Jõulukaru
Tekst: Üks vanem jõulukomme oli jõulukaru ehk jõulusokk, kelleks oli vastavalt maskeeritud inimene, kes selle asemel, et ”jõuluvanana” kingitusi tuua, nõudis neid ise. Harilikult anti õunu. Seda on Vändras harrastatud võrdlemisi vähe.Tekst: Seda tehti küll [maskeeriti loomadeks]. Karud olivad.
Arhiiviviide: ERA II 125, 548 (358)
Koht: Vaivara khk. < Jõhvi khk.
Esitaja: ()
Koguja: Mari Jõgi ()
Tekst: Ka tehti Mihklis jõulukaru. Keegi pani enesele karvipidi kasuka selga ja läks käpakile tuppa. Nii pukk kui ka karu läksid tüdrukute juurde norima pähkleid. Lapsed kartsid muidugi kangesti karu ja pukki.
Arhiiviviide: E XV 44 (258)
Koht: Mihkli khk.
Esitaja: M. Martna ()
Koguja: Matthias Johann Eisen (1929)
Tekst: Jõululaupa õhta tuadi õled sisse ja keskmisel pühal viedi välja. Õlgedel mängiti karu. Karule pandi kasukas karvupidi selga, sarved tehti pähe ja saba taha.
Arhiiviviide: ERA II 166, 289/90 (81)
Koht: Iisaku khk., Sõrumäe k.
Esitaja: Kadri Sabalotni (s. 1854)
Koguja: Armilda Hallik (1937)
Tekst: Jõulu ajal tehakse karu valmis, käiakse kauda majasid. Praegu ka.
Arhiiviviide: ERA II 195, 251 (14)
Koht: Karuse khk., Paatsalu v., Äärepere k., Kangru-Aadu t.
Esitaja: Juhan Kangur (70 a.)
Koguja: Richard Viidalepp (1936)
Tekst: Kolmas omigu tehti karu. Pahupidi kasukas selga. Karul sarvi ei oln.
Arhiiviviide: ERA II 195, 539 (55)
Koht: Karuse khk., Paatsalu v., Äärepere k., Kangru-Aadu t.
Esitaja: Juhan Kangur (70 a.)
Koguja: Richard Viidalepp (1936)
Tekst: Jõulu esimesel pühal olid mängud keelatud. Poisid keerutasid endale õlgedest nuudid ja lõid üksteist sellega nalja pärast. Pühade ajal moondasid inimesed end huntideks ja karudeks ja läksid üksteist hirmutama.
Arhiiviviide: ERA II 212, 768 (24)
Koht: Saarde khk., Kilingi v., Veski k.
Esitaja: Mari Sakka (76 a.)
Koguja: H. Roosvee (1939)
Tekst: Tehti lastele hirmutuseks karu.
Arhiiviviide: E 65343 (9)
Koht: Lihula khk.
Esitaja: isik (u.60 a.)
Koguja: Valentine Taevere (1930)
Tekst: Mitte ainult õlgedest ega heintest tehtud passidega ei peksnud noored teine teist, vaid ka vitsadega. Vitsa annavad kas ”jõuluhaned” ehk aga antakse ”jõuluhanesid”. Hanede andmine synnib tavaliselt jõululaupäeval vihtlemise ajal. Pajuvitsu võetakse lavale kaasa ja lyyakse nendega teineteisele mööda paljaid kintse, yteldes sealjuures hani! Saaremaal võtab pereisa hanede andmise enda peale. Ta läheb kõige enne lavale vihtlema, siis kodukondsed. Pereisa jääb lava juurde põrandale lavalt allatulijaid ootama. Neile anab ta kolm korda vitsaga ja hüüab ise hani, hani! asemel näkk! näkk! Ykskõik, kas hani, hani! ehk näkk, näkk öeldakse, ikka nimetatakse niisugust vitsaga löömist ”hanede andmiseks”. Miks löömisel niisugune imelik nimi? Nagu näha, päris hanede andmine jõuluhanedest. Jõulus käisid peale pukkide, sokkude, karude jne. veel kured ja haned mööda majasid. need haned olid maskeeritud inimesed. See pyydis enesele hane kuju anda. Hanivarustus tehti hanesarnase nokaga; mõnikord võeti paar lauatykki, millised löödi teineteise vastu; teisal valiti jälle nokaks mingisugune puujuurikas; ka kinnitati kohati noka kylge pärishane kuivatud hingekõri, milles herneid ragises. Saaremaal kandis hani peas õlest mytsi; hane käes ja jalad olid õlgedega mässitud. Hane keha kattis ymberpöördud valge kasukas. Hani hoidis vitsa käes, andis vitsaga enamasti noortele pihta, nokaga aga ka vanematele. Igatahes on jõulupass siin-seal jõuluhanevitsaks moondunud, õlgdest passi asemele vits, sagedasti pajuvits võetud. Tekib kysimus, miks niisugune passidega peksmine ehk hanede andmine jõuluks? Meieaegsed inimesed ei tea sagedasti enam seletust anda, seda enam et komme laialt kadunud. Mõnes kohas arvavad vanad inimesed ometi, et luuakse passidega ja vitsadega hea lõikuse präast. Tartu pool arvati korra: ega põld muidu vilja kanna, kui teda ei kynta, ega väetata. See väide tuletab jõuluõlgi meelde. need toodi vanasti tuppa põrandale selles usus, et siis vili paremini kasvab; jõuluõled avaldavad mõju suvisele lõikusele. Sama väide maksab jõulupeksugi kohta. Löömisest vitsaga või õlgedega loodeti jõudu löödavale jõudu ja tervist anda.
Arhiiviviide: E 72675/6
Koht: Helme khk., Tõrva l.
Esitaja: ()
Koguja: E. Taul (1931)
Tekst: [Jõulukombed] Noored maskeerisid endid karudeks, sokkudeks jne ning käisid mööda küla talust tallu.
Arhiiviviide: E 75689/92
Koht: Rõngu khk., Uderna v.
Esitaja: ()
Koguja: Aino Umblia (1931)
Tekst: Jõulus käisid vanasti peale sikkude, sokkude, karude j.t., veel kured, haned mööda maju. Need haned olid maskeeritud inimesed.
Arhiiviviide: E 84298/9
Koht: Karula khk.
Esitaja: ()
Koguja: (1933)
Tekst: Jõulu esimese püha hommikul käib jõulukaru majades. Keegi poiss pani endale karupidi kasuka selga, teised sidusid oheliku kasuka ümber, võttis otsa kätte, olid siis karutantsitajad, läksid karuga majadesse. Tantsitajatel ja karul anti tihti pähkleid. Ülepea anti jõulus noortele tihti pähkleid.
Arhiiviviide: E XV 34 (206)
Koht: Varbla khk., Mõtsu
Esitaja: L. Mõru ()
Koguja: Matthias Johann Eisen (1929)
Tekst: Harjumaal esineb jõulukaru. Keegi paneb endale karupidi kasuka selga ja astub karu moodi käperdades tuppa sisse nalja tegema, tahtes nimelt üht ehk teist kinni püüda.
Arhiiviviide: E XV 51 (289)
Koht: Harjumaa
Esitaja: prof. H. Rahamägi ()
Koguja: Matthias Johann Eisen (1929)
Tekst: Jõulukaru tantsis talus tihti tüdrukutega, aga ka üksi.
Arhiiviviide: E XV 56 (320)
Koht: Varbla khk.
Esitaja: K. Mitt ()
Koguja: Matthias Johann Eisen (1929)
Tekst: Jõuluks tehti karu. Keegi ajas karupidi kasuka selga, teised panid nööri ta ümber ja viisid külasse nööriga. Lapsed kartsid kangesti niisugust karu.
Arhiiviviide: E XV 57 (321)
Koht: Tõstamaa khk., Seliste k.
Esitaja: kooliõp. Erikson ()
Koguja: Matthias Johann Eisen (1929)
Tekst: Sokud ja kured. Üks suuremaid lõbudest vana-aasta öösel oli sokuks käimme ja ühtlasi sokkude valmistamine. Sokkude valmistamine algas alles pärast keskööd. Ühe küla noored mehed ja poisid kogusid ühte tallu kokku, kus algasid ettevalmistused. Otsitakse üles möödunud aastane sokupea ja seatakse korda. Pea oli valmistatud puust midagi soku või lehma pea taoline moodustis. Sageli kaeti pea lamba või jänese nahaga. Silmadeks klaasid mis sageli värvilised. Tihti pandi pea sisse valguse allikas – küünel. Pea külge oli kasevemmal kinnitatud, mille teises otsas luud või viht sokusabaks. Sokuks olev isik võttis endale pahurpidi kasuka ümber, pani pää vibuga endale jalgade vahelt läbi ja sokk oli valmis. Sarnaseid sokke oli mõnikord 3-5 tükki sokuseltskonnas. Arvemini valmistati kurgesi. Kure kaelaks oli kasuka pahurpidi pööratud käis, sellest käis läbi puu mille otsas nokk. Nokk oli kahest osast ja liikuv – paelaga tõmmatav. Kure kehaks lühikene pahurpidi kasukas ja jalgeks harilikult inimese jalad – hästi kitsad püksid. Karu – oli ka kurgede ja sokkude kõrval kuid arvemini. Karu kujutas endast pahurpidi kasukas inimest suurte labakinnastega. Sageli pandi karule õlgi või patju seljapääle, et hoobid mis annab karule karutaltsutaja ei tunduks nii valusatena. Kui kell näitas üle keskööd ja korraldustega oldi valmis, algas reis talust-tallu. Tulles tehti suurt kära – mängiti lõõtsapilli, harvemini viiulid j.t. pille, ja katsuti kujutatavate loomade hääli aimata järele. Talu õue jõudes saadeti loomade näitaja, kellele need loomad kuulusid tuppa või akna taha küsima, kas pererahvas ei soovi näha võeramaa loomasid. Luba saades läksid loomad tuppa – algas tembutamine. Astuti tuppa lõõsharmooniku saatel karjased katsudes sääljuures taltsutada oma loomasid. Keerati tuli väikseks, et säraksid hästi sokkude punased silmad. Siis algas sokkud pääletung talurahvale, seda püüdsid rahustada talurahvale kallaletungimise eest taltsutajad-karjased. Kättevõetud loogaga lõi sokk vastu põrandat tehes sokule sarnanevaid kõpsutisi. Sokud kastsid sageli sabad pajas märjaks ja pildusid sellega vett pererahva pääle. Kurg aga püüab nokaga inimesi lüüa ajades sääljuures nokka lahti ja kinni. Kõige enam vaeva näeb aga karu karjane, kes oma loomale sageli peab isegi hoope jagama. Selle järel hakkas etendust andma titetaltsutaja, kui see oli kaasas loomadega. Nii hüüti meest kes tegi igasugu nalja kaasas olevate nukkudega. Loomad olid ka vahepääl muutunud vagusamaks ja hakkasid nüüd tegema kätteõpitud kunsttükke-pillimängu saatel Kui juba küllalt igasugu nalja tehtud hakakvad peremehed pererahvalt manguma pähklaid, õunu, kaalikaid, teri herneid ja muud. Saagi kätte saanud, läksid nad muusika saatel järgmisse tallu. Nii käidi talust-tallu kuni hommiku valgeni. Tagajärjeks oli enamasti igas talus kättejõudnud aastanumber söega valgele ahjuseinale või kriidiga mustale kirjutatud. Mõnelpool ajas ka karu paigast ära lõuka-kivi. Sellega oli lõppenud vanaasta-öö ja algas uusaasta.
Arhiiviviide: E 67389/90
Koht: Hanila khk., Massu v.
Esitaja: A. Looring ()
Koguja: Mathiesen (1930)
Tekst: Jõuluid pühitseti ikka heaste. Õlut tehti ja toodi viina koa. Jõulu anti liha, pada pandi kerisele lihaga. Vorstid ja pudru oli jõululaupäeva õhta. Põhud toodi tuppa. Jõulupukkisi tegid. Karutantsitajad olid. Pukil oli valge riie ümber, õlest sarved olid peas. Õl’ga visati lakke, katsuti sellega rukki õnne.
Arhiiviviide: ERA II 27, 349 (3)
Koht: Nissi khk., Riisipere v., Musta k., Rüütli t.
Esitaja: Tõnu Leisman (83 a.)
Koguja: Richard Põldmäe (1930)
Tekst: Karu. Mees kahe kasuka sees. Näo katet ka. Laud pandi selja peale. Tansitaja võis siis nuiaga laua peale lüüa, kui karu läks vihaseks. Karu käis toas nelja jala peal, väljas kahe jala peal. Karu tehti ka jõuluks ja nääriks.
Arhiiviviide: ERA II 298, 442 (40)
Koht: Pöide khk., Pühavalla
Esitaja: Ivan Rüütel (67 a.)
Koguja: Richard Viidalepp (1937)
Tekst: Karutan´tsitajad. Jõululaupäeval pandi kellelegi vana kasukas pahupidi selga. Käis käpuli ja teine vedas teda peredesse ja tegid nalja.
Arhiiviviide: ERA II 300, 456/7 (58)
Koht: Keila khk., Nahkjala k.
Esitaja: Kaarel Viroja (s. 1851)
Koguja: Kalju Põldvere (1942)
Tekst: Karu tehakse jõuluks. Karul on pahupidi kasuk seljas. Jalad pannakse kasuka käistesse ja teine kasuk pannakse ülemise keha osa ümber. Kätte pannakse pahempidi kindad ja pähe müts. Tuppa tulles teeb ta suurt müra nagu karu kunagi. Et karu kole loom on, siis pöörab ta vehest ka voodi riided segamini. Karuga käib kaasas ka teisi mehi.
Arhiiviviide: ERA II 92, 184/5 (8)
Koht: Hanila khk., Massu v., Kõera k., Kipri t.
Esitaja: Helmi Martin ()
Koguja: Helmi Martin (1935)