huvituseta.
25. VI.
Nagu sada killavoori sülti oleks mööda taevaid puistet
— nii jäledast on sompsus. Niriseb vihma ja pladiseb ringi. Oh, seda
hullu ilma! Lubage mul kõnelda väike episood? Ta nüüd
rõve on, aga peaasi — ta näitab ka midagi. Täna läksin
Roela vaestemajja säälseid eita kaema (nüüd ongi eiderand
eideranna pääle!). Ilus. Astun sisse. Ruumid kaunis avarad, elab
ainult kolm vallavaest sees, ülejäänud toad on üürikorterid.
Ühes sarnases elutsid need tüdrukud (kaks õde), kelledega
eila koos olin, sest peatid mu ja küsisid, kes mina olevat
— Kas võiks tutvaks saada? — Küll on hullud! Ei tutvustand,
nimetin enda professia ainult. No-jah, vaestemajas, seal ma nüüd
olin. Üks neist õdedest tuli kohe vastu. Viskas viis pihku
ja edvistas. Naeris nii, et avanes lai kolmenurkne suu puserite hammastega
kõrvuni. Tal on vist moodiks alati naerda sarnase aploomiga.
— Ih-ih! Ei tea, kuhu ma teid kutsuks?
— Ma tahan siinseid vallavaesid näha, vastan.
— Eks jõua, tulge päälegi meie tuppa. Läheb ise
ees küljega. Astusin sisse. Oh, teie mustad kuradid, milline ropendus
siin oli! Keset tuba oli põrsamold, mille kallal kanad nokkisid
ning kibedast ja kibedast põrandale järjest midagi kirjut ja
haisevat pillasid. Aknalaual vedelesid sukad, teine säerest ränka
nõelutud, kuna vale-juuksepalmik lauale essa oli visatud nagu katkutud
lehmasaba. Maapäälne paradiis, volksas mõte läbi
vihmast märja pää.
Hakkas kanu välja tõrjuma. Need ei tahtnud miski
hinna eest seda teha, küllap paistis see neil vist imelikuna, et neid
nende harjunud kohast välja pletitataks? Ei läind nii ruttu see
korda, mõned sulekuuemehed-"munatopsid" sabistid tiibadega juba
vastu aknaruute.
— Oh, teie kuradid! Ei näe perseid pidada, tilgutavad sitaga kõik
tua täis, patras tüdruk ja naeris nähtava lõbususega
jutule pipart pääle. Tähelepanematuses haaras mingi sõeriku,
mäerdind karbi aknalt ja saatis jonnakale kukele järele. Ah,
sa pagan, mis nüüd lahti läks. Karp lõi kõhuga
vastu seina ja plahvatas, nii et keskelt lahti läks ja sein oli silmapilk
halli tomu täis. Kuulin veel viskajat kahetsema, mil ta juba vale-juuksepalmikuga
viimase kana järgi ukse kinni lõi: "Ei ole sittagi viga, kõik
vahvasti, ainult puudrikarbi viskasin maha."
Draama oli möödas, algas komöödia. [---]
Enda korterisse jõudes pesin kähku käsa, teab pagan, aga midagi oranzhi jumekat ja lõhnavat sinna oli tingimatta kleepunud. See "maitserikas" päev läks siiski kaunis õnnelikult õhtale, sest sain sarnase perekonna pääle, kus naine, mees ja vana tudisev vanaemakene kõik vanu laule ja jutte teadsid pajata.
*
26. VI
Täna päev täis päikest — aga ilm loob tuju. Veel
olen Roelas — see on üks pagana nukk! Saad kokku ühe eide või
taadikesega, teab kohe teist juhata, ja nii edasi, ja nii edasi. Eila õhtupooliku
ja täna ennelõunest kuni õhtuni ligemale olin ühes
kohas kinni — Moori Jaani pool. Jaan on Roela mõisas moonameheks.
Haruldane mees, kõik, mis suure mõisaseltsi hulgas kuulnud,
säilib ta mälus. Mees aastat 35 vana, aga teab rohkem mulle otsitavat
kui mõni taat. Jaani naine Ida, veel noorem, aasta 30-ne, andis
vanu laule ja mõistatusi rohkem kui seni kellegilt olen saand. Lahke
rahvas on see teenijarahvas, palju mugavam nende keskel viibida, kui kusagil
taluperemehe katuse all.
*
27.VI.
Suurem rännak mööda Uuevälja, Kannastiku ja Aruküla
külasid. No, siin saab matkamist kuradi pihta, nii et koodid valutavad.
Majad mööda metsi laiali pillutud, seentena sügispäivil
karjamaal. Ja sina Issand, neid õelaid koeri, muuseas, üks
pidi äärepealt mulle püksi kargama sarnase aploomiga, et
— oleks tulnud ja ähmand, oleks auk takka.
*
28. VI
Täna hiigla vihmane. Olen Grüünide juures paigal, pererahvas
lahke — väga vastutulelik. Kuni lõunani ei saand jalgagi välja
toast. Nagu tähendas majaperenaine: Sellega ei aja hea peremees koeragi
välja, kuhu teie tahate minna sellega? Olge paigal. Keskpäeva
ajal sain siiski natukeseks mahti välja minna. Varustatuna siit teejuhiga,
läksin Pähi Kaugemaale, Arumetsa ühe vanarahva poole. Käigu
tagajärjeks oli — mõned vanarahva tarkused ja rahvajutud. Säält
aga kaugemale vihmaga enam ei pääsnud, et õhta enda hõlma
terve Aruküla ja muidugi vist vist laiemalt külad ja linnad võttis,
siis pöörasin oma teejuhi, Grüüni tütrega, neile
tagasi. Kui pärale jõudsime, olime vihmavarjude pääle
vaatamata mõlemad läbimärjad. Lahke perenaine andis mulle
kuiva pesu ja riided, nii oli juba mõnus, soojas toas kuivana teelaua
taga istuda.
Ah jaa, tahtsin natuke juba eelmisel päeval kõnelda, aga jäi, teen seda nüüd. Mind huvitas see nähtus, kui siia tallu sisse tulin, pääle eestikirjaliste tekkide ja vaipade, et seintel ohtralt akvarell- ja bastellmaali oli (küll mõne tehnilise puudusega, kuid siiski andeka inimese tööd). Nagu pärast selgus, olla need ema ja tütre tööd. Tütar huvitet maalikunstist, joonistab ilma mingi sellekohase juhatuseta, kuna ema samuti joonistand, nüüd mitte enam, aga ennem.
See oli eila õhtul, mil mind isesugune asi järsku huvitas. Istume perenaisega "nurgatoas", kui järsku eestoas meeletu naer lahti puhkeb. Mis? Ei mõistnud. Sääl tõugatakse uks lahti ja peretütar astub sisse, ise pööraselt naerdes — Ema, tule siia! Kutsutav läks. Jäin üksi väheks ajaks, siis ilmus tütar jällegi naerdes, kõneleb: Teile on muidugi see imelik, et naeran nii hulluna, aga teie ei tea, miks teen seda? Teaksite, siis vabandaksite mind... Ema kutse teisest toast segas teda ja seletus jäi pooleli. Ilmus ema ise ning ütles ka muuseas, mis lahti olla.
Tema juba ülemineva sügise käind Väike-Maarjas,
et tal enda tütre püüded maalimise suhtes huuvitavad, siis
pööranud sääl elutseva kunstniku K. poole palvega,
et see tuleks vaatama, kas maksab tütrel edasi niiviisi "mängida"
või ei. Tulnud. Käigud muutnud sagedast 17–18 verstalise maa
pääle vaatamata. Viimati ütlend tütar, et tema läheb
kodust välja igakord, kui see poole aruga K. veel tuleb. Olnudki nii,
paaril korral leidnud K. pesa tühja olevat. Nüüd olnud juba
kolmveerand aastat vahet ja jälle mees siin. Selle tütar naervatki.
Soo, K-d tunnen ma väikselt — õieti huvitav kokkusaamine. Nüüd
ütlen talle, et mul peretütrega juba asjad nii, nii on. Las kipitab.
Tuli mees tuppa, oli imestanud — kuidas mina siia olevat kukkund?!
— Juhuslikult, rändan mööda maad ja ilmat enda lõbuks
ja Issanda meelehääks ringi. Õhtu muutus huvitavaks. Et
K. hästi ei kuule, siis läheb jutuajamine nii poolvägisi
naljakaks, naera kasvõi puruks. Seletas kunstist ja kõrgetest
ideaalidest, nii et majarahva pää ringi käis. Olime poole
ööni ülevel juttu ajades, naerdes ja lobisedes. Viimati,
kui K-ga kahekeisi meie jaoks tuppa jäin, küsis ta asjaliku tooniga,
miks ma siin? Seletasin, et tütre pärast ja mul juba asi kõik
nii bravoo pääl.
— Jaa, (ütleb alati pika, sügava "ja") ma ei taha siis enam
segada — loobun. Tahtis kohe minema hakata. Seletin vahele, et kuhu, kurat,
te öösel ikka lähte, magame hommikuni siin.
— Jaa! Ma vaatasin küll kogu õhtu, et tüdruk minuga
ei taha kõnelda. Jaa, tal on aga sügav hing, mul on veelgi
palju lootust.
— Ilus, hommen heidame veel liisku, täna magame ikka rahulikult
välja, rahustin. Hakkas lahti riietama. Olin juba voodis ning unelind
surus sügavale küüsi silma, kui teisest voodist ikka jutumõmin
kostis baletist, daamidest ja expressionismist. Täna hommikul, kui
virgusin, oli K. juba üleval ja tuli parajasti üpris tusase ilmega
tuppa. Küsisin: Mis lahti kunstnikul on?
— Jaa! Paus.
— Üks asjatu jutuajamine tüdrukuga. Nüüd lähen!
— Mine päälegi, mõtlen.
Pääle hommikusööki lahkuski vihmast hoolimata. Vaene armastaja, vantsid piki märga Arumetsa oma 18-nd versta taas maha, kurva pääga, Väike-Maarja poole.