Kommentaar

Haldjad ja mardused

1.

Ennemuiste nähti arutihti haldjaid ja marduseid.

Vanasti läinud keegi Karitsa valla1) vabadiku poeg sügisesel õhtul hobusega õitsil. Pannud hobuse kammitsasse ning läinud ise naabrisauna juure videvikku pidama. Ajanud seal umbes poole ööni ühest ja teisest asjast juttu ning tulnud siis jälle hobust vaatama.

Aga hobust ei kuski.

Küll otsis ja sihtis poiss, et silmad valutasid; aga mis kadunud, see kadunud!

Poiss läks viimaks mõisa alla kaasikusse, arvas: ehk läks hobune sinna.

Ei olnud hobust sealgi.

Mõtles viimaks: „Mis ma temast siis nii otsin! Küll ma ta valge ajal muidugi kätte saan;” ning heitis siis välgutisse kase juure peale maha.

Silmad olid vaevalt kinni läinud – seal kuuleb poiss jala-astumist. Arvas esiti hobuse astumise olevat ja ei tõstnud peadki üles. Kui aga sammud ikka lähemale tulid, sihtis poiss kasuka alt välja ja nägi, kuidas üks mees kaskede vahel kõndis.

Poiss tõusis kohe üles ning mõtles: „Ma küsin ta käest oma hobust!”

Läkski võõrale vastu.

Võõras oli üle ja üle hall, nagu mõne puu sammal. Niipea kui poiss teretas, hakkas võõras mõisa poole sammuma, aga nii kärmesti, nagu oleksid tal tiivad jalgade küljes olnud.

Poisi hobune leiti alles paari päeva pärast koguni teisest külast.

2.

„Minu isa rääkis mulle need järgmised lood, kui ma alles poisike olin.” Nii ütleb jutupuhuja.

Enne olnud Kavastu mõisa2) rehes väga palju kodu-haldjaid. Neid nähtud seal aiva sagedasti.

Ükskord tulnud jälle teomehed ja vaimutüdrukud reht peksma.

Korraga karjatanud üks vaimutüdruk rehe alt: „Tulge vaatama, mis siin on!”

Rehepeksjad jooksnudki rehe alla ning näinud, kuidas aampalgid halle sikkusid täis olnud.

„Võtke koodid, võtke koodid!” karjunud mehed ning visanud siis nendega haldjatele järele.

Mitu kooti visatud veel laudilt rehelistele vastu, kuni kõik jälle kadunud ja rehelised tööle läinud.

3.

Olnud rehepeksjad jälle rehe all ning lõpetanud praegu öösist tööd; mõned ajanud veel nalja ja mõned võtnud riideid kokku.

Seal visatud korraga suur sari lakast või rehetoa pealt tööinimeste sekka maha.

Terve teoliste selts kohkunud ära ning jooksnud rehe alt välja. Jällegi haldja temp!

4.

Teinekord läinud mõisa opman rehepeksmise ajal rehetoa laele ning tahtnud sealt järele vaadata, kas rehelised ka virgasti tööl on. Juhtunud aga mehel suur õnnetus. Opman visatud kõrgelt rehe laelt patsti! alla töörahva sekka rehe alla, just kõva ja kuivanud savipõranda peale.

Sest saadik ei pistnud opman enam oma jalga sellepärast öösi välja, et rehelisi salaja vahtida ja siis päeval huiutada.

5.

Kord olnud teolised rehe maha peksnud ning heitnud siis natukeseks koidu-unele. Ei olnud kõik veel magama jäänud, seal tehtud tasahiljukesi rehe uks lahti ning aknast sissetungival koiduvalgel nähtud, kuidas hall kogu ühe teomehe peale lasunud. Küll katsunud mees üles tõusta; küll rabelnud ja ähkinud, aga see ei aidanud midagi. Hommikul olnud mees aiva märg ning väsinud. Rehetoa uks olnudki veel lahti, just kui märgiks, et keegi sees on käinud.

6.

Ikka sellessamas rehes istunud ühel õhtul ka jälle vaimutüdrukud rehe ahju ees videvikul ja ajanud juttu ning naljatanud kuni peaaegu poole ööni. Viimaks hakanud tüdrukud mõistatama ja mõistatanud poole ööni. Korraga visatud parsilt verine vasikas maha ning üteldud: „Mõistke ära, mis see on?”

Vaimud jooksnud karjudes rehest välja ning mõisa poole, ja nad ei tohtinud hulgal ajal enam rehes videvikku pidada.

7.

Ükskord läinud rehelised laupäeva õhtul Kavastu mõisa rehest koju. Mehed peatunud kõrtsi juures ning läinud sisse. Vaimutüdrukud aga läinud ees minema. Kui nad küla tänavasse jõudnud, näinud nad valges riides naisterahvast tulevat.

„Mardus tuleb, mardus tuleb!” kiljatanud tüdrukud hing hakanud jooksma.

Ühel tüdrukul kukkunud rätik maha. Ta läinud seda rätikut üles võtma, ning seni jõudnud mardus tema ette, tõmmanud rätiku käest ja hakanud temale sellega näkku lööma. Rätiku sees olnud prees, ning see näkkinud tüdruku näo kirjuks. Pärast kadunud hirmutis ise ära.

8.

Keegi perenaine jäänud õhtu hiljapeale linnast tulema. Käinud veel tee ääres sugulastel sees, ning seni jõudnud poolöö juba kätte. Olnud talvine kuuvalge ja selge öö.

Parajasti kui ta suurest lagedast mõisa väljast üle sõitnud, näinud ta oma ree kõrval ühe pika naismarduse, kes hobusega võidu sammunud.

Esimene ehmatus ei olnudki nii suur; naine pidanud peaaegu küsima, et kuhu see külanaine nii õhtu hiljapeale läheb. Aga ei küsinud mitte, sest hirm ja kartus tõusnud iga silmapilguga. Ei tohtinud naine viimaks enam edasi ega tagasi vaadata, muudkui annud hobusele piitsa, kuni ta õnneks koju jõudnud. Teel tunnud ta küll, et keegi nagu tema reesaba peal istunud; aga ta ei vaadanud mitte tagasi.

9.

Alutagusel Purtse külas elanud üks vanaldane mees, kes arutihti kõrtsis käinud. Teised noominud teda mitu korda: „Ära jää nii hiljapeale kõrtsi! Sügisestel öödel on mõnelegi juba teel õnnetust juhtunud.”

Mees pole hoolinud sellest midagi, vaid naernud: „Noh, mis see Küla-Kadri mardus mulle siis teeb!”

Purtse külas oli ihnus perenaine Kadri surnud, kelle mardust sagedasti nähtud, sest Kadril ei olnud oma paha elu pärast hauas rahu.

Ühel õhtul oli vanamees jälle kõrtsis hästi märga võtnud ning ei mõtelnud enne kojumineku peale, kui kõrtsimees hakkas sundima. Öö oli seni poole ligidale jõudnud; ilm oli kuuvalge ja selge nagu päev.

Vanamees tuigerdanud lauldes ja kaasitades kodu poole.

Seal tulnud talle üks naisterahvas vastu. Mees ajanud väsinud silmad kikile ning tunnud vastutulija ära. Viin oli talle vist oma jao julgust ka annud ning mees irvitanud: „Kadri, kuhu sa, vanakonu, lähed?!”

Sellesama korraga pööranud naisterahvas ümber ning hakanud mehe harja kinni. Kiskunud tema nägu ja käsi küüntega seni, kuni vaene mehike kodu õueväravasse jõudnud. Siin kadunud naisterahvas kui maa alla. Mees olnud mitu päeva peale seda haige ning ei pistnud enam oma jalgagi kõrtsi.

--------------------------------

1) Karitsa vald – Tallinnamaal, Rakvere lähedal.

2) Kavastu mõis on Viru maakonnas, Rakvere lähedal.