Ükskõrd sai üks kuningas tõisest ära võidetud ja sie pani tämale inetuma ja ränga maksu piale. Ta pidi iga uasta ühe koleda elukale, kellel härja keha, aga kuera pia õli, ja õige suure jõe jääres elas, ühe noore tüdriku süegist suatma. Seda pidi ta niikaua tegema, kuni keski selle koleda looma ära tappis. Täda ei võidud aga kudagi moodi ära tappa, sest ükski ei tohtinud täma ligidele menna, nii hirmus ta oli. Ühel uastal langes liisk kuninga enese tütre piale, kes täma ainuke õli. Küll lubas kuningas seda, kes täma tütart piastaks, oma väimehest võtta ja tämale poole kuningriiki anda, aga pääv jõudis jo kätte, mil tütar pidi menema, ja piastjat ei tulnud. Ei aidanud ükski asi, võera kuninga tahtmine pidi täidetud suama. Kuningas kõige oma alamatega leinasid väga, sest kõik armastasid täma ilusat tütart. - Tõld, nelja musta hobusega, vieris lossi trepi ette, kuninga tütar astus nuttes sisse ja kutsar kihutas tuhat nelja menema. - Ühe suure metsa vahel jättis kutsar hobused kõndima. Sial seisis üks vaeses riides mies, kolme vekese musta kueraga. Neie nimed ölid: Võta kinni, murra maha ja kisu lõhki. Sie mies nägi kuninga tütre kurvastust ja küsis kutsari kääst:

“Mikspärast preili nutab?” - “Mis sinul sellega asja,” vastas kutsar, “Kas sina võid täda aidata?” - “Kui võin siis aitan, aga riakida võite mulle õmetegi”, ütles mies. “Mis sina kül sinna võid ära teha,” lausus kutsar pool pahaselt ja tahi jälle sõitma hakata. Kuninga tütar aga kuulis, et mies aidata lubas, käskis kinni pidada, ja jutustas tämale kõik oma lugu põhjani välja. “Ole aga julge, ära karda, ma tahan sinu piasta, kinnitas mies ja tahi jälle metsa menna. Kuninga tütar aga kutsus täda tagasi, murdis oma kõige kallima sõrmusse katki ja andis tõise poole mehe kätte, mida ta alles hoida käskis, küsides: “Millal sa siis minu vaatama tuled?” - “Täna kolme uasta pärast,” vastas mies ja kadus metsa kõige kuertega. Tõld vieris edesi. Varsti jõusivad nad selle jõe ligidale, mille kaldal kole inimese süeja paika pidas. Kutsar pidas kinni, kuninga tütar astus välja ja hakkas jõe poole menema, et ennast lasta ära süia, sest piastjat ei õlnud kostki näha. Ta jõudis jõe kaldale. Juba paistus vee siest kolelaise pia. Mõne silmapilguga õli ta kaldal ja hakkas hambaid plaksutades kuninga tütre poole menema.

Selle piasmise lootus õli kadunud, ta menestas ära.

Sial kõlas kõrraga täma selja tagast vali hial: “Võta kinni, murra maha, kisu lõhki!” Kui välk, kargasivad kolm musta kuera koleda eluka kallale ja tegivad ta räbalatest. Viel käskis mies: “Söega ära”, ja tõisel silmapilgul ei olnud eluka karva tuttigi enamb näha. Jälle kadus mies kõige oma kuertega kiirest, nagu ta tuli. Kuninga tütar õli piasnud. - Kutsar, kes seda kõik pialt vahtis, sõitis nüüd ligemale. Kuninga tütar toibus kua varsti ja ajas ennast jalule. Kui ta aru sai, mis sündinud oli, ja nägi, et kutsar täda ootab, siis läks ta tõlla juure tagasi ja possol kodu poole. Tie pial tulid aga kutsarile kurjad mõtted. Ta käskis kuninga tütart vandega tõuutda, et ta kuningale ütleb, et kesgi muu, kui kutsar täda on piastnud. Kuninga tütar ei tahnud este seda kuuldagi, aga kui kutsar täda ära lubas tappa, siis vandus ta. Kuninga linnas võeti neid suure rõõmuga vasta. Kui kutsar viel jutustas, et täma ise on koleda inimese süeja ära tapnud, ja et kuningas sest rängast maksust nüüd hoopis lahti on, siis õli rõõm viel seda suuremb. Kuningas tõstis kõhe kutsari enese järgmisest ja lubas tämale oma tütre naisest anda. Kuninga tütar õli aga väga mures, sest ta ei armastanud kutsarit sugugi, vaid oma peris piastjat, kes, ehk kül vaeses riides, siiski mitu kõrd ilusamb näis olema kui kutsar. Ta ei lubanud aga enne tulla kui kolme aasta pärast. Pulmad pidivad juba ühe kuu pärast pietud suama, aga kuninga tütar ihkas neid ikke pikemale viivitada, nõnna et viimane tärmiin just selle pääva piale langes, mill peris piastja pidi tagasi tulema. Kua siegi pääv jõudis viimast kätte. Nutust punetava silmadega valmistas pruut ennast laalatusele menema, aga ei suanud ikke viel valmis, kuna peidmies täda jo ammugi ootas. Sial ilmus häkitse üks mies kolme kueraga kuninga lossi trepi ies ja nõudis sisse laskmist. Ukse hoidjad aga pidasivad täda hullust ja panivad ta keldri, kindla luku taha. Mies aga hõikas: “Murra maha, kisu lõhki”, ja silmapilk õli uks iest ära purustatud ja saba liputates hüppasid kuerad täma juure. Nüüd ei töhtinud täda enamb koski kielata ja ta läks ilma takistuseta ötseköhe kuninga tütre kambrisse Kuninga tütar tundis ta köhe ära ja langes nuttes täma kaela. Nüüd jutustas ta oma piastjale, kuda viisi täma sunnitud on, kutsarit oma mehest võtma ja et ta varsti pidada laalatusele menema. Ta ei armastada aga mitte muud kui üksi täda, oma elupiastjat. Sial astus kuningas uksest sisse, tütrele tiada andma, et peidmies täda jo ammugi ootab. Ta jäi aga kohmetades seisma, kui ta sial üht võerast miest nägi, ja vaatas vihaselt oma tütre piale. Sie jutustas nüüd oma piastmise lugu tämale hakatusest lõpetuseni välja ja kua seda, et ta kutsari sundimise piale vandega tõuutanud on, seda salata. Selle piale vastas kuningas: “Üht sunnitud vannet ei õle kül vaja pidada, aga kes seisab selle iest, et sa mulle ei valesta?” - Nüüd võttis tütar taskust poole sõrmust, andis kuninga kätte ja jutustas, et ta seda on poolest murdnud ja tõise poole oma piastja kätte annud. Viimane andis nüüd kua oma poole ja kuningas pani nád kokku. “Jah, sina õled minu tütre elu piastja,” ütles ta siis võera mehele kätt andes, tänas täda südamlikult ja pani siis täma ja oma tütre kääd kokku, üeldes: “Ma annan teile rõõmuga oma õnnistust selle piale vaatamata, mis seisusest minu väimies on, sest sa õled seda auu enesele ära tieninud. Valelik piab aga oma nuhtlust suama.” - Selle piale läks ta kutsari juure tagasi ja ütles sellele: “Kallis väimies, mul on paergast üks kieruline asi seletada, näita sina nüüd, et sa, kui pärastine kuningas, kua üks tark kohtumõistja õled, ja ütle, mis piab sellega tehtama, kes kõige häbematamal viisil kuningale valestab ja selle läbi omale suurt varandust ja auu püiab?” - Kutsar ei tianud sugugi arvata, kuda lugu õli, ja vastas suure toredusega: “Täda piab ühe suure vuadi sisse pandama, mis ümberringi raudnaelu on täis löedud, ja piab täda seda viisi määst alla, jõkke vieretadama.” Nüüd käratas kuningas vihaga: “Sina ise oled sie kurjategijas, ja õled küll paraja nuhtluse omale välja arvanud. Tule minu järele!” - Kutsar ei suanud ehmatuse pärast sõnagi suust, ja astus kuninga järele, täma tütre kambrisse. Võerast miest nähes, ta kõhe ära tundis, langes ta põlvili ja palus oma süüd ülesse tunnistades armu. Kuningas aga andis käsku, tämaga seda viisi teha, nagu ta ise õli nõudnud. Sie sündis. Nüüd sai kuninga tütar oma elu piastjaga laalatud ja kuningas andis neile poole omast kuningriigist, nagu ta õli lubanud. Piagi andis ta aga kõik valitsuse hoopis oma väimehe kätte ja lõpetas omad päävad rahuga. Endine vaene mies elas viel kaua aega õnnelikult valitses targaste oma riiki ja sai oma alamatest auustud ja armastud.

Täma kolm kuera kadusid aga piale lalatust kõhe ära ja ei nähnud neid kellegi silm enamb. -

Tekst pärineb Eesti Rahvaluule Arhiivist.

H III 9, 272/80 (2) < Torma Avinurme – J. Rosenthal (1889)