Ka suuremjagu lauljaid, iseäranis rannakülades, ei olnud oma laulude avaldamisega väga kitsid. Peaaegu igal pool, kus meie oma soovi avaldasime, oli esiteks imestus ja küsimine: "Mis te nendega teete?" Mõni arvas, et meie neid "trikki" anname ja head kasu saame, teised jälle randades, et meie nende läbi ranna keelt tahame teada saada! Kui meie oma eesmärgi neile ära seletasime (mida peaaegu igas talus ja hurtsikus tuli teha), vastati, et "lugemisedki (käsud, peatükid) meelest läinud, saadik siis viel laulud", ehk "kes neid litsi (väga tihti ette tulev sõna) enam mäletab." Kui aga meie selle äraütlemise peale vaatamata veel mõne hea sõna ära raiskasime, istus eit maha, võttis töö kätte, randades enamiste võrguparandamise, ja ütles või laulis kas 5, 10, 20 ehk veel rohkemgi laulusid — üks eit, Tappurla Liut-aia Mai Kravtsov, ütles meile koguni üle 150 laulu (3–4 tuhat rida), kuna ta laulude tagavara üle 200 võib rehkendada.
*
Üleüldse näis neil, lausujatel, niisugune usk olevat, et nad omad "sõnad" enne surma ühele nooremale inimesele peavad avaldama — muidu ei sure nad ära. Minule neid avaldada oli neil paras juhtumine. Ka nähti veel igal pool see arvamine maad võtma, et "sõnad" aitavad. Kord, kui ma tähendasin, et ma eitedelt haiguste vastu "sõnu" üles kirjutasin, avaldas üks vanem mees õige tõsise näoga kahetsust selle üle, tähendades: "Ai, ai, rikuvad noore inimese ära!"
Enamiste nõuti laulude eest väikest tasu. Otsekohe just seda välja ei öeldud, aga tihti oli "Ei mina rahata laula, suud ei kullata kuluta."
*
Sõnast "viis" ei saa randlane mitte selles mõttes aru, mida talle harilikult muusikas antakse. Kui rannaeite sai palutud laulu viisi laulda, vastati, et sedaviisi ka laulu lauldud, kui tema laulab, ehk võib ka teisiti laulda. Sõna "viisi" aset täidab neil toon.
*
Randlaste suuremat lauludemõistmist võib osalt ka sellega seletada, et randlastel alati rohkem vaba aega üle jääb kui maameestel, ja et randades veel usuliikumine ei ole jõudnud laulusid hävitama hakata. Ennevanast on meri kalade poolest rikkam olnud, kalapüüdmise tingimised on ka pigem teisiti olnud kui praegu, nii et neil, kes mitte mõisas tööl või vaimuks ei käinud, kauniste vaba aega üle jäi. Enamiste oli naiste, poisikeste ja tütarlaste tulevaseks ametiks võrgukudumine, aga see amet jätab väga palju võimalust laulude laulmiseks, muinasusu iluduste ja koleduste jutustamiseks, mõistatuste andmiseks jne. Ka on vanemal ajal, ja ka nüüd hiljemal ajalgi mõnes kohas 1. novembrist, "pühimieste päivast" , mardipäevani iseäralisi "jäguehtuid" peetud. Neil jäguõhtutel ei ole tööd tehtud, vaid käidud perest peresse, aetud vanaviisi jutte ja antud "muistatuksi". Kes mõistatuste andmises ehk nende ära mõistatamises osav olnud, sellest peetud palju lugu.
*
Tantsitud on enamiste torupilli ja viiuli järele, vast hiljemal ajal on lõõtsapill (harmonik) tarvitusele tulnud. Et pilli kuivalt ei ole lastud maha jooksta, näitab see asjalugu, et praegugi õige vanad inimesed heal juhtumisel nooruse elavusega endiseid tantsulugusid veeretavad. Mineval aastal (1910) tantsis üks lõbus rannaeit kõik tantsud mulle ette, kusjuures teised vanad eided teda kaasa aitasivad. Tänavu võttis meid üks eit õige käredalt vastu: "Midä sie aidab, et tei siin tantsu ja laulu üles kirjutatte. Ottage mind ja viel toine vanaeit, viege kusagi pidu pääle, las mei siis siel tantsimme ja laulamme — siis ka inimesed nähvad." Sedaviisi arvas ta meie tööst vähe tulu tulevat.
Üheks iseäraliseks nähtuseks oli see, et laulu peale ka mõni "härra või baron" võib mõjuda. Nii näituseks Rannakülas ei ole ühtegi lauljat, mitte ainult lauljat, vaid mitte ühte mõistlikku inimest. Naabrikülad, kihelkonnad, isegi Haapsalus teati rääkida, et sealt ei maksa laulu otsima minna, "need on kõik narri tõugu" (Rannaküla baroni lapsed). Rannaküla inimesed on kergatsi iseloomuga. Rahvas räägib sellest baronist väga veidraid lugusi.
Vastuvõtmise üle ei või suurt nuriseda. Palju mõjus ka see selle peale, et ma siinpool enam-vähem teatud olin. Kuid siiski peeti meid ühes kohas Parila külas hobusevarasteks või koleera külvajateks. Noorperenaene tähendas, kui meie vanaga lauludest juttu tegime: "Ärge aga laulu asemel nuttu tooge." Kui ma tähendasin, et meie poolest hobused karjamaale jäävad, vastas perenaine: "Kas need hobused siis kõige suuremad asjad on?" Mineva suvel mässas seal külas kõhutõbi. Minu tähenduse peale, et ma versta 5–6 eemal Kehra kooliõpetaja olen, jäi ta vähe rahulikumaks. Kivimäe külas (õige isevärki ajast maha jäänud küla: suuremjagu elumajasid veel kõik suitsutoad, inimestel veel preesa särginööpide asemel, lakaga püksid jne) vaadati meile kaugelt järele ja ei osatud ühes talus esiteks meie küsimise peale suudki lahti teha.
Rahvalaulu kadumise põhjuseks arvasivad paljud "valju seaduse", mis ei luba kokku koguda. Näit.: kõrtsud, kiiged, talgud jne. Need olid kohad, kus rahvas enne laulis ja laulud õppis. Nüid ei ole luba kõrtsudes laulda... Nooremad inimesed kõõrutavad neid uuemaid laulusi, aga ei neil lauludel pole mingid mõnu. Keegi ütles naljaga: "Mõni on nüid nii usklik, et peab juba patuks püsti kusta, mis siis veel aiduraidutusest või lorilaulust rääkida."
Jaan Sutterman Pärilast, 87 a. vana. Õppinud teol käies mõisas. Teomehed käinud kaugetes vedudes, peatanud kõrtsides ja laulnud väga palju. Laulnud ka mõisnik. Jaan Sutterman olnud suur laulumees. Sagedasti olla opmann teda teopäevalt vabastanud, toobi viina annud ja päeva otsa laulda lasknud! On nüüd juba palju laulusid unustanud. Laulab häämeelega siis, kui natuke joobnud. On viimasel ajal karjaseks Kangla külas. Õieti lõbus vanamees.
Aga neiude ja noorikute poole pöörasime alati kõigepealt: nemad laulsivad, nemad oskasivad tantsusid, nende kaskel voolas rahvaluule ja -laulu elav allikas. Ja siis veel need toredad setu eided ja vanad "lauluimäd"! Nagu püha tule hoidjad ja edasiandjad olivad nad minu meelest. Setu meeste käest ei olnud aga vanavara korjajal peaaegu mitte midagi saada, mõned üksikud lauljad ja mängumehed välja arvatud.
|
Treiali Ode, lauluema. Treiali käla. |
*
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus "lauluimä" Vasila Taarka elas, kelle suust Dr. Hurt omal ajal palju laulusid üles kirjutas. Vilets suitsuonn oli lauliku asukoht. "Lauluimä" ise oli oma kõrge vanaduse peale vaatamata veel täis elavust ja ma ütleksin, elurõõmu. Tema tumedad silmad otsekui põlesivad, ja ülepea oli kogutema olekus palju temperamenti ja midagi metsikut, mustlasetaolist. Oma renomee oli ta täiesti ära teeninud, lõpmata voolas tema suust sõnu ja viisisid välja, viimased ei pakkunud siiski mitte palju mitmekesidust. Ka seegi laulik nõudis tuju tõstmiseks viina, muidu laul ei minevat. Huvitav oli Vasila Taarka improviseerimine. Kui ta, näituseks, kuulda sai, et herra Väisänen Soomemaalt pärit on, hakkas ta kohe laulma: "Om õks meil sugu Soomemaalta, om õks võsu Võnnu liinast" ja jätkas oma laulu Soome suguvenda ülistades ja tema välimust kirjeldades. Muuseas küsis ka Taarka meie käest, kuidas meie teda üles otsida teadsime. Vastasime, et tema kuulsus kuni Tailovani (umbes versta kümme Hilanast eemal) ulatab, ja et meid sealt tema juurde juhatati. Ja kohe sündis laul, milles laulja kuulsust kirjeldatakse ja lõpuks öeldakse:
Olli õks lahe laulma,Ka harilikus kõnes tarvitas Vasila Taarka nii trehvavaid, naljakaid võrdlusi ja ütelusi, et tema sõnaosavust küllalt imestada ei jõudnud. Tööd ega ametit tal ei ole, elab nagu lind oksa peal. Pea-sissetulekuallikaks on temale pulmad, kuhu kuulus lauluimä viiakse ja kus ta päevade kaupa võeraid oma lauluga lõbustavat. Muidugi saab ta selle eest tasu, niihästi noorepaari kui ka pulmaliste käest. Saatsime poole päeva Vasila Taarka juures mõõda. Ööd olime Hilana külas.
Illos ilo pidama;
Sai õks kuulda kuningile
Tiidä ilma ezändile,
Sedä om kolka kuulutanu.
Selle vello siiä veeri,
Selle Armas siiä aste.
(Armas on herra Väisänen'i eesnimi.)
Hilanast läksime Treialisse, kus ka üks kiidetud laulja, Treiali Ode meil teada oli. Lauluimä hoidis nurmel karja. Oma välimuse ja oleku poolest täieline Vasila Taarka vastand: lühikese kasvuga, vaikse loomuga eidekene, kellel aga ka laulusõnadest puudu ei olnud. Viiside tagavara oli kaunis väike. Lauluimä ja herra Väisänen oma noodiheftiga istusid kadakapõesa all, mina hoidsin karja. Pärast läksime koju, kus mõned viisid fonografeeriti ja laulikust päevapilt tehti.
 |
Preili Anna Raudkats Tartust ja Pavli Kullu. Tagaseinas P. K-u veimed. |
*
Lähed mööda külatänavat ja ei saa enne arugi, et setude territooriumi peal viibid, kui akendest rahvariietes neidusid välja vaatamas näed. Venelased enam rahvariideid ei kanna. Ka setu meesterahvad on oma muistist valget, punaste kirjadega kaunistatud särki põlgama hakanud. Keegi setu poiss tähendas, et ta saja rubla eest ka mitte nimetatud särgis Petseri laadale ei läheks. Asemele on punane, kollane, roosa või sinine vene särk astunud, mida "na võpusk" kantakse, see on pükste peal. Setu neiud ja noorikud aga on oma rahvariietele truuks jäänud. Tean isegi ühte neidu, kes peaasjalikult sellepärast ühe rikkale Pihkva kaupmehele minna ei tahtund, et ta siis enam rahvariideid kanda ei oleks saanud. Ülepea lähevad ainult mõned üksikud venelastele mehele.