Ülikooliaasta oli lõpule jõudnud. Kõik möödaläinud aeg sai enam-vähem kinnistes ruumides töötatud. Surnute uurimine anatoomicumis tuletas meelde, et meil ka elavate vastu kohuseid on. Ka tervis nõudis oma osa. Vaja oli jälle vabasse loodusesse minna, et kulutatud energiat uuesti tagasi koguda, vaja oli elavate juurde minna, et ka neid tundma õppida.
*
Parematest peatusepaikadest tuleks veel Karula tohtrimaja nimetada. Vilistlaseherra Dr. Herms oli otse vaimustatud, kui üle mõne aja Tartust nooremaid kaasvõitlejaid näha sai, mida maal asujal nii tihti ette ei tule. Vastuvõtmine oli südamlik. Vilistlaseherra tungiv soov oli, et meie pikemaks ajaks tema poole peatama jääks ja siis üheskoos, burschipäevi mälestades, mõne rõõmsa tunni mööda saadaksime.
Kohusetunne meie kätte usaldatud tööd truiste täita, ei lubanud seda lahket ettepanekut vastu võtta.
*
Vanavara tähtsusest ei suutnud rahvas aru saada, ehk neile küll sellest igatpidi seletatud sai. Jäädi ikkagi arvamise juurde — "liinasaksah tahtva no mi maarahva laulmist kullelda".
*
Vastutulek rahva poolt oli lahke, mõned üksikud kohad välja arvatud, kus umbes järgmist kuulda saime: "Vai laulõ korjaja! Oho, kas hobõsõid es taha! Esi viil nii noorõ, a kongu sisen." Nagu näha, arvati meid sääl hobusevargadeks ehk teisteks sellesarnasteks ametimeesteks.
*
Sangaste vaksalist maha tulles ei olnud meil kedagi tuttavad ees, kes meid kuhugi sündsa peatusekoha pääle oleks juhatanud. Muud midagi, kui otsisime doctoriherra poolt ühes antud kaardi taskust välja, et selle juhatusel teekorda alata.
Otsustasime kõige esite Sangaste küla poole kõmpsida. Puhus jahe põhja-ida tuul, ühtlasi vihma niisutades. Ei teadnud kindlasti, kust teed õieti nimetatud küla poole minna. "Emake maantee! Võta nüüd meid vastu," hüüdsime rusutud meeleoluga ja hakkasime ühte teearu mööda edasi sammuma.
Õnneks oligi õige tee trehvanud. Jõudsime tüki aja käigu järele soovitud kohale pärale. Päev oli loojaminekul. Pöörasime ühte talusse sisse, et öömaja paluda. Õues saime peremehega kokku. Oli õige ladna mees. Seletasime talle jälle ära, kes oleme ja kust meie tuleme; tegime ettepaneku tema katuse ala öömajale jääda. Ettepanekuga oldi nõus, aga siingi tähendati juurde: "Ega mi no teid saksa muudu vasta võtta ei saa, mi elämi nii sa' maainemiste muudu, oma talupoja söögi ja joogiga." Lubasime kõigega rahul olla.
Õhtul algas lõbus jutuvestamine. Küsimisi asetadi rohkesti mõlemilt poolt. Pärisime säälse rahva elu-olust; küsisime peremehe käekäigu üle jne. Vastas, et tema majapidamine kaunis hästi edeneb. "Ega puudust küll ei olõ, rahaga pillu vai pinne, lehmigagi sa ajastal pallo sisse tettus. Kui no innegi poiga koolitada jõvvas." Ka peremehe huvi kooliasjade vastu ei olnud väike. "Mis ameti pääle no ti opit? Mi puul omma ka mõne joba "simminäri kooli" lopetanu, ei tahtva preestriametit vasta võtta, tahtva iks univärsiteedin viil edesi oppi. Oles no mu poig ka "simminäri kuuli" sisse saas. Ega sääl midägi massa ei tule. Ti ka es taha vist preestri kotusse pääle minnä?" Ütlesime, et meie seminaris käinudki pole, vaid enne ülikooli gümnaasiumi lõpetasime. Ta imestas, et pääle vaimulikku seminari veel õppeasutusi olemas on, kust ülikooli võib pääseda. "Ma mõtli, et no "simminarist" ütsinda univärsiteeti sisse astu saa."
Peab tähendama, et Sangaste valla rahvas enamasti kõik vene usku on, nii siis ka mõned säälsed üliõpilased oma eelhariduse Riia vaimulikust semminarist saanud.
*
Tihti tuli mõnele laulikule terve rubla välja maksa, kuna harilikult 30-40 kopikaga lepiti. [---] Nii Sangastes kui ka Karulas oli märgata, et kõige osavamad leelutajad kõige lagunenumates onnides asusivad. Vaevalt võisid sa ilusasti ehitatuist hoonetest vanu laule saada.
*
Rõngu kihelkonnast on juba vanavara välja surnud. [---] Karula, Sangaste ja Rõngu on nii puhtaks korjatud, et sinna enam ei maksa korjajaid saata.
Sel suvel 22. maist kuni 18. juunini käisime konservatoristi hr. P. Penna'ga Jõhvi kihelkonna kõik külad peaaegu majast majasse läbi, nii et vanavarast seal uut enam küll leida ei ole, olgu siis, kui mõni laulik mujalt sinna sisse rändab. Siinse kultuuralise keskkoha, Jõhvi aleviku lähedal olevates külades, on vana kuulsate laulikute tradition kadunud, kuna metsanurgas, Pühtitsa ümber, ühest vanast (Mari Räbin) laulikust laialt ümberringi teati rääkida. Temal olivad omad järeltulijad, kellede käest meie omad laulud saime — Pakas'ed: Lien ja Ann ja teised. Peakohaks, kus praegu vanu laulusid lauldakse ja õpitakse, on Illuka nurgas Raudi monopolipoe juures (ennemalt Illuka kõrtsi juures) jüripäeva ajal vananaiste "võitegemine". Naisi tuli õige laialt kokku — isegi Jõhvist. Asi on järgmine: jüripäeval tulevad vanad naised monopolipoe juurde kokku (nooremad naised ja tüdrukud päält vaatama), toovad ühe suure tõrre, mille sees suure männaga ringi keerutatakse ja sääl juures lauldakse:
kokku, kokku, kuorekene,Pärast lauldakse kõiki muid vanu laulusid. Kui keegi mees sinna ligi juhtub tulema, siis võtavad naised ta kohe kinni ja kui ta ennast viina ostmisega mitte lahti ei osta, siis pannakse ta sinna tõrde.
võist jumala viljukene jne.
Niiviisi joodakse ja lauldakse niikaua, kuni naised ennast purju joovad — see on nende lubatud jooma päev. Siin, nagu räägiti, peavad paljud naised väga suure laulutagavaraga olema. Muidugi tulevad soojast küetud ja üksteise võidu ärevile aetud peades palju rohkem ja ennemine meelde kui muidu.
Ka pulmades, kus niisugused eided (mõned mitte just vanadki, nagu Maarja Amba) juhtuvad olema, lauletavat vastamise narritamiseks õige elavalt, nii et tihti teati juhatada, et seal ja seal pulmas see ja see oskas palju laulusid, aga kui tema poole läed, vastab ta, et petavad ainult, mis nüüd enam mäletan — paar sõna, neid ei maksa üldse kirjutattagi. Lauljaid tuleb ka meeste seas ette, aga 3/4 kõigist, kes meile ette laulsivad, on ikka naised. Noorte seas on vanad regivirsse-laulud ikka naeru all, nii harva tuleb noor inimene ette, kes neid oskaks. Selle asemele on Illuka nurgas ja ka mujal suuremalt osalt sentimental armastuselaulud (mõnedes tulevad krahvid, kloostrid ja lossid ette, need on kurva iseloomuga (viisid niisamuti)) astunud, suurelt osalt laulikutest välja kirjutatud, mida siis mitu laulu ühe viisiga lauldakse, on aga ka oma luuletusi, vastase pilkamise laulud, mida mõnes nurgas, näit Avinurme kihelkonnas õige tihti ette tuleb. Jõhvi ümber oli 1905. a. sündmuste kohta laul tehtud, täitsa uuema aja rahvalaul. Ringmängulaulusid (uued) on Tarakuse karjamõisa äraostjad avinurmlased siia nurka toonud, mis siin sellesuguste puudusel õige ruttu laiali lagunevad. Lauletakse kiigel ja mujal, kus aga noored kokku juhtuvad. Üks endine metsavaht rääkis, et tema herrale jahil sellega palju lõbu soetanud, kui naljakord rahvalaulusid laulis, nagu: "Oi imeta, oi imeta, mis nägin Näu külassa..." Ka olla mõisaherrale ennemalt, talgude lõpul, kus hästi süia ja juua antud, kiituselaulu lauldud.
Muusikariistu ei juhtunud mitte sugugi nägema, ehk mõnes kohas (kaunis harva) seletati, et aasta 10–20 eest sel ehk sel olnud torupill või sarv, aga nüüd otsa saanud, või mees ise ära surnud.
Lauljate isikute kohta tuleb ütelda, et nad oma vaimuomaduste poolest teiste seast otsekohe välja paistavad: nad on üleüldse palju loomulikumad, lihtsamad, palju südamlikumad (saavad ka kurva laulu juures ise kurvaks jne.), otsekohesemad, kes teise halvad küljed kaunis kibedalt ja otsekohe ette toovad. Ei tule temal paha nähtuse pilkamises kohastest sõnadest puudus: ta võrdleb ja muudab seda asja kümmet viisi, mis üks ikka naljakam ja tõmmavam kui teine on. Mõned lauljad, nagu Kristjan Villmann Käva külast on sedavõrd luuleliku iseloomuga, et ta isegi, nagu näha, omi juttusid ussikuningast, rukkist, mis kahe aasta jooksul kaerast välja kasvab jm., uskuma on hakanud ja tõendab nüüd kindlasti, et ta ise olla näinud ja ussikuninga maha lasnud. Ise on jumalakartlik, aga vannub õpetajate kahekeelsust, ei salli neid silmaotsaski.
Metsanurkades tuli niisuguseid eitesid ja taatisid ette, kes nii vagad vennastekoguduse liikmed olivad ja meile südamest soovisid seda ametit mitte pidada, kuna nad arvasivad, et me selle eest ikka palka saame. Ka õp. Hurti ja muude pääle tähendamine ei aidanud midagi: need arvati ka va "sarviku" teenistuses olema.
Paar eite laulsivad koguni haigetena, siiski kandsivad hulga laulusid ette, peaasjalikult kurvatoonilisi. Et suurelt osalt vaeste vanakestega tegemist oli, siis oli veidikene tasu küll ikka väga tähtis, jõukamad muidugi välja arvatud. Viin võttis mõnel vagatsejal patuhirmu ja häbi ära, nii et vanaeit koguni "labajala" valtsi keerutas ja õige mõnusasti jalga vastu maad põrutas.
Üleüldse (üksikud kohad välja arvatud, nagu ühe metsasaksa proua (kadakas), kes ruumipuuduse pääle põhjendades öömajale ei võtnud) oldi õige vastutulijad, kui ka umbusku niisuguste "rändajate" vastu tihti tähele oli panna — ka "kroonu" mehed olivad paaris kohas järele pärinud ja sellega rahule jäänud, et "ametit" nimetati. Keegi mõisa karjamees kõneles, et teda tihti "klahvi" viina ehk mõne kopika raha eest praegugi veel lastakse (valitseja ja ka herragi!) vanu ja ka uuemaid laulusid laulda (muidugi mis hästi "soolased" on). Sõnu umbes 5000 rida, 1 nõiasõna, viisisid 147 umbes 45 lauljalt; ära käidud umbes 500 versta.
Lehtse jaama juures oli meil jälle üks tubli mees, kes meid igapidi toetas, kes ise ka omal ajal palju vanarahva laulusõnu oli üles kirjutanud, nimelt kaupmees Otto Hintsenberg. Ta võttis meid vastu lahkelt. Et tal kohe polnud aega meiega juttu hakata ajama, siis saatis ta meid oma aeda, kus meie seltsimehega nii palju ilusaid ja magusaid marju sõime, et mõlemitel kõhud valutama hakkasid. Minul oli iseäranis suur kartus, sest et mu seedimisemasin juba kevadest saadik ei olnud mitte päris hiilgavas korras. Kuid, tänu Taarale, kõik kartused olid asjata.
*
Tüki aja pärast olimegi Tuuma metsavahi Jakub Keevaski maja juures. Peremees oli tüki aja eest alles Lehtsest kodu tulnud ja nüüd oli õues rohu peal päikesepaistel puhkamas. Vana lapitud kasukas oli tal külje all, veike õlekott pea all ja piip suus. Veikelane ja terane koer magas tema juures. Tema oligi see, kes meid seal kõige esite suure haukumisega vastu võttis. Vana mehe nägu tunnistas, et see inimene on palju tööd teinud, kuid siiski ta avaldas natuke pilkamist ja kustumata lusti. Ja muidugi, 25 aastat ausast mõisat orjata ei ole mitte kerge. Kuid laul on ikka heaks meelelahutuseks igas kitsikuses. Selle päikesepaistel puhkaja vanamehe lauludes oli tõesti palju värsket lusti ja peenikest pilkamist. Kastsime siis va kroonu 90°lise õige kibedaga vanamehe kurku, panime ta uue piibutäiele tule otsa ja siis hakkasime laulusid kirjutama. Viisisid oli tal vähe, sest paljud laulud läksivad ikka ühe viisi peal. Uudishimu ajas ka tema perenaese ja tütre toast õue. Naene oli tal veel kaunis priske inimene, aga tütar oli päris tubli neiu. Vähemalt vaadelda oli teda lõbus. Ta oli noor, priske, tugev, keha oli plaanilik ja ilus, rind, õlad, puusad — kõik need oleks mõne linnapreili suure väärtuse sisse tõstnud. Aga kellele õitseb see lilleke seal kõrvalises kauges metsa kohas, kuhu ainult mõne aasta tagant trehvab mõni võeras inimene minema?
*
Kell oli vist juba üle kümne, kui võerasse talusse jõudsime. Toas meie teretuse ja küsimiste peale esiteks ei andnud keegi vastust, aga viimaks üks laps ütles, et tüdrukud magavad aeda lakas. Siis läksime lakateed otsima. Läksime aeda kõrval olevasse kuuri, et tüdrukute juurde peaseda. Freymann, kui rohkem tuttav inimene, hakkas mööda püstipantud vana vankrit ülesse ronima, kuid sünnitas sellega kolinat, mis tüdrikute kõrvu tungis. Magusast uinakust äratatud, hakkasid tüdrikud vihaselt nende rahurikkujatelt nõudma, et nad ära läheksid. Siis seletasime neile oma eesmärki ja viimati meie ja nende vahekord sai täitsa rahuldavaks. Et küll rukkilõikamine neil pihad oli valutama pannud ja nende magus esimene uinak rikutud sai, siiski laulis üks nendest meile tarvilikud lauluviisid ära. Pääle selle soovisime neidele jälle uuesti ja õnnelikult uinuda ja ruttasime ise ka öömajale. Peale õhtusööki pugesime lakka heinade peale värske õhu kätte ja peagi lendas meie juure rahutooja uneingel.
*
Hommiku mu seltsimees tõusis juba kella viie aeg ülesse ja asus kohe vanaeide käest laulusõnu üles kirjutama. Minul maitses aga uni magus ja sellepärast ei tahtnud kuidagi asmelt välja tulla. Puhkasin asemel veel tüki aega ja kella kuueks olin ka mina juba jalul.
*
Läksime siis Ruusi saatusel läbi paksu pori ja kaunis kõva vihma ühe Ambla lähedal elutseva tislari juurde, kelle eit ka ennemuistseid laulusi pidi mõistma. Tislar võttis meid vastu väega külmalt, aga kui tükk aega head juttu ajasime ja vanamehele paar napsi andsime, paranes ta meeleolu sedamaid. Pea tuli ka eit kodu ja varsti meie pliiatsid hüppasid paberi peal. See laulueit oli niiütelda spetsialist kiigelaulude jaoks; muid laulusid ta üleüldse ei teadnudki, aga kiigelaulusid oli tal kaunis palju ja nad kõik olid enamasti pikad. Kui nüüd vanamees veel paari napsi sai, siis oli ta meie vastu väega lahke ja ta oli sellega väega nõus, et meie tema eidelt laulusid kirjutasime. Kui vanaeidel laulud ära lõppesid, hakkas ta taadile jahupudru keetma, ja meil ei jäänud muud üle, kui lahke pererahvaga Jumalaga jätta ja Amblasse öömajale minna.
*
Nii mitmeski mõisas on saand seda tähele panna, et moonameeste hooned ära on peidetud kuskile kaugele mõisa piiri äärde metsa sisse. Vist mitmed põhjused on niisuguseks paigutamiseks mõõduandvad. Selles majas, kuhu me praegu sisse astume, oli neli tuba, neid peresid seal elas rohkem kui neli, vähemalt selles tuas, kuhu meie sisse astusime, elas neid kaks. Puhtuse ja hää sisseseadmise poolest seda korterit muidugi kiita ei või. Ta on ka arusaadav. Kui üks tuba peab köögiks, söögitoaks, saaliks ja magamisetoaks olema, siis ei või juba seal mitte maitsev kord sees valitseda. Ja pealegi see tuba ei ole mitte ühe, vaid kahe pere jaoks, milledes mõlemates 4–5 hinge inimeisi on. Niisuguses kitsuses ja viletsuses peavad need elama, kes teistele rahahunnikuid, rikkust ja head elu valmistavad! Otsitava isiku saime ka kätte. See oli väga alandliku meelega mõisateenija. Paistis nii, nagu oleks iga kurjus ja vastuhakkamine temast ära hävitatud. Kui ta õhtusöögi sai lõpetanud, laulis ta meile peenikese häälega mõned laulud, mis aga uuema aja sünnitused enamasti olivad ja mis mõisasaksu kuidagi ei laimanud.
*
Kõige esite otsisin Tapa mõisast tallimeistri ema, Mai Bachmanni, ülesse. See oli priske ja tugev vanainimene. Tema välimuse järele võis küll otsustada, et mõisaorjus mõnedele inimestele ainult kasulikuks karastuseks on.
*
Varsti leidsin juhatatud laulueide Tiina Kiitbergi kaunis ruumikast toast ülesse, kus ta parajast leiba sõkkus. Hallid juuksed küll ehtisid ta pead, aga ta mõistus oli veel hästi selge ja silmavaade elav ja terav. Sisse astudes ütlesin talle, et ma üleüldse vanu inimesi taga ajan ja õnneks jälle ühte oma ees näen. Kui vanaeit küsis, kas ma neilt siis pärandust tahan saada, siis seletasin, et seda küll, aga ainult niisugust vara, mis iialgi kõdunema ei lähe ja millest mitte ainult mina rõõmu ei tunne, vaid kõik järeltulevad eesti rahva põlved. Oli leiva astjale kaan peale pandud, siis läks laulusalve luuk lahti ja kenad kuldterakesed hakkasid sealt minu veikse mati sisse pudenema. Mõistliku inimesega on kerge asju ajada ja tüki aja pärast oli mul juba mitugi laulu kadumise eest peastetud. Viimaks jõin vanakese kruusist jänukustutamiseks maitsevat hapupiima vedelat, tänasin teda lahkuse ja kaunite andide eest ja läksin jälle edasi maakera rohelist pinda mööda.
*
Mu seltsimees oli [---] juba Tapa baptistlaisi tundma õppinud [---]. Tema oli päevaaeg oma saapa lõhki ajanud ja läks seda ühe kingsepa juurde parandama. Kui saabas juba kingsepa käes oli, pillas ta suust kuidagi ühe "kuradi" välja. Aga siis, kui kingsepp oli hakanud teda noomima, siis kõik ilm on püha viha täis olnud ja piiblisõnad olid lennanud kui tulesädemed. Mu seltsimees, vaeneke, pidi ühe saapaga kõik seda alandlikult ära kuulama. Ta mõtlend sealjuures, et nüid see saapaparandus läheb kalliks, aga saapaparanduse ja vägeva noomituse eest kokku oli võetud kõigest 15 kopikut.
*
Igal asjal on muidugi oma piir olemas ja rahva hoolimatusel viisi kohta on ka oma piir. Teisest küljest võib tihti näha, et laulu sõnad oma arusaamatusega mõnikord ikkagi laulus alal hoitakse, ja laulu viis oma esialgse lihtsuse ja veiksuse läbi pika aja muutmata kaasas kannab, et laulu juure hüüdmised, "kaasike", "helele" ja teised, ikkagi lauluga lahutamata kaasas käivad. Niisama ka laulu ettekandmise moodi nõutakse rikkumata alal hoida, selget häälega laulmist rahvas nagu ei tunnista mitte laulmiseks ja oma ettekanded toob kuuldavale ikka kõva rinnahealega, laulusalmisid vahetpidamata ja enamasti kindla rüthmusega üksteise peale ladudes.
Üleüldse on aga rahvalaul ja laulmine väga mitmesugune, nii kui isikudki, kes rahva liikmeteks on. Rahvalaulu ja laulmise harakteriseerimine on muidugi täiesti tuleviku asi, nüid on selleks veel vähe materjali ja ei ole ka veel keegi seda püüdnud teha. Igatahes võib kindlasti loota ja uskuda, et meie rahvalaulude ja laulmise uurimine meie muusikakunstile kosutavaks toiduks, elustavaks arstirohuks ja karastavaks kasteks saab olema.