Liivimaal Holstre Lõhmuse metsas on väike järveke või, õigemini ütelda, järve asemeke, sest nii kinni kasvanud ja sammaldanud on tema ääred. Ta nimi on Nõiajärv. See järv olevat nii sügav, et keegi tema põhja veel ei olevat kätte saanud. Viskab keegi kivi tema vette, siis kuulvat ta hulga aja pärast, kuidas kivi nagu vaskkatelt vastu põhjas kukkuvat. Ja siis liikuvat järve pind, nagu raputaks end keegi viha pärast põhjas.
Ükskord läinud Laki küla mehed laupäevasel õhtul Nõiajärve ääre, sidunud väikese pajakese suure, pika nööri otsa, pannud kivi sisse ja lasknud ta siis järve. Kui juba mitukümmend ja sada sülda nööri vees olnud, siis tunnud mehed, et nöör korraga nagu liikunud.
Nüüd tõmmanud mehed pajakese jälle ülespoole, aga mis imetükki näinud nad! Verine härjapea pajakese asemel nööri otsas!
Mehed kohkunud ära, visanud härjapea jälle vette ning läinud koju.
Üks teine kord olnud karjased karjaga Nõiajärve ääres. Korraga hakanud loomad hirmsasti karjuma, ja kui karjased vaatama läinud, jooksnud suur kirju koer järvest välja ja metsa. Karjased ei tohtinud aga sest saadik enam järve ligigi minna.
Nõiajärve lähedal on Linajärv. Nime on ta vist sest saanud, et temas iga aasta palju linu leotatakse.
Olnud ükskord hulk linaleotajaid Linajärve ääres; muist ajanud linu sisse, muist kiskunud välja.
Korraga kuuldud metsas valju karjatamist, ikka „Aih! aih! aih!”
Mehed tulnud üles järve kaldale ning kuulnud nüüd veel selgemini, kuidas just Nõiajärve poolt hääl tulnud, ikka: „Aih! aih!”
„Läheme Nõiajärve ääre vaatama!” hüüdnud mitu meest.
„Ei, mina küll ei lähe! Ei mina ka, ei mina ka!” vastanud mitmed mehed.
Läinud viimaks ometi kolm südi meest vaatama. Saanud ka ilusasti järve lähedale ja näinud nüüd, kuidas üks ihualasti naine järve ääres olnud ja vett käega pildudes ja mängides ikka hüüdnud: „Aih! aih!” Niipea kui ta aga mehi näinud, olnud ta sulpsti! järves.