Jaani kihelkond on vististe Saaremaal kõige pimedam ja ka ühes kõige vaesem ja harimatam nurk. Iseäralik lugu juhtus meil Jaani kihelkonnas Alase külas, kusagil pulmaperes. Meile juhatati, et ehk seal vast mängitakse meile, aga mis — nemad tahavad naha kallale kippuda, et meie olevad salaspionid. Näitasime tunnistused ette, aga ei aidanud kedagist, tuli välja, et ei oska keski lugeda. Aga viimaks oma julge meeleoluga tegime neid rohkem usklikumaks ja pääsesime terve nahaga. [---] Ühes teises külas tahtis küla vanataat kasvõi lüüa — sõimas mis hull. Esiteks, kui tema juure läksime, lubas hea meelega laulda, viimaks ütleb: "Ma lähen põllule natukse töörahva juure." Kui sealt tagasi tuli, kui ümber pöördus, ajas meid minema, ei laulnud sõnagi, üteldes, et meie saksa jungrute pojad olevat ja käivat seal nuuskimas.
Kõnnin 1907. aastal semestri lõpul päris rahulikult mööda Tartu uulitsaid. Eksamisi on tehtud nii palju, kui tehtud on. Mõtlen varsti maale kodu sõita ja kujutan omale õige muretut suvevaheaega ette. Aga oh petlikka inimese lootuisa. Astun ükskord, nii kui harilikult, Eesti Üliõpilaste Seltsi korterisse sisse. Mitmed seltsi liikmed on koos. Ka vilistlane herra Dr. O. Kallas on seal ja räägib ägedalt rahvalauludest ja viisidest, millede korjamine nüid, kevadel, lahti läheb. Ta soovib, et seltsi liikmete hulgast, nii kui ennemaltki, paar meest läheks rahvalaulude sõnu üles tähendama, kuna viiside kirjutajad teada olla, kolm meest, muusikakoolide õpilased. Et mind suve jooksul mingisugune tõsine töö ei takistanud, olin nõus kogumisereisule minema.
*
Laulik, enamiste naesterahvas, ei taha ilma ettevalmistamata võhivõera inimesele muidugi mitte kohe laulma hakata. Peab pitkalt ja kaugelt peale hakkama: kanadest, kanamunadest, sukakudumisest, ketramisest, kuni siis viimaks küsid, mis ta pitkadel talveõhtutel voki ees teeb, kas ka laulab. Peab kõvasti peale käima ja paluma, et ta ka nüid laulaks, väga hea, kui sealjuures temale ja iseäranis lastele, kui neid on, maiusi pakkuda. Aga kui laulik korra juba laulujoonde saab ja teda sealjuures heas tujus hoida, näituseks kiitusega, siis laulab ta harilikult kõik oma laulud ära, mis tal aga seekord veel meeles on.
Vastuvõtmine oli üleüldse kaunis hää, vist on inimesed juba selle asjaga harjunud, iseäranis siin nurgas, kus nii mõnigi kord vanavara korjatud. Oli ju ka Dr. Hurt omal ajal Otepää õpetaja. Ja see andis nii mõnelegi vanakesele julgust laulda, et isegi õpetaja neid laulusid olla laulda lasknud ja üles kirjutanud. Lahke vastuvõtmise põhjuseks oli küll tihti ka see, et mina seda nurka juba ennem tundsin ja et mul sääl palju sugulasi välja leidus. Hakkad kellegiga juttu ajama ja varsti jälle mõni sugulane juures.
*
Kui nendest eelnimetatud neljast vallast ehk midagi saada oli, siis oli see Otepää kirikuvald. Siin vallas ei ole peaaegu mujalt sisserännanuid; põlvest põlve elavad siin inimesed ja hoiavad üksteisega rohkem kokku. Enamasti on nad läbisegi kõik sugulased. Väikest kasvu, tumedate juukste ja habemega, on kirikuvalla inimesed nagu teist tõugu. Väljaspool peetakse neid nõiakunstide tundjateks — nad ise seda ei tunnista. Nagu näha, on selle valla elanikud kui üks pere. Viina ja õlle armastajad näitavad nad enamasti kõik olema, kuid joodikuid ei näinud.
*
Lauljatest on iseäranis tähendamiseväärt rätsep Petai perekond Kammeri Savimäel. Vanaisa Juhan, 86-aastane vanake, endine koolmeister, selle poeg Moritz, 64-aastane vanake, poja kaks tütart — umbes 30 a. ümber — kõik suured laulikud. Niisugust perekonda on raske leida. Vilets väike tuake ja sääl terve suur perekond koos. Oli näha, et selle elanikud õige vaesed on, ja nagu üteldakse, "peost suhu" elavad. Kuid rõõmsad olivad nad siiski. Ja see rõõmus tuju, mis sääl valitseb, asub kohe ka külalise rinda, tema näeb seda viletsust, vaesust, kuid siiski on siin hurtsikus hää olla, raske on säält lahkuda. Mul ei lähe kunagi see pilt meelest, mis sääl nägin. 86-aastane vanake sai nõnda lustilikuks, et viiuli kätte võttis ja kasatskit mängida proovis. Mitmekordse katse järele ei õnnestunud see hästi, sõrmed olivad juba liig tuimaks läinud, kuid see ei hoidnud vanakest tagasi, ta viskas viiuli nurka ja pani suu hüüdma. Mokkadega pasunat ajades ja jalaga takti lüües sai vanake katsaskist üle.
Tema poeg, 64-aastane vanake, kargas nooremehe kergusega oma tööistmelt üles ja hakkas tantsima. 30-aastane tütar laulis kaasa ja tõmbas kannelt — nõnda tegi see perekond oma ja teiste tuju rõõmsamaks. Mu seltsimees, tulevane viiulikunstnik, võttis mitmekordse palumise peale viiuli kätte ja hakkas mängima. Kuidas nüüd kõik kuulasivad! Ma uurisin 86-aastase vanakese nägu. Enne nii rõõmus, oli nüüd tõsisemaks muutunud. Oli näha, kuidas vanake viiulihäälesi enesesse nagu ära neelda tahtis — kurvad toonid tõivad vanakesele pisarad silma...
*
Siin vallas tuli mõni nõndanimetatud "praoski laul" ette. Räägiti vanast "Kanepesä praoskist", kes umbes saja aasta eest Kanapää kihelkonnas õpetaja olnud. See teinud laulusi, kutsunud kihelkonna tüdrukuid kokku ja ketramise ja palmikute kudumise juures õpetanud neid laulma. Ka pidanud iga leerilaps teatud osa laulusid ära õppima. See "praosk" oli küll vana tuttav praost Johann Philipp v. Roth, kellest EÜS-i albumi seitsmendas lehes räägitakse. See lauluvara, mis Roth Kanapää kihelkonnale päranduseks jättis, on ka vist Vastse-Otepää pääle nii palju mõjunud, et ta nii mõndagi on suutnud alal hoida. J. v. Rothi mõju pidi tõesti suur olema, kui temast veel nüüd nii palju mälestatakse. Ka Petai perekonnalt Kammerist saime paar "praoski laulu".
See oli ühel laupäevasel õhtupoolel maikuu lõpul. Käisin Dr. Kallas'e pool viisidekorjamiseks juhatust saamas ja ruttasin praegu läbi "Rüütli" kodu poole. Tarvis oli veel hr. Martin'iga, kes mulle kaasreisijaks pidi tulema, mõni sõna teekonna alguse üle rääkida, siis muudkui... Ah, juba ta tuleb sealt, tärniga vormimüts peas ja vihmavari peal. Vahetasime rutuga mõned tarvilised sõnad, sest vihma valas juba mitu tundi nagu uavarrest, ja tegime kindlaks lähemal esmaspäeval (26. mail) teekonda, kui ilm vähegi lubab, alata.
Jõudis esmaspäev nagu meie tarvis loodud — nii selge, sooja ilmaga. Tõttasin aegsasti Peterburi poolt tulevaks rongiks vaksalisse, sest polnud ühtegi kahtlust, et seltsilisega seal kokku juhtun. Nõnda ka oli. Ilma raskusteta leidsime endid natukese aja eest vaguni pingil, sest meil, nagu jalarändajatel harilikult, polnud ühtegi muud kompsu ega korvi kanda, kui ainult see, mis seljas ja taskutes. Viimaste peale võisime aga kaunis uhked olla, sest nendes oli meil peaaegu terve kirjutusmaterjali magasin ära peidetud. Paar minutit veel ja rong hakkas liikuma. Kuuldus ainult rataste ühetasast põrinat.
Paar jaamavahet võis juba mahasõidetud olla. Ikka tormas raudruun tulise kiirusega edasi. "Бокенгоф! Приготовъте ваши билеты!" kuuldus korraga ametniku kare heal. Ärkasime nagu unest. Reaaliline elu seisis oma tõsidusega jälle meie silma ees. Nüüd oli kõik selge. Pukani just pidasime raudteel sõitmagi. Rong peatas. Seadsime endid korda ja astusime maale. Kadunud oli endine rusuv hingeline seisukord. Kerge tundmus asus rinda. Silm peatas heameelega rohilistel põldudel ja haljastel, alles nii noorte lehtedega kaetud puude oksadel. Rind neelas ahnelt värsket, kevadist kosutavat õhku. Lahke maatuuleke silitas õhetavaid põskesid. Kui hea oli olla kaugel linna kärast, mürast ja lämmastavast tolmust!
*
Minu seltsilist huvitas iseäranis niisugune maaelu ja liikumine, sest tema oli, õieti ütelda, esimest korda linnast kaugemal väljas. Palju oli tal pärimist ühe ja teise asja kohta. Kaera- ja odraorase vahet ta tervel teekonnal selgeks ei saanud. Siiski paranes pärastpoole asi niivõrd, et ta tatart linaks ei lugenud, nagu ta seda enne tegi, ega ka leppa kasega ära ei vahetanud.
*
Ann tuli nii häbelikult suurekambrisse ja istus voki ette. Meie seltsilisega võtsime istet, kuhu keegi juhtus, ja tõmbasime kirjutusraamatud välja. Mitmekordse nurjaläinud katse järele hakkas Annel viimaks heal painduma, sõnad libedamalt veerema. Tuas polnud kedagit muud pääle meie kolme, kuna aga uksel teised majainimesed kikkis kõrvadega kontserti pealt kuulasivad. Ja kui Ann esimese laulu lõpetas, sai temale vaimustatud käteplaksutamine osaks. Annel kasvas julgus. Veel mõnigi uus laul kogus paberile küll uute sõnadega, aga kõik ühe viisi pääl. Seal tõusis õues kära: Reet olla kodu tulnud, see mõistvat ka laulda, vaja teda sakstele ka ette laulma panna. Ja Reet tõugati üle ukse tuppa, meie juurde. Annel oli iseäranis hea meel, et abilise saab. Nüüd oli Reedal üks süüdistaja laulumõistmises veel juures, ja see oli Ann. Reet ei lasknud ennast kaua paluda, vaid tegi varsti omad laululaekad lahti. Selle vaheaja sees, kui Reet laulis, puges Ann hiljukesi teiste vahelt läbi — õue — ja kadus, kui tina tuhka. Ei saanud meie talle aitähki ütelda. Kartis, nagu näha, et uuesti laulma pannakse. Aga kui Reet Annele pärast rätikuraha võis näidata, mis ta meilt tänupalgaks sai, siis võis Ann küll kahetseda, et ära jooksis.
*
Pääle õhtusööki, milleks meile theed, mune ja seasinki ette kanti, juhatati meile ase magamiseks kooliõpetaja kabinetti: küljealune, põhuga täidetud magadiskott, oli nurka maha pandud, valge lina üle tõmmatud ja soe tekk katteks kaasa ka lisatud. Peaalust aitasivad peale paari madala padjakese kummulipööratud toolid kõrgendada. Kui setu vahest meile ööseks tuli, siis pandi temale ikka niiviisi taevapoole pööratud jalgadega tool pea alla, sellepärast polnud mulle niisugune tooli tarvitamine uudis, mida aga seltsiline mitte näinud ei olnud. Sirutasime kõrvu koti peale. "Saab siis näha, kuidas esimene maa-uni maitseb," lausus teine, ja jutulõng katkes. Võisime päevase tööga rahul olla. Väsimus võttis võimust [---], kaaslane norskas juba enne mind...
*
Kolmes kohas magasime Helme kihelkonnas ööd. Esimesest oli juba jutt, teine koht oli Riidajas Kalmu talus. See on suur, tubli talu, ilusa kaasiku keskel. Lesel peremehel üksik tütar — talupärandaja — kosjakandidaatidel paras paik. Meie tarvis toodi aidast voodi veranda peale — millel kolmes külles klaasseinad — ja asetati meid laia lehtedega tualille alla magama. Ilus vaade õitsvasse aeda. Ja kui veel vagusal õhtul grammofon kaasikusse kännu peale mängima säeti, siis oli tõesti tore... Vägevad marschi-akordid, mis kallihinnaliselt mänguriistalt kõlasivad, kostsivad kaasikust tagasi, ja oli, nagu läheneks sõjapasunate koor.
*
Minu seltsiline armastas iseäranis kohvi juua, ja sellepärast kui ta mõnda suuremat talu kahe korstnaga silmas, siis pani ta ikka ette sinna lõunale minna, sest sealt saab kohvi. Mul maitseb piim kaunis suupäraliselt, sellepärast kohvist suuremat ei hoolinud, aga teisest küllest vaadates pidasin ka mina paremaks niisugusest politikast kinni pidada: rikkamatel kohtadel ei võetud söögi või öömaja eest mingitsugust tasu, kuna kehvematel taludel kõik rahaga kinni pidi maksma.
*
Kord olime sunnitud lahtise taeva all, Surju metsas öölaagrisse jääma. See juhtus järgmiselt. Minu seltsilisel kulusivad valusad vesivillid paljust saabastega kõndimisest jalgade peale. Tarvis oli kas puhkust pidada ehk otstarbekohasemad jalanõud muretseda. Et aega raisata ei tahtnud, siis valisime teise. Aga kust pastlaid või kingasid võtta, mis jalga ei hõõruks? Tuli niiviisi ette, et me parajasti Pärnust mitte kaugemal ei olnud kui paar jaamavahet, sellepärast võtsime nõuks korraks Pärnusse sõita, et linnaga, mis meile mõlematele võõras, endid tutvustada ja sealt jalgadele rohtu tuua. Sõitsime siis Pärnusse. Oli pühapäeva õhtu. Bade-pargis mängis muusika. Linna herrad-daamed jalutasivad jalgteedel hulgana. Seadsime kuulmise järele ka omad sammud sinnapoole. Mis enne Pärnust kuulnud olin, et seal palju hulguseid ja "жулик'id" olla, sai faktiliselt selle läbi tõendatud, et ise oma silmaga nägin, kuidas kesk rahvamurdu üks kaabakas teisel va "morda" lõhki lõi. [---]
Pärastlõunese rongiga mõtlesime Saardesse jälle tagasi sõita. Esimesest rongist jäime hiljaks, sellepärast pidime järgmist tarvitama, mis paar tundi veel hiljemini Pärnust välja sõitis. Astusime Surju jaamas maale. Siit hakkasime jalgsi Pärnu maanteed mööda Saarde kihelkonna piiri poole kõmpima. [---] Läksime, läksime... Seal seisis tee ääres pealtnäha tubli talu. Sinna sisse. Kurjad koerad tahtsivad meid otse ära murda. Maarahvas läheb harilikult "kanadega" suvel magama ja seda nägime ka siin. Päike oli natukese aja eest looja läinud, kõik rahvas ära söönud ja hingusele läinud. Uksed-aknad kinni. Katsusime ühte, katsusime teist ust — kõik lukus. Koputasime akna peale. Tüdruk tuli nähtavale ja hakkas meiega kõnelema, ilma et ta akent lahti oleks teinud. Meie tegime tüdrukuga kaupa öömaja asjus — kõik asjata. Peremees olevat kuri, magavat, püss jalutsis, ei tohtivat üles äratada jne.
Nüüd oli metsas magamine kindel. Kõndisime veel hulk aega edasi, seni kui mets kätte hakkas jõudma. Tee ei viinud otsekohe metsa sisse, vaid pööras natuke eemalt mööda, nõnda et metsa ja tee vahele vakamaa laiuselt põldu jäi, kuhu lina maha oli külitud. Läksime tagaspidi kõndides üle linanurme metsa äärde, kus harvalt okas- ja lehtpuud kasvasivad. Sügavamal metsas otsisime enestele, nõndapalju kui pimedus lubas, parajad magamiseasemed üles, murdsime leinalepast okse peapadjaks, laotasime kuued oksadele peale, ja heitsime üksteise ligi kõverasse maha, kuna suvipalitud katteks peale võtsime. Seltsimees arvas, et tema oleks küll Lodja kõrtsi tallipeal parema meelega maganud kui siin. Ka mul oli esimest korda niisugune öölaager läbi elada — aga — tuleb ette, pead kõik läbi tegema. Hulgal ajal ei tahtnud uni jaheduse tõttu peale tulla. Siiski, kui ärkasin, oli juba hästi valgemaks läinud. Tahtsin veel uinuda, aga uni ei tulnud. Võtsin viimaks kätte, ajasin ettevaatlikult, et mitte seltsimeest, kes uinus, äratada, ennast jalule ja tegin raagudest tuleaseme lähedale maha ja hakkasin selga paistma. Ehk ühelt poolt küll sulaks lõi — teiselt poolt oli siiski külm. Pöörasin teise külje — selle aja sees jahtus aga teine jälle ära. Seltsimees magas aga ikka edasi — miks ei tundnud aga tema külma — ah jaa, temal olivad kolm särki seljas, kuna mul aga neid ainult kaks oli.
*
Üks tunnistus sellest, et Kikepera kultuura poolest kaunis mahajäänud maanurk on, see on poiste ööhulkumised. Juhtusime sealpool laupäevaööd magama. Tee läks akna alt mööda. Kesköösel tõusis väljas niisugune kära ja müra, nagu oleks sõda lahti. Need lõõtspilli ürgamised ja poiste trallitamised — need kostsivad korraga üle terve küla. Oli suur kära mööda, seal kuulsime meie, et keegi koputab akna peale — korratakse mitu korda. Seltsimees läks viimaks, tegi akna lahti ja küsis, mis külaline tahab. Poiss ehmatas ära ja kogeles, et ta tahtnud preilidega rääkida — ise pühkis kähku minema.
Teisel laupäevaöösel magasime ka ühes Kilingi talus. Tagumises kambris, akna all seisis minu voodi. Korraga ärkan öösel üles ja tunnen, et keegi kobab minu peas juukseid. Mina kargan maast üles ja näen, et keegi külanoormees seisab lahti tehtud akna taga — paneb aga ise jälle ruttu plagama. Katsus vist, kas minul pikad või lühikesed juuksed on...
*
Mis üleüldisesse lõpumuljendisse puutub, siis pean omalt poolt küll tõendama, et sellest hoolimata, et rahva elu laiemalt tundma õppisin, teekond lõpupoole tubliste ära tüütas. Halvad ilmad mõjusivad pahameele tõstmiseks kõige tähtsamalt. Aga muidu, inimestega saab juba läbi. Ka politsei poolt ei tehtud meile kordagi takistust — sealtpoolt taheti meile koguni abiks olla. Abiks, mida meie aga mitte vastu võtta ei võinud, nagu Karksis kord ette tuli. Mikspärast? Laulja kardab politseiametnikku hirmsasti...
*
Kõik, kelle käest sa aga järele pärisid, kurtsivad selle üle, et vana laul sellest ajast pääle kaduma olla hakanud, kui nende inimeste arv kahanema olla alganud, kes oma elupäevadega orjapõlveajajärku on ulatanud.
*
Vana laulu asemele olla lihtsalt vaikimine astunud. Kes kuuleks veel viimasel ajal kusagilt nurmelt lauluviisikest? Kõik möödas! Ja kui keegi pool suud lahti teha, siis olla see mõni "vene viis" "vene koolis" lastele kätte õpetatud.
Juba kolmandast eluaastast olin ühte puhku Võhma küla neidudelt ja peidudelt laulusid kuulnud. Kui koolis ikka rohkem ja rohkem lauljaid olin tundma saanud, otsisin laulusid, mis üksteistkümmend aastat neidudelt ja peidudelt kuulnud ja õppinud olin, ka nende uute laulude seast. Ma ei leidnud mitte ühteainust. Olin tähele pannud, et kui mõisasaks, opmann või kubjas kaugelt väljale rukkilõikajate poole liikus, jäi laul iga kord vait. Sakslase või opmanni kuuldes ei laulnud ükski peid ega neid, mees ega naine. See andis mõtelda ja küsida: "Miks nad siis ei laula, kui saks kuuleb?" See sündis muist kartusest, muist uhkuselt. Mina tundsin mitusada laulu, mida nad laulsivad, nagu juba ütlesin, ei leidnud neid kusagilt noodist, ja kui saks tuli, ei helistanud lauljad mitte piuksu, aga töö läks aina tugevasti. Alles aegamööda märkasin: küll ep need ikka keelatud laulud on, ega nad muidu vait jää, kui saks tuleb. Viimati oli mul enesel otsus käes: need on eesti rahvalaulud, mida nad sakslase kuuldes ei kõõruta ega helista. Juba lugesin kirjast ja kuulsin sakstelt: eesti rahval ei ole laulusid, mis nad laulavad, kõik on saksa omad. Jah, mina kuid mõistsin mitusada laulu, need ei olnud sakslastelt saadud. Need olivad eesti oma rahvalaulud. Tahtmata käis mul mõte pääst läbi: vaja neid hakata üles kirjutama.
Et juba helisid nootidesse kirjutada oskasin, istusin ühel päeval õpiviivul kooli laua äärde, võtsin joontega paberi ette ning hakkasin eesti rahvalaulusid üles kirjutama. Töö läks hõlpsasti ja virgasti edasi. Mitu laulu oli juba üles kirjutatud. Kui töölt silmad üles tõstsin, märkasin, et ükski koolipoiss laudade ääres ei istunud. Lõin silmad selja taha: terve kool kogunud minu selja taha, sosistavad ja posistavad! Üks nendest hüüab: "Tohoo, sõge! Hermann kirjutab üsna ja päris pääst nootisid paberile! Mitte nooditutsugi ei ole tal ees! Oh sa heldeke, seda võib ju ainuüksi suur meister teha!" Mina juhmilt vasta: "Tühja ka! Mis mõni suur meister ma olen! Kirjutan paljalt eesti rahvalaulusid üles." Poiss kiljatab: "Aga sina kirjutad ju päris pääst!" Mina vasta: "Pääst jah, ega neid ju enne kusagil kirjas ole, vaja neid üles kirjutada!" Poiss hüüab: "Oh sa taevakene! Kuda võib inimene pääst nootisid kirjutada! Sina oled üsna imemees!" Olin korraga kaaskooliliste arul "suur meister" ja "imemees"! Ei oleks arvanudki, et see nii hõlbus on "suureks meistriks" ja "imemeheks" tõusta. Kirjuta rahvalaulusid üles ning asi tops. Ühel talvisel päeval astus kihelkonnakooli pääõpetaja isand Beermann koolituppa ja hüüdis: "Poisid, andke üles, kes enesele viiulit osta tahab, et tean mitu tarvis. Sulane Jaan läheb täna Tallinna, toob viiulid ühes. Küll ep viiulikaupmees teab, mis hääd riistad on, ja saadab meile." Suur hulk poissa teatas oma nime. Jaan pidi viiulid ligi tooma. See oli tähtjas lugu. Koolipoiss, kelle silmas mina "suur meister" ja "imemees" olin, astus ette ja ütles: "Kaasvennad! Kui te lähete ja viiuli tarvis raha isalt küsite, võtke mõnikümmend kopikat rohkem! Kingime "suurmeistrile" ja "imemehele" ka viiuli. Teate ju, ta mängib hästi, aga on vaene poiss, ei suuda osta." Jaan tõi viiulid. Kaaskoolipoiste vaimustus oli suur, kinkis mulle ilusa mänguriista.
Rahvalaulusid kirjutasin ühte teise järele sest ajast saandi üles. Ei kogu muidugi enam kaaskooliliste hulk selja taha. Laulusid on aga mitusada üles tähendatud ja tähendan veelgi. Viiulit enam ei ole: ta läks rahvalaulude trükiks pandimajasse. Verine haav jäi südamesse. Rahvalaulude üleskirjutamine läheb aga takistamata edasi.