Ühel isal olnud kolm poega; kaks täie aruga ja üks lollakas. Enne surma isa määrand nii ära, et iga poeg peab teda valvama ühe öö ja määrand tärminid ka, millal keegi peab valvama. Lollakas poeg pidand valvama esimese öö.
Läinud ja valvand, pole kartnud midagi. Isa tulnud hauast välja ja annud talle vaskse vile, ütelnud: “Toa ees on suur kivi. Kui sõitma tahad minna, mine sinna kivi juure ja vilista.”
Kodus teised küsivad lollilt vennalt, mis ta öösi näind. “Ah, keda ma nägin, isa tuli hauast välja ja andis mulle malakaga vastu kõrvu.” Pag. 24
Järgmisel ööl teine ei julge minna, ütleb lollile: “Peeter mine sa, ma annan sulle oma vanad pastlad.” Loll vend sellega nõus ja läheb.
Öösi isa tuleb hauast välja annab talle hõbevile ja ütleb jälle: “Kui tahad sõita, mine vilista sellega suure kivi juures, siis tuleb välja hõbedane hobune.”
Loll võtab vile ja läheb koju, kuid teistele ei räägi ta sellest midagi.
Kolmas venda ei julge ka ise minna valvama ja saadab oma asemel lollaka.
Ja öösi tulnud isa jälle hauast välja ja annud lollakale pojale kuldvile.
Vat siis üks kuningas pannud oma tütre klaasmäe otsa ja ütel- pag. 25 nud, et kes alla toob, see saab tütre omale naiseks ja pärib kuningriigi. Palju mehi katsund pääseda sinna klaasmäe otsa. Kaks targemat venda läind ka, kuid lollaka jätnud koju.Visand ube tuhasse ja ütelnud: Otsi välja ja keeda õhtuks suppi.
Kui teised ära läind, koputand loll vend vilega ja ütelnud: “Erned paasse!” Kohe olnud herned pajas. Koputanud veel ja ütelnud: “Supp valmis!” Kohe supp valmis. Siis läind suure kivi juure ja vilistand. Vaskne hobune olnudki kohe sääl. Vilistand veel, saand omale vaskmundri selga ja läind.
Sääl klaasmäe all olnud palju rahvast ja palju tore- pag. 26 daid hobuseid. Kõik katsund mäest üles saada, kuid ikka libisend alla. Korraga tulnud mees vaskse hobusega, see jõudnud juba tükk maad üles, kuid siis libisend ka alla. Kõik vaadand ja imestand. See aga sõitnud kohe minema.
Kodus targad vennad lollakale rääkind: “Vaata, sa siin kodu, munn tuha sees, ei näe ega tea midagi.” Ja siis nad rääkind, kuidas üks mees tulnud vaskhobune ja läind kohe tükk maad üles mööda klaasmäge. Lollakas vend kuuland seda juttu, kuid pole öelnud, et tema see olnud.
Teisel päeval targad vennad visand herneid tuhka, käskind lolli venda säält välja otsida ja suppi keeta. Ise läind pag. 27 jälle ilu vaatama.
Kui teised läind, loll vend teind samuti kui eelmisel päeval, läind kivi juure ja vilistand. Hõbedane hobune kohe sääl. Sellega läinudki sõitma. Kolm jagu mäge saand üles, kuid siis libisend ikkagi alla.
Teised kodus jälle kiitlevad, kuid loll vend ei vasta midagi.
Kolmandal päeval targad vennad läind jällegi ilu vaatama. Lollakale visand nad läätse tuha sisse, käskind need säält välja noppida ja õhtuks suppi keeta.
Poiss teind nagu eelmistelgi päevadel. Varsti supp valmis. Läind välja suure kivi ääre ja vilistand kuldvilega. Kohe pag. 28 ilmund kuldhobune ja teemantraudadega. Sellega läind lollakas vend klaasmäele sõitma. Kui mäest üles sõitnud, löönd oma vendi piitsaga, kuid nemad pole aru saand, et see tema olnud. Annud siis hobusele ka piitsa ja läind ühe jutiga kuni klaasmäe otsa välja.
Kuningatütar võtnud oma sõrmest sõrmuse, murdnud pooleks. Poole vajutand tema otsa ette juuste sisse ja poole oma juustesse. Siis tulnud ta säält mäest alla ja sõitnud jälle minema.
Siis hakat otsima, et kelle juuste siis on pool kuningatütre sõrmust. Kustki pole leitud. Kõik juba läbi otsitud. Siis kuningas lasknud küsida, et kas kuskil pole pag. 29 enam mõnda meest, kes pole veel käind ennast näitamas. Siis nad ütelnud: “Meil on kodu üks loll vend, aga ega temal ikke ei ole.”
Kuningas käskind sinna kutsuda lolli venna.
Kui teised dellest lollile rääkind, läind ta suure kivi juure ja vilistand kuldvilega. Kohe olnud sääl kuldhobune ja temale kuninglikud riided. Niimoodi siissõitnud kuninga lossi, kus leitudki kuningatütre sõrmus tema juustest.
Siis läind vendade silmad lahti: “Näe see meie Peeter, kes niimoodi sõitis ja nüüd saab omale kuningatütre ja kuningriigi.
Tekst pärineb Eesti Rahvaluule Arhiivist.
ERA II 13, 23/9 (17) < Simuna, Mõisama k. – R.Viidebaum < Jüri Prinkman 79 a (1929)