Korjamine algas 21sel juunil ja lõppis 16dal augustil. Selle aja sees sai kihelkond risti ja põigiti läbi käidud: kust aga vähe kõmu kuulda oli, sinna sammud sõudsivad. Muidugi mõista, ei olnud mitte igal päeval võimalik korjamise teel olla: teelolek oli aga ajuti, päevade kaupa, sääl, kust laulusid loota oli. Esmalt käisin üksinda, kuni oma koduse (Soosaare) valla piirist üle astusin. Siis peeti mind kes teab mis petjaks või luusijaks või lihunikuks: mitte ühte laulu ei lauletud. Ei aitanud mahe sõna ega napsipudel maikugi. Siis tuli Kolga kihelkonna koolmeister Grau kaasa ja kolme päevaga käisime kiriku ja Võisiku valla otsegu plaani mööda läbi ja läbi. Aga vähe vilja nägime omast vaevast: meid ei tuntud või ei tahetud tunda, palumine ja paitamine ei maksnud, keegi ei tahtnud "pattu teha", sest vanade laulude laulmist peeti vastutamata patuks. Ei aitanud mingi vaigistamine ega vabandamine: kiidetud laulikud põgenesivad pakku ehk tahtsivad "vana viisi pääl", s.o. kirikulaulusid vanade keeruliste viisidega laulda. Ka juhtus, et mõni mitmetunnilise tõrkumise pääle, kus teda unimustlase kombel sai palutud, selge sõnaga kuulutas: "Tean küll mitugi laulu, aga ühtegi ma sulle ei ütle!" Sai siis tähendatud, et laulud sellel kombel võisivad hauda minna, kosteti kohe: "Või mädanegu nad mu sisse, aga ühte ainust ma ei ütle!" Muidugi pidime säält asjata edasi astuma, et teisest kohast sarnaseid ütelusi pauna pista. Oli üleüldine korjukäik sedaviisi peaaegu nurja läinud, siis püüdsin mõne tuttava abiga siit ja säält, kust laulueitesid kuulsin, palve ja pudeli abil laulusid välja pigistada, mis osalt enam korda läks. Siiski jäivad veel paar noota tühjendamata, sest et omanikud oleva vara ära salgasivad. Aga on lootust, et "Kirjameeste Selts" ka need ülejäänud palukesed pärastpoole kätte saab: ma olen seks mõnda tuttavat palunud, et nad sõnad parajal ajal üles kirjutaksivad, ehk vähemalt laulikute raudmeelt pehmemaks muudaksivad, mis neile õigel silmapilgul ennemalt korda läheb, kui aga üürikeseks ajaks ilmuvalle korjajalle, keda päälegi ei usaldata.
Ehk ma küll mitte ei või kiidelda kõiki laulusid
Kolga-Jaani kihelkonnast üles kirjutanud olevat, siiski on neid kaunis
kimbuke paberisse pistetud. Üleüldse on laulude arv 268, kokku
9554 värssi, seega iga laul läbistikku 352/3 värssi. Laulu-etteütlejate
arv on 23, kelle laulude ning värsside arv järgmine on:
| Rõõt Meyel, sünd. Ott, Soosaarest | 121 | laulu | 4969 | värssi, |
| Ann Kasar, kirikuvallast | 33 | " | 1509 | " |
| Mari Essenson, lesk Grauberg, Soosaarest | 20 | " | 828 | " | Posti Jaan, Soosaarest | 22 | " | 523 | " |
| Märt Reial, kirikuvallast | 13 | " | 277 | " |
| Jaak Vint, Soosaarest | 6 | " | 186 | " |
| Väljavahi Mats, Võisikust | 12 | " | 182 | " |
| Teised vähemad lauljad | 41 | " | 1080 | " |
| kõik kokku: | 268 | " | 9554 | " |
Arvake sellele summale need 50 laulu juure, mis aastal 1876 Chr. Grau ja mina üles kirjutasime ja mis ammu "Vana kandli" materjali sekka on saadetud, siis on nende laulude üleüldine hulk, mis minu käeläbi Kolga kihelkonnast korjatud, 318 laulu ehk 11150 värssi.
Lõppeks paar sõna kõige agarama lauliku
kohta. See on Rõõt Meyel, sündinud Ott, lesk, 75 aastat
vana, eht vana tõugu tegumoega, otsegu paari saja aasta eest tagasi
hauast ülesse tõusnud. Tema ütles tänavu mulle 121
laulu ehk 4969 värssi ette, kelle seas Salme laul ja mõni
rahvamäng; enne, aastal 1876, ütles ta 19 laulu ehk 1034 värssi
ette, mis ühtekokku 140 laulu ehk 6003 värssi välja teeb.
Et ta seda mitte ühe ehk kahe päevaga ei suutnud ette ütelda,
vaid et paar nädalat etteütlemiseks ära kulusivad, on iseenesest
mõista. Ja et ta vaheajal kõigest väest meele tuletas,
mis muiste oli laulnud, et laulud mitte poolikuks ei jääks, seega
palju vaeva nägi, siis on ta kahekordse tänu väärt.
Mõnikord olin ma selle peale mõtelnud, et vanavara hakata korjama, aga ikka ei läinud see täide. Tänavu talvel tuli mul aga see tükk ette, et ma omale kuhugile mõisa peale kas kirjutaja või aidamehe kohta tahtsin kuulatada. Sellepärast pidin ma muidugi üht suuremat või laiemat ringi tegema, sest ega kodu keegi kohta kätte ei too. Ühtlasi tekkis mulle ka see mõte pähe, selle reisi peal kus iganes võimalik vanavara korjata. Nii algas siis 17. jaanuaril minu teereis, nagu vanasõna ütleb: "Üks tee ja kaks asja." Esiteks seadsin sammud Tallinnamaa poole, sest seal üteldakse rahvas alles õige alama järje peal olevat – sest ma mõtlesin nii, kus rahvas alles madala järje peal on, seal on ka alles rohkem vanavara peidus, mis välja tahab kaevata. Aga see kaevamine ei ole sugugi nii kerge kui arvasin. Tahad sa kallist kulda saada, siis pead sa ka vaeva nägema ja ennast higistama. Päeval käisin ma ühest mõisast teise ja kuulasin kõrtsidest järgi, kas kusagil lähedal niisugust vana laulude lauljat peaks olema. Viimaks sain ühest kõrtsist kuulda, et Türi kihelkonnas Raba saunas üks vana laulude mõistja olevat. Võtsin poole toopi viina ligi ja kõmpisin õhtuks sinna ja palusin öömaja. Ma rehkendasin nii, kui ma pikemalt seal saan olla, siis ehk saab vanaeite enam laulma meelitada. Pakkusin viina ja tähendasin, et ma tema tütrele kosja olen tulnud, mida vanaeit muidugi ei uskunud. Kui eit juba viina tubliste oli võtnud, siis hakkasin veeri-ääri mööda küsima, et kas siinpoolsed vanemad inimesed ka veel endise aja laulusid mõistvad. Esiteks ei tahtnud ta laulda, viimaks aga keerutas mulle mõned laulud ette, nii ruttu, et esimese korra ülelaulmise ajal muud ei saanud üles kirjutada kui lause esimese sõna. Teise korra ülelaulmise ajal kirjutasin laused täis ja nii läks töö kaunis kenaste. See vanaeit ütles ennast juba väga palju ära olevat unustanud, sest et vanaduses tema neid enam suurt ei olevat laulnud. Nii sain sealt mõned laulud ja vana usku ja nõidusesõnu sugupärast.
Madise kihelkonnas juhtus mulle kena nali. Kui ma teadustanud olin, muidugi mõistlikult, nii kuidas vähegi võimalik oli, et ma vana laulusid, juttusid ja mõnesugusid vana kombeid korjan, seda ei uskunud keegi ja saadeti koguni vallaametniku järele, et mind üle kuulata, mis mees ma õige olen. Kui vallaametnik sinna tuli, tegin ma sellega ka esite nalja, kui see aga ka aru ei saanud minu naljast, näitasin temale oma passi ja kõik tunnistused ette. Siis sai mees õige lahkeks ja ajasime kaua aega juttu, ka tema käest sain paar veikest laulu. Vägeva raudteejaama juures olevas kõrtsis laulis üks vanaeit küll õige mõnusaid vana laulusid. Tõised aga ütlesivad seal, et selle eide laulud juba Peterburgi on saadetud, nii jäi minu vaev seal nägemata.
Tõinekord, kui aeg annab, kirjutan veel oma reisidest, seekord palun aga sellega leppida.