Kommentaar

Mis soos sündis

1.

Ennemuiste, kui puud ja põõsad rääkisid, kui inimlikke sõnu linnul ja loomal suus oli ning vanapaha lausa ja suisa ümber hulkus, oli soos palju imet ja iseäralikke asju näha. Ega sa saanud seal ööl ega päeval silma kinni panna. Päeva ajal ei julgenud sulle küll keegi vilbus ehk kurjus kätt külge panna, aga öösi juhtus sulle tihtigi, et sind siin ja seal soo peal pinniti ja pilgati. Olid sa suve- või sügiseõhtul kogemata soo ääre juhtunud, siis võisid sa otsekohe kuulda, kuidas keegi põõsaste vahelt eemale läks või lähemale tuli ja kuidas vesi tal jalgade all vastu patsus. Juhtusid sa talveõhtul või keskööl sinnapoole, küll sa siis nägid, kuidas siin ja seal tulukesed tantsisid. Läksid sa neile lähemale, siis olid nad nagu maa alla kadunud, aga versta kaugusel tõusid nad jälle üles. Juhtusid sa aga öö ajal kesksoo peale, siis sa sealt enam enne kuke laulu ära ei pääsenud. Läksid sa heinaajal sohu midagi otsima, küll sa siis kuulsid, kuidas keegi imelikku häält tegi või lind just kui inimene laulis. Sõitsid sa aga talvel kerge reega soost üle, küll sa kuulsid, kuidas mingi nägematu käsi põõsaspuile ja jääle nagu kepiga pihta põrutas.

Andsid hobusele piitsa ja tõttasid soost üle, kui võisid.

2.

Pühapäevasel lõunavahel läksid karjalapsed Tõrdu sohu1) marjule.

Neid joovikaid ja murakaid oli seal otsata palju, kas täida minu pärast või mitutuhat toopi ja mitukümmend marjakorvi.

Lapsed korjasid marju ja käratsesid soos, et kaugele kuuldi.

Äkitselt karjatas kõige vanem poisike: „Vaadake, vaadake, mis Kulli järve2) poolt tuleb!”

Lapsed vahtima.

Aga ei olnudki tarvis kaugele vahtida. Juba ilus must täkk laste seas soos, tore sadul seljas ning hirnub ja kaabib mis hirmus.

Lapsed olid nagu keedetud; karjusid viimaks kui ühest suust: „Issa, Pojake, Püha Vaimuke!”

Hobune nagu maa alla kadunud.

Lapsed jooksid soost välja, nagu oleks neil tuli taldade all olnud, ning ei tohtinud millalgi enam ilma vanemate inimesteta Tõrdu sohu marjule minna.

Musta hobust aga nähtud Tõrdu soos mitu korda veel. See tuleb sellest pühapäevasest laste käratsemisest.

3.

Hulkus keegi ennemuiste kevade, suve või sügise aegu soos, siis nägi ta siin ja seal vanu viisrajakaid, pastlatükke, kindapoolikuid ja kübara-ääri maas vedelemas.

Võttis ta mõne neist kulstidest koju kaasa, küll ta siis nägi, mis ta sai: mõnikord suri elajas, mõnikord lendas kana tuleahju, mõnikord jäi inimene ise haigeks, – nii et õnnetus nagu lausa oleks majasse tulnud. Aga kust see tuli? See tuli kõik kulstist!

Kord läks mees heinaajal sohu, lõikas pajupõõsast kaks heinakandmis-vitsa.

Näe imet, suur linnumuna maas!

„Vist pardi muna!” ütles mees ja pistis leidise põue.

Ei rääkinud sest kellelegi.

Õhtul koju tulles laseb mees muna ära keeta.

„Ära söö!” ütles naine. „Mina kuulsin selgesti, kuidas muna pajas kiunus; see ei või õige muna olla.”

„Mis pagana juttu sa ajad! Anna aga siia. Soola ka!”

Naine kartis küll, aga täitis siiski mehe soovi.

Mees hakkas muna sööma.

Sööb ja sööb, aga muna ei saa ega saagi otsa.

Mees jätab muist üle ja läheb magama ning ütleb veel naisele: „No küll see on muna! Ei jõudnud ära süüa – poolevõrd jäi veel üle.”

Naine arvas kohe ära: „Ega see õige asi ole.”

Jah, ei olnudki õige asi

Teisel hommikul nägi mees, et ta pardimuna ei olnud söönud, vaid midagi muud, sest ülejäänud munapool oli – pool naabri kassi.

Vanem rahvas keelas ka ikka nooremaid, et nad midagi üles ei tohtinud võtta, mis soos maas oli. Kulstimuna aga oli see kõige kardetavam, mis soos võis olla.

4.

Ega ennemuiste keegi kodus enne söönud, kui ta kuhugi peole läks. Üteldi: kümme kodust kõhutäit ei ole ammugi seda väärt, mis üks pidu-söömaaeg.

Mees ja naine lähevad sügisesel päeval varrule.

Tee läheb just soo nurgast läbi.

„Näe, näe, marjaotsija läheb sohu!” kähvatab naine.

„Kus ta on? Ma ei näe midagi!” vastab mees.

„Sõge, näe, maasikmari on alles veel tee ääres maas!” ütles naine.

„Jah, seda ma küll näen! Toon ometi ära.”

Mees pidas hobuse kinni ja tõi maasika ära.

„Küll on ta aga suur ja mis veel suurem ime – sügisesel ajal saab inimene veel maasikmarja näha!” ütles naine.

„Olgu mis on, ma söön ta ära!” ütles mees.

„Ära söö!” keelas naine. „Kes teab, mis asi see võib olla, – soo pealt leitud.”

„Mis ime ta siis võib olla!” mõtles mees ja hakkas marja sööma.

Sööb nüüd ja sööb, aga – mine tee! – ei jõua mees marja ära süüa. Pool jääb üle. Viskab jäänuse tee ääre, istub vankrisse ja sõidab edasi. Aga varrul ei maitse mehel söök ega jook; mees päris poolhaiglane. Ei tea ka keegi rohtu. Koju sõites alles näeb mees haiguse põhjuse. Tee ääres, kuhu ta marjapoole maha visanud, on – pool oinas-tallekest.

Mees oleks isegi pidanud teadma: mis see maasikmari muud võis olla kui mõni moonats või kulst!

5.

Sulanemees läks peale lõunat künnihobusega soo ääre.

Pani hobuse paela otsa rohtu sööma ning viskas enese seliti põõsa alla maha. Põletas piipu ja vahtis ülespoole ning ei mõtelnud selle ega teise asja peale, ei seda ega teist.

Korraga kuuleb mees: soost hüüab keegi: „Hohoo! Hohoo! Ants!”

Mees ruttu maast üles.

Kuulab ja vahib: ei midagi!

Heidab jälle maha ja mõtleb: „Ehk oli niisamuti kõrvust.”

Tõmbab piipu ja aegamööda – nagu oleks mehele uneviirastus peale tulnud – kustub piip ära.

„Hohoo! Hohoo! Ants, Ants!”

„Noh nüüd ei ole enam nalja!” ütles mees. Tõusis ruttu üles, võttis hobuse käe kõrvale ning läks ära; soost aga nagu karjatas veel keegi järele: „Ants!”

Õhtul rääkis mees oma imeloo kodus ära ning lisas veel juure: „Oma eluajal ei ole ma sedavärki viirastust veel kuulnud ega näinud!”

Mees oli teisel hommikul haige ning suri kolme päeva pärast.

6.

Vaene sant tuleb hilja sügisel suurest soost üle.

Näeb: harjaga uss põõsas!

„Oot, oot, küll ma su nüüd kätte saan!” Rabas ussi järele ning – käes!

Pistab mao kindasse ning sammub edasi.

Tuleb talusse ja vestab oma loo pikalt ja laialt seal välja.

Talurahvas pärima: „Näita aga harjaga uss välja! Sa petad!”

Sant võtab kinda põhjapidi kinni, raputab ja ütleb:

„Hoidke aga eest, harjaga uss tuleb!”

Ei tule midagi kinda seest välja.

Sant vaatab järele: peotäis samblaid kindas.

7.

Peremees tuleb talveõhtul Viljandist.

Jõuab Parika soo peale; näeb: väike tuluke mõni samm tee äärest loitmas.

Mees teadis vahest isegi, et siin polnud tarvis naljatada. Andis hobusele plaksu piitsaga, et aga ruttu edasi jõuda.

Aga tee, mis sa tahad, hobune ei liigu paigastki! Ajab tiritammi üles, nagu oleks mõni kraav ees. Nüüd vaene mees hädas. Ihukarvad püsti; külm kahm käib jalatallast pealaeni.

Ei aita aga midagi. Mees astub viimaks ree pealt maha ja katsub asjalugu järele.

Ei ole mingisugust kraavi teel ees, aga lahtine auk küll.

Mis nüüd teha?

Mees katsub kõrvalt mööda minna, aga soo ka sealt lahti.

Vaatab üle õla tagasi: sinine tuli loidab nagu mõni suur tõrvaküünal. Näe nüüd! Teine tuli veel, kolmas ka – mitukümmend tuld tantsib soo peal!

„Jumal-Issa, Jumala Pojuke! Mis siin täna öösi ometi peaks olema!”

Niipea kui mees need sõnad ütles, kargas hobune, nagu nõeltega torgatud, äkitselt minema. Mees sai vaevalt veel ree saba peale, ja nüüd tuhatnelja edasi.

See oli aga mehel õnneks, et tal issaristike parajal ajal meele tuli.

8.

Sügisesel laupäeva-õhtul tuleb vaimutüdruk mõisast koju. Tee läheb külmetanud soost üle.

Neiu astub õige tõhusasti edasi, aga – võis see nüüd nagu noore vere viis olla või mis ta oli – värinad käivad peale.

„Ei tea, mis see peaks ometi olema?” räägib neiu iseendamisi ja ruttab siis jälle viledasti edasi.

Juba kesk sood. Äkitselt neiul suur heinakuhi ees!

„Noh, noh, mis nüüd!” karjatab teekäija ja jääb kui tulp seisma.

Ka kuhi seisatab.

Neiu katsub pahemalt poolt mööda minna, aga kuhi astub ette.

Neiu katsub paremalt poolt mööda minna, heinakuhi ka seal ees.

„Mis kuhi see ometi peaks olema?” hakkab neiu nuttes küsima.

Vaatab, vaatab ja kohkub nüüd veel enam ära: heinakuhi ilma vööta!

Mis vanapahal vöötu kuhjaga viga mängida!

Tütarlaps hakkab appi karjuma. Karjub ja karjub ihust ja hingest, aga mida valjumini ta karjub, seda lähemale tikub kuhi; tuleb viimaks nii lähedale, et heinad neiu näkku ulatuvad.

Nõnda kestab see piinamine poole ööni. Niipea kui küla kukk aga kirgas, oli kuhi kadunud.

Väsinud tüdruk jõudis suure vaevaga koju ning – juba viidi nädala pärast surnuaeda.

Inimesed räägivad, et praegugi veel sealt soost öösiti nagu appihüüdmiskisa kuulda olevat. Külarahvas aga paneb tähele, et igale heinakuhjale loomise ajal vöö ümber tehaks, ning hakkavad neid kohe sõnutama, kes kuhjale vöö tegemata jätavad.

9.

Saadeti tüdrukud sohu samblaid tooma.

Rehitsesidki sarja samblaid täis ning jäid siis veel sohu kuremarju noppima.

Karjapoiss ka seal.

Hakkab teine vanduma ja kiruma kui pöörane: „Mis teie, pahandused, otsite minu soos! Teie samblavargad! Marjavargad!”

Tüdrukud ütlesid küll: „Poiss, ära vannu! Küll sa näed, mis soost tuleb!”

„Kes kurat siin tulemas on? Las’ tal aga tulla! Ma ei karda!” irvitas karjapoiss tüdrukutele vastu.

Äkitselt hakkab poiss karjuma: „Appi, appi! Ma vajun mülkasse!”

Tüdrukud jooksid küll appi, aga karjapoiss oli kadunud; just nagu oleks mõni ta jalgupidi alla tõmmanud.

Soo olevat alt õõnes, ning see ei olevat hea, kui inimene soos kurja nimetab.

10.

Mees istub naisega soo ääres heinasao kõrval ja võtavad pruukosti.

Hunt sao kõrval! Liputab nagu koerakutsikas saba ning vahib üksisilmi leivapalukeste peale.

Mees mõtleb: „Virutan talle õige vikatiga piki pead!” ja vaatas vikati poole.

Mõtles aga jälle: „Mis ma sestki saan!”

Andis hundile pussnoa otsast tükikese leiba – hunt tõmbas leiva ühes noaga ja pühkis metsa.

„Oh sina viimane pahandus, ära viis nüüd vikatilõikamis-väitse!” vihastas mees.

Suvine asi ammugi unustatud; mees läheb linna. Jääb poe akna ette seisma ja näeb oma noa akna peal olevat.

„Noh, kas nüüd pole imelugu käes! Kust see minu vikatinuga ometi siia sai? Oot’-oot’, küsin järele!”

Mees läheb poodi ja hakkab pärima: „Kaupmehe-härrad, kust see minu vikatinuga siia teie akna peale sai?”

Vanahärra aga võttis noa ja kutsus mehe kõrvale. „Vaata, hea mees!” ütles ta. „Kui sa suvel soo ääres pruukosti sõid, siis tulin mina kui libahunt soost välja, kuhu paha nõia sõna mind oli sajatanud, ja tahtsin sinu käest leiba. Sina vaatasid esiti vikati peale, mina siis aga sinu kõri peale. Oleksid sa, vaene mehike, vikatisse puutunud, siis oleksin ma su otsekohe ära murdnud. See oli õnn, et sa mulle leiba andsid: sain hundinahast selle läbi lahti. Sinu noa aga võtsin ma sellepärast kaasa, et sind tema abil ehk kuidagi viisi kätte saada ja sulle seda heategu tasuda. Säh, siin on su nuga ja see kotitäis selget hõbedat selle eest, et sa mu päästsid! Ära räägi sellest loost kellelegi!”

„Kellele ma seda siis rääkima lähen,” ütles mees ja pistis rahakoti põue.

11.

Sulane läks sohu hobuste järele.

Näeb: püksata mees hobuste seas, paljas must särk seljas ja vana kaap peas.

„Mis sa neist hobustest tahad?” põrutas sulane.

„Ei midagi, ma ainult vaatasin!” vastas võõras ja kadus kui tina tuhka.

Kes ta võis olla?

Ega ta õige inimene ometi ei olnud.

12.

Sest on juba mõnelegi mehele õnne olnud ja tulu tulnud, et hunt ka sügisel ja talvel soos ulub. Temal siin hea olla. Seisab kõhuli põõsaste vahel maas, silmad just kui tulesöed peas. Niipea kui ta vanapahandusest siin saba-otsa näeb, siis on ta tal otsekohe kallal.

Ega hunt külmal ajal muidu läbi saaks, kui tal isevärki kasukat seljas poleks. Jõulu ja uue aasta vahel pidavat talle külm kõige enam kallale tikkuma. Siis tõusvat vanamees üles ja raputavat aga nahka – ning soojust nii palju jälle, et keel mehikesel suust väljas.

Mõnel julgel jahimehelgi olevat hundinahast kasukas.

Kui kütt kasukat kord raputavat, siis olevat nii palju sooja, et tee aga poognitsad3) lahti.

Kui sa mõnikord kevadel vee ajal soost juhtud mööda minema, siis kuuled põõsaste vahel kedagi astuvat pats ja pats! See pole keegi muu kui hunt. Ja vanatühi tuleb sel ajal harva soo poole teekäijaid tülitama.

Küll ta ära teab, kes seal põõsaste vahel vett mööda patsutab.

--------------------------------

1) Tõrdu soo on Holstre vallas, Paistu kihelkonnas, Liivimaal. Põles mõne aja eest ära. Praegu kadumas.

2) Kulli järv on arvata poole versta maa Tõrdu soost eemal.

3) = nööbid.