Väravast sisse astudes nägime alati, et inimesed (naised enamjaolt) tuppa kadusid ja seal voki ehk kanga taha asusid. Meie kloppimise peale ukse pihta ei vastanud keegi, tuli aga sisse tungida ja juttu teha.
Meie esitelemise peale, et oleme Tartu Eesti Rahva Muuseumi poolt välja saadetud rahvalaule korjama, imetseti alati selle üle, mismoodi need laulud peaksid olema. Nemad olla vanad, koolis ei olla käind ja sellepärast midagi ei teada. Seda ööldi kategoorilisel toonil. Meie tirisime siis portfellidest vanad laulud välja ja laulsime neile ette, mismoodi need laulud peaksid olema. Näit.: "Kui ma hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie", "Kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees".
Selle järel tuli eitede poolt harilikult naeruplahvatus kuuldavale ehk rõemus meeleolu. Mõni eitedest ütleb mõne sõna laulust edasi, näidates, et ta teab laulu. See tähendas seda, et laulja on tabatud. Meie istume maha, kirjutame ta üteldud sõnad suure tähtsa nägudega üles, käsime veel laulda ja tuletada meelde.
*
Vastavõtmine oli rahuloldav. Mõnes kohas küll olime "vigurivändad", mõnes kohas: "Saab ilmas enne surma veel kentsakat näha", kui nägid, et saab häält nootidesse panna ja sealt uueste ette laulda. Tihti arvati vanavarakorjamist sõja tulekut tähendama.
*
Mis lauludesse puutub, siis minu arvamise järele iseloomustavad nad täieste Juuru kihelkonna elanikkusi, tema mitmekesisust aineliselt ja vaimselt. Kolmesajast laulust (viisist), mis meie korjasime, umbes 60 vanu laule. Niisamases proportsias on vist teiste talude kõrvas pool-lagunud suitsutared. Üks taat kandis eesti püksa, uuem aeg teind nad ainult pikemaks. Teine taat hoida alal oma kintspüksid ja teind kohuseks omastele teda matta nendes. Räägivad Mahtra sõjast, peksust mõisades, häämeelega tuletavad meelde laulu kiltrest, kubjast, aidamehest, kes põrgus kõige ees.
*
Vist ei eksi, [kui] ütlen, et Juurus vene mõju ei ole suurem ega vähem kui Krimmis asunikkude peale. Esimene sõit Tallinnast maale, raudteerongis andis sest juba teada oma "hüidkem, poisid, oira, oira!" Harva "bitte" ja "danke" kõrval saksakeelseid lauseid ei kuulnud. Vist ei osatud.
Pidi laulikulle palju tõotama ja teda julgustama. Vahel laulis salmi ära ja jättis seisma. Sai laulikulle öeldud, et laulud trükitakse ära ja nende nimed on tähtsad. Pidi igatmoodi nende autoriteeti ülendama. Kui laulikuga häässe vahekorda said, siis tuli ka laul. Laulikud armastasid väga palju oma vaest seisukorda elavalt silmade ette maalida, et sellega korjajalt rohkem raha välja pigistada. Kuuldus tihti ütlusi: "Mis mina vaene inimene tään kah, hää kui suure hädaga leivakoorukese hamba alla saad." Mudugi mõista ei võinud niisuguse kaebekõne pääle külmaks jääda.
Pääle selle mäletati, et ennemalt on Lüganuse kihelkonnas üks nõndanimetatud taratants olnud. Ehk kuulub mujalt sellest tantsust rohkem. Sellest kõneles Katri Sirts Tarumaalt. Viisi ta enam ei mäletanud, kuid mäletas, kuda tantsiti. Kõik vanad eided käinud reas ja tõstnud korraga kõik parema käe ülesse, ikka õih ja õih, umbes midagi meie tuljaku sarnast. Siin nimetati regevärsilaulusid raidud.
*
Paljudes kohtades ööldi: "Kupjas oli kuri, laulda ei tohitud."